Uskumatud jõulukombed, mis välismaale kolinud eesti lastel silmad suureks ajavad DELFI
Eestlased Kanadas 23 Dec 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.delfi.ee
Pere ja Laps
23. detsember 2014
 - pics/2014/12/43927_002.jpg

Päkapikud ei käi, tuleb musitada vanemate inimeste käsi ja jõuluvana ootab lapsi hotellis! Koos lastega välismaale elama kolinud eesti peredel on jõulude paiku kõvasti imestamist.
http://perejalaps.delfi.ee/per...
Elin Kanadast

Siin Kanadas on küll üks asi, mis eesti lastele suurt arusaamatust tekitab. Nimelt jõuluvana elab kanada laste meelest hoopis Põhjanabal, mis asub Kanadas. Olen siin päris mitme inimesega vaielnud, sest meie jõuluvana elab ju Soomes. Ega nad ei usu ikka küll!. Jõuluvana postikood on HOH OHO (siin ongi selline postikoodi kombinatsioon — 3 ja 3 numbrite ja tähtedega) ja sinna saab jõuluvanale kirju saata ja saab ka vastuse.
Aga aadress on selline:
Santa Claus
North Pole
Canada
HOH OHO

Jah, ei suutnud ma neile selgeks teha, et tegelikult elab jõuluvana Soomes, sest siin on vist tõesti ka üks vanake, kes kirjadele vastab ja elab koos oma Mrs. Clausiga. Oma küla neil muidugi pole sellist, nagu Soomes…

Vancouver on muidugi teistmoodi, kui ülejaanud Kanada. See on nagu Kanada Los Angeles, kuna siin on niipalju kultuure segunenud. Traditsioonid muidu on USAga sarnased, ehk siis kingid tekivad kuuse alla 25nda hommikul ja lapsed midagi nende kättesaamiseks tegema ei pea. (Samas aga mõnes teises provintsis avatakse kingid 24-ndal, olen kuulnud). Kui oled olnud paha laps, siis on kamina küljes rippuva soki sees söetükk (nüüdsel ajal tehakse niimoodi nalja, et pannakse šokolaadist söetükk sinna petukaks).

Nõme on see, et lapsed saavad liiga palju kinke. Eestis ei kujutaks sellist asja ette, aga ühe kohaliku tuttava juures on siiamaani mõned laste eelmise aasta kingid lahti pakkimata. Telekas on lastele ja täiskasvanutele suunatud reklaamid stiilis “What did you get?”. See, mida ja kui palju keegi saab, on nii tähtis.

24 on veel tööpaev, 26 on shoppamishullus ehk “boxing day“ — inimesed tagastavad oma kinke ja ostavad asju ning ühtlasi juba ka järgmiseks aastaks jõulukaupa kokku. Siin on populaarsed eesti lastele tundmatud crackersid — Christmas cracker — sellised suured kommid, mida peavad kaks inimest tõmbama ja siis käib pauk. Brittide komme. Üldse on Kanadalased vaga wannabe-britid.

Triin Türgist

Türgis arvatakse, et jõulud tähendavadki aastavahetust. Tegelikult keelab nende usk neil igasuguseid jõulukaunistusi koju toomast aastavahetuse jaoks, kuid enamus teeb seda ikkagi.

Kohalikud pühad on muidugui eestist siia kolinud laste jaoks imestustekitavad ja mitte vähe. Kõik pereliikmed ja sugulased ja lellepojad ning kõik muud tegelased lähevad juba hommikul vara kõige vanema pereliikme juurde (meie peres on selleks minu äi). Pannakse oma parimad riided selga ning minnakse siis oma austust vanemate inimeste vastu üles näitama. Selleks suudeldakse vanema inimese kätt ja pannakse see oma laubale. On inimesi, kes arvavad, et see suudlemine on liiast ning hoiab siis kätt tugevalt paigal, kuid on ka neid, kes võtavad seda enesestmõistetavalt ning suruvad oma käe kohe ise näo ette. Lastele antakse peale käesuudlust tavaliselt kommi või enamasti raha — juba lapsepõlves õpetatakse, et kasvõi näiliku lugupidamise väljenduse eest antakse raha!

Kui kõik on teineteisele häid pühi soovinud ning endast vanemate inimeste käed ära suudelnud (või vähemalt üritanud seda teha) siis hakkavad naised lõunasööki valmistama (või lausa hommikusööki, oleneb ju, kui vara külla minnakse). Pühade ajal valmistatakse tavaliselt keerulisemaid toite , söömine ning sellest ainuüksi rääkimine juba on imetähtis. Külas ollakse tavaliselt kaua, hommikul minnakse ja alles õhtul tullakse tagasi koju. Vahepeal võidakse minna ka teisi vanemaid sugulasi külastama. Ohvripühade ajal süüakse palju liha ning peale ramadani on aga suhkrupühad, kus lapsed söövad oma kõhud maiustustest punni.

Jõule tähistavad kohalikud kristlased käivad aga kirikus ning jõuluvana tuleb kinke tooma ja kõik on päris sarnane nagu Eestiski.

Linnet Hispaaniast

Päkapikke siin ei käi, meil siiski käivad, kuna lapsele jäi see ootus Eestist külge ja kuidas sa seletad, et siia nad ei tule. Oma klassist on ta ka ainuke, kellel päkapikud käivad. Ühel päeval viis ta maiustuse kooli, mille päkapikk oli toonud, ja rääkis ka klassikaaslastele, et päkapikk tõi. Teised jäid suu ammuli vaatama ja imestasid, et neile küll päkapikud miskit ei too! Siis soovitas minu tütar panna ka neil suss aknale, et siis peaks päkapikk kindlasti ka neile midagi tooma, ilma sussita ei saa ju. Ei tea, mis sellest sai, kas nad proovisid järgi või mitte, ilmselt kujunes see välja naljakaks kindlasti, kui need lapsed läksid vanematele hiljem sellest rääkima.

Kuuskede ehtimine ja jõuluehete riputamine hispaanlaste kodudes ei ole nii väga moes, kuusk saab mõnel pool ehitud aga see ka kogu lugu. Hispaanlaste seas on hästi populaarne Belen-i meisterdamine (Petlemma linnakese miniatuur), igal aastal lähevad ka koolilapsed seda linnavalitsusse vaatama ja paljudel on ka see kodus olemas. Kirikus käimine on pühade ajal hispaania perede seas väga populaarne.

Lapsed saavad kingitusi aga tihtipeale hoopis topelt. 25-nda hommikul ärgates ja 6-l jaanuaril ka.Hispaanlaste jaoks on kõige tähtsam päev Kolme Kuninga päev (6 jaanuar), kus siis enamus lapsi ka oma põhilised kingid saavad. Suuremad kingisoovid kirjutatakse siiski mitte jõuluvanale vaid Kolmele Kuningale. Detsembris külastavad ka need kuningad suuremaid kaubanduskeskusi ja lapsed ootavad järjekorras, et nendega pilti teha.

Jõuludel istutakse ikka perega koos nagu Eestiski. Süüakse ka verivorsti (mis on siis morchilla nime all), sarnaneb tõepoolest väga Eesti verivorstiga. Samamoodi on meil ka sült olemas tegelikult, kuigi kohalikud sellest väga lugu ei pea. Süüakse lambaliha, värskeid salateid, mereande.

Jõulude üheks tähtsaimaks sündmuseks on ka Jõululoterii. Jõululoterii on Hispaanias pühade sissejuhatust tähendanud juba 19. sajandi algusest saadik.

Aastavahetus võetakse vastu viinamarju süües. Kui kell lööb 12, siis tuleb 12 viinamarja iga löögi ajal ära süüa, see pidi head õnne tooma. Vägevat ilutulestikku,nagu Eestis aastavahetusel, meil pole. Mis on tegelikult päris kurb. Ma mäletan, et esimest aastavahetust siin vastu võttes vaatasime me lapsega taevasse, kui kell 12 hakkas lööma ja jäime ootama mingit super ilutulestikku. Kui kell lõpuks 12 sai, siis pidime muidugi pettuma, sest ei lennanud meie kandis küll midagi taevasse. Vaatasime vaid üksteisele küsivalt otsa ja imestasime, et mis see siis oli. Aga hiljem selgus,et seda kommet siin polegi. Ju siis sõid kõik sellel ajal, kui meie taevasse vahtisime, viinamarju!

Mees on mul prantsuse-briti päritolu. Prantsusmaal tähistatakse jõule igas provintsis natukene erinevalt aga põhiliselt tuleb pere kokku 25-ndal detsembril, siis tehakse jõulusöömaaeg. lastele meeldib siis magustoit Bûche de Noël (mis näeb välja nagu shokolaadi rullbiskviit). Magama minnes panevad lapsed oma saapad kas kamina või trepi äärde ja öösel tuleb siis jõuluvana ning paneb neisse kingitused. Päkapikke ka Prantsusmaal ei käi. Vaesed lapsed! Aastavahetus keskööl ei toimu ka Prantsusmaal ilutulestikku, vaid inimesed soovivad üksteisele head uut aastat, kahe põsemusi saatel. 1-l jaanuaril on suurtemates linnades paraadid, mida siis koos lastega vaatama minnakse.

Inglismaal tuuakse aga kodudesse uhked kuused, kaunistatakse hoolega ja lapsed saavad üldiselt kingitused õhtul enne magamaminekut. Lapsed kirjutavad jõuluvanale ka kirju, saadavad kirjad ära postiga või siis põletavad kaminas, sest jutud käivad,et jõuluvana siis loeb suitsu pealt jõulusoovid.

Kätlin Norrast

Norra jõulud on laste jaoks küll pisut teistsugused, kui meil. Näiteks kinke ei too mitte jõuluvana vaid need tekivad ise kuuse alla ja neid on seal palju. Luuletusi lapsed pähe õppima ei pea, lihtsalt harutatakse pakke lahti.

Lasteaedades peetakse pudrupidu, ehk grøtfest’i. Kõigil on päkapikuriided või miskit punast seljas, põsed punaseks joonistatud ja tedretäpid näo peal. Lõunaks keedetakse riisiputru, mida süüakse moosi, kaneeli, suhkru või lihtsalt võiga, pudrupoti sisse peidetakse üks mandel, kes selle oma taldrikust leiab, saab kingituseks martsipanist põrsa .

Ja suur pidu on veel Luciafest — laule ja jõulunäidendit harjutatakse pikalt, peopäeval on kõigil pikad valged Luciasärgid seljas, sädelevad pärjad peas ja küünlad käes. Peale etendust süüakse Lussekatter’eid ja juuakse glögi. Lussekattid on safranisaiakesed.

Airi Indiast

Indias on jõulud rohkem kommertslik sissetoodud püha. Kingitused, söömine-joomine. Minu mehe perekonnas jõule ei peetud, nemad on traditsioonilised hindud, kelle jaoks on tähtis Diwali. Diwali ajal on sama lugu, et ehitakse kodud, tänavad, käiakse külas ja süüakse-juuakse hästi, tehakse kingitusi. Jõule peavad Indias pigem seal elavad kristlased ja suurlinnades võib seda jõulumelu näha kommertslikel eesmärkidel. On ka sellised modernseid perekondi, kes tähistavad ka kodus midagi jõuludesarnast.

Kuuski seal igatahes pole ja lapsed ei söö piparkooke kohe kindlasti, nad ei teagi, mis see on. Diwalit tähistab aga kogu India ja see kestab 20 päeva. Toimub ta tavaliselt oktoobri teisel poolel kuni novembri keskpigani, olenevalt hindu kalendrist. Algselt oli Diwali samuti usulistel eesmärkidel nagu Jõuludki, kuid tänapäeval on need pühad samuti peamiselt rõõmupühad, kus lastel koolivaheaeg, käiakse palju külas, süüakse head-paremat, tehakse kingitusi, dekoreeritakse majad ja tänavad ning kaunistatakse ka ennast. Diwali ehk valguse festival on alguse saanud sellest, kui Jumal Rama (Hindu kuulsast eeposest Ramayana) naasis oma kuningriiki, pärast 14 eksiilisoldud aastat. Rama võitis tagasi oma naise Sita ja seadis jalule õigluse, alistades kurjuse. Inimesed kaunistasid tema tuleku auks kodud, tänavad, kogu kuningriigi ….ja valgustasid teed küünaldega. Diwali kulmineerub aastavahetusega. Hindud soovivad üksteisele head uut aastat.

Ma isiklikult ei ole kokku puutunud sealsete kristlastega ega jõuluüritustega. Indias on, tõsi küll, palju kristlikke koole ja seal kindlasti peetakse traditsiooniliselt jõule. Minu mees Vipul polnud igatahes enne Eestisse tulekut piparkooki maitsnud.

Eva Iirimaalt

Minu meelest pole siin pooltki nii tore laste jaoks kui Eestis. Mina ise jätkasin siin muidugi Eesti kombeid — päkapikud toovad sussi sisse kommi ja luuletuste lugemine, et pakki saada jne. Kuid mis on iiri laste jaoks jõulud… nad vaatavad RTE telekanalist Late Late Toy Show-d esimese advendi ajal. Kommerts, mis kommerts, see eriti populaarne saade on tegelikult lihtsalt üks uute ja põnevate mänguasjade esitlus.

Reeglina jõuluvana koju ei tule, vaid toob kingid jõululaupaeva öösel kuuse alla. Näiteks jäetakse jõulude eel jõuluvanale kandikule küpsiseid, porgandeid ja jooki ning lapsed lisavad suupistetele jõuluvanale mõeldud tänukirja.

Lastel on kombeks käia õhtul vannis, panna selga uus pidžaama, jätta rippuma sokk ning enne varast magamaminekut tahavad lapsed kindlasti vaadata RTE kella kuuestest uudistest, kuidas jõuluvana põhjapooluselt teele asub.

Jõuluhommikul avatkase kingitusi ja minnakse sugulastele külla. Loomulikult vaadatakse palju televiisorit ja mängutakse videomänge. Need on muidugi viimasel ajal lisandunud jõulukombed.

Koolides on Iirimaal jõulukontserte küll ja sinna mõnikord peaks tulema (mina isiklikult pole veel näinud) ka jõuluvana. Aga kodudes üldiselt jõuluvana lastele kinke toomas ei käi. Jõuluvanaga kohtuvad iiri lapsed kaubanduskeskustes ja hotellides. Seal saab jõuluvanal süles istuda, pilti teha ja väikese kingi saab ka.

Eva Soomest

Kui eesti lasteaedade jõulupeod on isegi juba päris väikeste laste rühmades ikka tasemel kontserdid koos salmide mininäidendite, jõuluvana ja kinkide ning hilisema koosviibimise ja mängudega, siis meie soome lasteaias lauldakse ringis 2-3 laulu, minnakse glögi jooma ja piparkooke sööma ning ongi kojuminek. Ei mingit jõuluvana ega salmide lugemist. Eks me teeme neid jõuluasju oma kahe lasteaiaealise lapse rõõmuks siis ikka kodus ja eesti moodi.

Aga siiski, ühes lasteaias anti kõigile, lisaks glögile ja piparkookidele, jõuluputru ka. See on riisipuder, mida on hästi kaua keedetud. Sisse pannakse 1 või 2 mandlit ja need, kes selle siis oma pudrust leiavad, nemad saavad midagi soovida uueks aastaks. Igaüks raputab siis oma pudrukesele kaneeli-suhkrut ka peale. Selline tore traditsioon on siis lasteaeda üle võetud. Mulle näiteks see puder väga maitseb. Praeguses lasteaias on 2 aastat olnud vaid glögi ja piparkoogid, lapsed ise teevad. Sel aastal polnud neil jõulukuuskegi! Nii et nutune.

Koolidega on mul vaid ühe kooliga kogemusi. Tegu 100-aastase maakooliga, kus lapsi nii vähe, et 2 klassi õpivad samas klassiruumis. Aga neil on see jõulupidu küll vägev olnud. Ikka väga pikk ja korralik programm. On näidendid, lauluesitused koos instrumentidega( suisa bass-kitarr ja terve trummide kogumik näiteks), ühislaulmised (tõepoolest inimesed laulavad südamest kaasa) ja muidugi direktrissi pidulik kõne. Ja lõpuks tuleb jõuluvana ka. Vanemad on siis enne peo algust salamahti ühes pimedas klassiruumis kinke kingikotti poetamas käinud. Ja kinke saavad kõik pere lapsed. Aga salme ei loeta, lihtsalt hüütakse nimi, mis pakil kirjas. Ühesõnaga, vähemasti selles koolis on jõulupidu ikka tõelise jõulutundega, koos laeni kuuse ja glögi- ning piparkoogilõhnaga.

Kätlin Saksamaalt

Saksamaa jõulupühade traditsioonid on Eestimaa omadega üsna sarnased, kuid ka siin ei käi päkapikk laste juures kõik 24 päeva järjest. 6.detsembril on Saksamaal Nikolausi päev (deutsch:Nikolaus) kõik lapsed peavad siis hästi korralikult oma saapad ära puhastama ja 5.detsembri õhtul ukse taha panema. Enamasti on Nikolausi üllatused tunduvalt suuremad, kui üks väike shokolaad. Ülejäänud päevad sussi akna peale ei panda, selle asemel on lastel jõulukalender ehk Adventskalender. Sinna pannakse peale maiustuste ka väikesi üllatusi, pisikesi mänguasju. Paljud armastavad neid kalendreid ise meisterdada, nagu meie peregi, aga ka poes on suur valik, ainult sisu peab ise täitma.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus