USA ajakiri kritiseerib Eestis tehtavaid ravimikatseid PM
Arvamus 06 Feb 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kaks Ameerika nimekat uurivat ajakirjanikku maalivad üleilmse levikuga üldhuviajakirjas pildi Eestist kui maast, kus suured lääne farmaatsiafirmad teevad inimeste peal ravimikatseid, mida neil oma asukohamaal oleks palju keerulisem läbi viia.

Tandemina tegutsevad Donald L. Barlett ja James B. Steele, kes paljude ajakirjandusauhindade hulgas on võitnud ka kaks Pulitzeri preemiat, alustavad ajakirja Vanity Fair jaanuarinumbris pikka lugu «Tapvad ravimid» viitega Tartule, märkides, et 100 000 elanikuga linna kutsutakse mõnikord Emajõe Ateenaks. Koos Tartuga mainivad nad ka üht linna Rumeeniast, Tuneesiast ja Hiinast, näidates, kui laiali üle maailma on suured ravimifirmad ajanud oma haarmed, et värvata osalejaid kliinilistesse uuringutesse, mida arenenud riikides on üha kulukam ja keerulisem korraldada.

Veteranreporterid Barlett ja Steele mainivad Eestit kui üht lääne firmade meelisriiki ravimikatsete tegemiseks kõrvuti Venemaa, Colombia, Indoneesia, Malaisia, Serbia, Bulgaaria ja teistega, kus katsealuseid saab uuringus osalema meelitada suhteliselt vähese raha eest, kus uuringute järelevalve lonkab ning kus on kerge saada niisuguseid tulemusi, mis ravimifirmasid rahuldavad.

Ravimiameti peadirektori asetäitja Alar Irs, kelle väitel ravimitööstus teda ei armasta, nagu tema ei armasta ravimifirmade liialdatud reklaame ega mitmeid müügimeetodeid, kinnitas, et Eestile ei saa süüks panna ühtegi neist puudustest, millega uurivad ajakirjanikud oma loos välja tulevad. «Eesti ega ülejäänud Euroopa Liit ei ole koht, kus uuringuid oleks odav teha või kus nendeks luba saada oleks lihtne,» lausus ta. Kirjutisest nähtuv arvamus, et ainult USAs tehakse häid kliinilisi uuringuid, on Irsi sõnul vale.

Ka sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja kohusetäitja Dagmar Rüütel väitis, et Eesti ravimiamet või eetikakomitee ei tee ravimite uuringuks loa andmisel või selle järelevalvel halba tööd. Tema sõnul tuleks uuringute kehv kvaliteet igal juhul välja. «Eestis tehtud uuringute kohta seda ilmnenud ei ole,» lisas ta.

Skandaalne juhtum

Rohkem kui miljonilise trükiarvuga Vanity Fairi artiklis esineb Eesti nimi seoses kolme ravimi kliiniliste uuringutega, millel ajakirjanikud kõige pikemalt peatuvad. Need on põletikuvastane Celebrex, psühhoosivastane Seroquel ning dia­beediravim Avandia, mis eelmise aasta sügisel euroliidus kasutuselt kõrvaldati, sest uuringutest ilmnes, et müokardiinfarkti tõenäosus selle tarvitamise tulemusena ei vähenenud, vaid pigem suurenes.

«Kõik need uuringud olid mõistlikud,» kommenteeris Irs. «Need aitasid kaasa ravimite ohu ja kasu suhte väljaselgitamisele, mis ongi uuringute eesmärk.»

Irs oletas, et Eesti võis kahe ajakirjaniku luubi alla sattuda seoses tosina aasta taguse juhtumiga, mille pärast tuli küll häbi tunda. Toona värvati Eestist Šveitsi Baseli kliinikusse ravimiuuringule 177 katsealust, kes said tasuta lennupiletid Šveitsi ja tagasi ning kahenädalase uuringu eest lisaks 140–600 dollarit. Paraku ei teinud värbajad neile sugugi üheselt selgeks, mida täpselt nende peal katsetatakse. Sellest puhkes rahvusvaheline skandaal, millest kirjutas pikalt isegi USA juhtivaid päevalehti Washington Post.

Ent tõsi on see, nagu Vanity Fair kirjutab, et 1990. aastate teisel poolel kolisid lääne farmaatsiahiiud oma paljud ravimiuuringud Ida-Euroopasse, sh Eestisse, kuhu Irsi sõnul meelitasid neid arenenud tervishoiusüsteem ja eeskujulik töökultuur.

Ei midagi õõvastavat

Sotsiaalministeeriumi esindaja Rüütel selgitas, et Eesti eelis suurte farmaatsiafirmade silmis seisnes uuringute kvaliteedi ja hinna mõistlikus tasakaalus. «Uuringu läbiviimise kvaliteet on Eestis hea tänu Tartu Ülikoolile, kust kasvab teadusuuringute tegemiseks pädev kaader,» lausus ta. «Ning hind on mõistlik tänu Eesti arstide seni veel tagasihoidlikumale palgasoovile võrreldes USA ja nii-öelda rikaste euroliidu riikide arstidega.»

Eesti populaarsuse tõusu ravimiuuringute maana kinnitab ka siinse ravimiameti statistika: kui 1995. aastal sai ravimiamet uuringute tegemiseks kuraditosin taotlust, siis järgmiseks aastaks see arv peaaegu kahekordistus ning kerkis 2007. aastaks 93ni. Irs märkis, et ravimiamet ütleb aastas ära vaid ühele-kahele taotlusele. Enamik Eestis läbi viidavatest uuringutest, v.a üks-kaks aastas, on rahvusvahelised ja algavad korraga paljudes ELi riikides.

«Eestis tehtavaid uuringuid on käinud inspekteerimas ka Ameerika ja Euroopa ravimiamet ega ole siit leidnud midagi murettekitavat,» kinnitas Irs.

Viimasel kolmel aastal on ravimiuuringuteks esitatud taotluste arv Eestis vähenenud, kahanedes mullu 75ni. Irsi oletusel peitub üks vähenemise põhjusi selles, et Ida-Euroopa pole suurtele ravimifirmadele enam nii odav kant nagu varem, mistõttu nood on edasi kolinud Venemaale ja Aasiasse.

Sellegipoolest on ta veendunud, et lääne suurfirmad jätkavad tulevikuski oma ravimite katsetamist Eestis. «Fakt on see, et kliinilisi uuringuid tuleb teha, kui me uusi ravimeid tahame,» ütles ta. «Ja isegi kui väga tahta, ei saa ravimifirmad kõiki uuringuid teha USAs ja Lääne-Euroopas. Eriti halb oleks, kui tõrjume uuringud maailma nendesse piirkondadesse, kus järelevalve on tõesti nõrk.»

Liiati, nentis Rüütel, on kliinilised uuringud ikkagi teadusuuringