USA massiivne abi jäi tänu ootama
Arvamus 07 Mar 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Soome Sotaveteraani
Soome keelest Paavo Loosberg

Sõjatehnika viimine Venemaale algas juba 1920. aastail.

1919 aasta Versailles’ rahulepingu järel USA lõpetas oma sõjalise valmisoleku pea täielikult – see ei käinud aga laevastiku kohta. Olenevalt sõjakogemustest, taheti tulevikus hoiduda igasugusest sõjalisest sekkumisest. Aastal 1937 tehti erapooletuse seadus, mis muuseas keelas relvade müügi sõdivatele maadele. 1939. aastal, sõja puhkedes, tehti seadusesse erand Inglismaa ja Prantsusmaa suhtes. Samal ajal hakati kasutama “cash-and-carry” meetodi. Sõjavarustus tuli maksta otsekohe ja ostja pidi hoolitsema selle transpordi eest. USA andis 1940 septembri algul Inglismaale 40 hävitajat (destroyer, miiniristleja), mis olid kasutamata seisnud I-se maailmasõja lõppemisest saadik. Laevu kasutati konvoide kaitsmiseks ja vastutasuks Inglismaa andis USA-le õigusi baaside loomiseks.

Demokraatia relvaladu.
Kevadel 1941 tehti laenu- ja rendiseadus H.R. 1776 Lend-Lease Act, mille pädevusse hakkas kuuluma ka Nõukogude Liit. Seaduse sümboolne number 1776 viitab Ameerika Ühendriikide iseseisvuse väljakuulutamise aastapäevale. Seaduse kohaselt võidakse sõjamaterjali viia maadessse, millede kaitsmine leitakse olevat elulise tähtsusega Ameerika Ühendriikidele. Kõik kokku 40 riiki olid õigustatud seda abi saama. Lõviosa –umbes kaks kolmandikku – pidi saama Inglismaa, Nõukogude Liidu osaks pidi langema umbes veerand kogu abist, olenedes arvestuse viisist. Seadusesse kirjutatud mõte, saada tasu või saada hiljem tagasi antud varandus, osutus ainult surnud kirjatäheks.

Saksamaa ründas 22. 6. 1941. a. Nõukogude Liitu. Kaks päeva pärast operatsioon “Barbarossa” algust tegi president Franklin D. Roosevelt avalduse: “Hakkame andma Nõukogude Liidule kõike saadaval olevat abi”. Abi Moskvale pidi olema esmajärjekorras ja ilma igasuguste tingimusteta. Abiandmine algas 1941 sügisel, kuigi alles 1942-se aasta jooksul kasvas see massiivseks varustusevooluks. Tegelikuks sõdivaks maaks sai USA Jaapani atakiga 7. 12. 1941 Pearl Harborile ja Saksamaa sõjakuulutusega USA-le.

Ühendriikide rikkus, tehnilised teadmised, võimas tööstus ja suured tooraine varad ning kõige selle olles ohutus kauguses vaenlasest, võimaldasid kiire varustamise. Märkimisväärne osa sellest oli autotööstusel. 1942. aasta veebruarist alates tuli tööstuste jooksvatelt autolintidelt kerge- ja raskeveoautosid, jeepe, soomusautosid, lennukeid, diiselmootoreid, relvi jne. Laskemoona tarbeks vajalikud lõhkeained garanteeris suur keemiatööstus. Arenenud toiduainete tööstus tootis konserve, erilisi kuivatatud toiduaineid ja konsentraate.

Dokkides ehitati lisaks sõjalaevadele kaubalaevu, mis pandi kokku allhangete korras valmistatud osadest konveieri põhimõttel töötavatel “lintidel”. Reas kõrvutitehtud laevad lükati merre külgepidi. Enamus neist oli 10 500 tonnised Liberty tüüpi laevad, milliseid tehti 2750 tükki.

Tehnoloogia viimine

Omal ajal juba Vladimir Lenin oli aru saanud, et Nõukogude Vene tööstusarengule oli eluliselt tähtis uuema tehnika hankimine. Nii oli juba 1920-nendatest aastatest alates ostetud mitmetelt Ameerika suurfirmadelt jänkide loodud patente, masinaid, aparaate ja terveid tehaseid. Terase- ja alumiiniumitootmise ning lennukitööstuse arendamisel on jänkide panus olnud kõige tähelepanuväärsem. Samuti Vene autotööstus soodustus koostööst märgatavalt. Fordiga tehti 1929. a. leping Gorki autotehase kohta, mille toodang järgmise aastakümne lõpul tõusis 80 000 – 90 000 veoautoni aastas. Suure Zis-tehase moderniseerimise sooritasid samuti ameeriklased.

Aastasaja tehinguks kutsuti ameerika inseneri Christieni kiire tanki litsensi müümist. Väidetavalt on lepingu tegemine tõstnud Nõukogude Liidu tankitööstuse arengu oma tippu. Edasine areng toimus kiirete BT-autode kaudu T-34 tankideks.

Ka ühenduses Lend-Lease abiga ei hoidnud ameeriklased tagasi oma tipp tehnikat ja kõige uuemat, moodsamat sõjavarustust. Venelaste innustust näitavad pikad tellimisnimekirjad, kus on loetletud lugemata arv tehnilisi artikleid, millede saladustesse nad püüdsid tungida. Rooseveldi otsustatud “tingimusteta abi” eeldas pea kõige soovitu saatmist, küsimata selle vajadust või otstarvet.

Lääne laevadega kohale

Hitleri pealetungi alguedu sundis Josif Stalinit nõudma teise rinde avamist lääne Euroopas. Valikuvõimalusena Nõuk. Liidu valitsus nõudis 25 – 30 diviisi abijõudude saatmist kas Arhangeli või Persia lahe kaudu. Reaalseid lahendusi tollal nendele nõudmistele ei olnud. Selle asemel esimesed laevad saabusid sügisel 1941, kasutades põhja reiti (teed).

Vähem kui veerand abist – 4,4 miljoni tonni – veeti põhjareiti mööda Murmani ja Arhangeli kaudu. See tee oli kõige lühem ja hädaohtlikum. Jäämerel konvoisid ahistasid lennukid, allveelaevad ja pealveelaevad. Venelaste poolt lubatud lennukitekaitset õhust ei saadud mitte kunagi. 40 konvoid, kokku 780 laeva, kasutas seda reiti. Põhjala valgeid või “öötuid” öid kasutanud konvoi PQ 17 sai sellel teel kõige suuremate kaotuste osaliseks suvel 1942, kaotades 34 laevast 23.

Turvaline, aga palju aega ja kulu nõudev oli Afrika lõunatipu kaudu tee Persia lahte. Inglismaa ja Nõuk. Liit okupeerisid Persia augustis 1941. Ameeriklaste abiga uuendati sadamad ja teedevõrk. Muuseas asutati kolm vabrikut, mis hakkasid kokku panema osadena toodud veoautosid. Üldsummas toodi Persia kaudu pea 4,7 miljoni tonni ehk üks veerand koguabist.

Suurim varustustee tuli Vladivostoki kaudu – kogusummas 9,4 miljoni tonni ehk 47 %. Nõuk. Liidu ja Jaapani vaheline erapooletuse leping keelas sellel teel sõjavarustuse vedamise. Lubatud oli ainult tsiviilabiks mõeldud varustus. Kuna Jaapani sõja tõttu jänkid ei võinud seda teed ise kasutada, siis lahendasid nad probleemi “lipu vahetamisega” ja loovutasid vajalikud laevad venelaste kasutusse.

Abi kohaletoimetamiseks kasutati kahte vähekasutatavat mereteed. Alaskast veeti suveti abi kirde laevateed kaudu Põhja-Siberi jõesuudmete sadamatesse. Lisaks avati 1945 jaanuaris abistamistee Mustamere kaudu, mis jäi aga lühiaegseks.

Omaette lugu oli lennukite kohaletoimetamine. Umbes 8000 lennukit anti venelastele Fairbanksis, Alaskas, kust need lennati rindele üle Siberi. Murmani ja Arhangeli kaudu viidi laevadega ligemale kaks tuhat hävituslennukit ja üle paarisaja muu lennuki. Mereteed mööda, Persia kaudu viidi viietuhande lennuki ümber, millest alla tuhande kahemootorilist pommilennukit lennati USA-st Brasiilia ja Afrika kaudu Persiasse ja sealt edasi Nõuk. Liitu.

Kui palju on palju?

Nõukogude Liidule antud abi hinnatakse 11 047 miljardi dollarile (võrdle seda Soomelt nõutud sõjakahjutasu 300 miljoni 1938. aasta ameerika dollariga). Mingisuguse ettekujutuse selle määratusest võib saada kui loetleda antud abi kategooriaid.

Järgnevasse nimekirja on võetud andmed, mis on samad erinevates allikates,(arvestamata väga väikesi vigu) saja ühiku täpsusega: 375 800 veoautot, 51 500 jeepi, 35 200 mootorratast. On öeldud, et jänkide sõidukid “on tõstnud Punaarmee ratastele”. Veoautod olid peaasjalikult kolme teljelised, kõikide rataste veoga ja maastikukõlbulised. Lisaks sai neid väga hästi kasutada suurtükkide vedamiseks. See abi kattis kolmveerandi Vene veoautode üldvajadusest. Miljoniarmeede kiire liikumisvajaduse nõuete rahuldamiseks oli liiklusvahenditele lisaks võtmepositsioonis sidevahendid, mida oli ohtrasti venelaste “soovinimekirjades”. Näiteks vajalikest raadioside vahenditest üheksa kümnendikku saadi USA-st.

Kohale toimetati 7 100 tanki, 14 800 lennukit, 1 900 auruvedurit (ja 66 diiselvedurit) ja erilisi raudteevaguneid 11 100 tükki. Kuna jänkide vedurid katsid Vene vedurivajaduse, saadi veduritehased võtta sõjatööstuse kätte. Venelased valmistasid ise 1942–1945 alla saja veduri.

Hiiglaslik 4 478 000 tonnine elatustarveteabi moodustas umbes veerandi kogu abi tonnimäärast. Sellest oleks jätkunud pool kilo päevas kuuele miljonile puna-armeelasele terveks sõja kestvuseks. Säärsaapaid Puna-armee sai üle 15 miljoni paari jne. Õlitoodete abi sisaldas 2 671 000 tonni. Eriti olulised olid kõrgeoktaanilised lennukibensiini saadetised. Kokku on arvestatud, et lennukibensiini saadetised katsid kolm viiendikku Vene koguvajadusest. Terast viidi 2 300 000 tonni ja alumiiniumi 229 000 tonni. See alumiinium kattis Nõuk. Liidu lennukitööstuse koguvajaduse kaheks aastaks. Tervete tehaste masinapargid moodustasid suuremaid saadetud täiskomplekte, millest mainitagu kaks veoautotehast, autokummitehas (rehvitehas) ja mitmete õlipuhastustehaste ja jõujaamade masinad.

Omaette kulu moodustasid abi kohaletoimetamise kulud, mida abiandmise kulude sisse pole üldse arvestatudki. Sama lugu on investeeringud Persiasse, konvoides hukkunud kauba- ja sõjalaevad, USA-st, läbi Kanada, Alaskasse ehitatud 2 500 kilomeetri pikkune maantee jne.

Hiiglasliku abi halvustamine

Avalikku tänu oma määratu suure abi eest Ameerika Ühendriigid ei saanud Nõukogude Liidu käest mitte kunagi, kuigi Stalin rõhutas Teherani konverentsil 1943. aastal Roosevelti ja Churchili kohates, et abi on absoluutselt hädavajalik. Nõuk. Liidu avalikkus “vaikis maha” kogu abi terve sõja kestvuse jooksul. Ameeriklaste üritused teada saada, mis nende abiga on juhtunud või kuidas seda on kasutatud, pareeriti ettekäänetega või lihtsalt vaikimisega.
Paar aastakümmet hiljem juhtis marssal Grigori Žukov tähelepanu ameeriklaste veoautode suurele tähendusele suurtükkide ja jalaväe transpordil ja koondamistel. Näiteks suvel 1944 sakslaste Keskarmeerühma hävitanud neljal vene armeeüksusel oli “rindel” kasutusel üle 60 000 jänki-veoauto.
Eriti halvustati suurabi “külma sõja” ajal. See tembeldati tähtsusetuks ja halvakvaliteediliseks. Väideti, et saadetisi oli tahtlikult viivitatud – isegi lubatud väheseid määrasid ei oldud saadud.

Erapooletud uurimused hiiglasliku Lend-lease abi tähendusest Nõukogude Liidu sõjamenule eeldavad ligipääsu endise Nõukogude Liidu arhiividele. Võiks vaid loota, et see oleks võimalik. Edaspidiste uurimiste vajadus abi tähendusest on väga ilmne.

Antti Hannula

Allikmaterjal

Herring, Georg C Jr.: Aid to Russia 1941-1946. New York 1973.
Jones Robert Huhn: The Roads to Russia. United States Lend-Lease to the Soviet Union. University of Oklahoma Press 1969.
Saariaho, Antti: Yhdysvaldain lend-lease-apu Neuvostoliitolle toisessa maailmansodassa. Sotahistoriallinen Aikakauskirja 26. Jyväskylä 2007.
Schlauch, Wolfgang: Rüstungshilfe der USA 1939-1945. Koblenz 1985.
van Tuyll, Hubert P: Feeding the Bear. American Aid to the Soviet Union 1941-1945. West Port Conn. 1989. Teoksessa pohditaan myös tilastoaineston kirjavuuden sekä neuvostotietojen vähäisuuden tutkijoille tarjoamista haasteista. Ryhmittelyt, lukumäärä- ym. tiedot saatavat erota toisistaan houmattavasti. (Esim. Venäjän saattueiden rahtilaivantappiot : 77,85,96). Avun arvon laskettaessa syntyy merkittävä eroja sen mukaan onka kaikki kustannukset otettu huomioon vai ei. Oma lukunsa ovat erilaiset oheis- ja laskennaliset erät sekä vastikkeet.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus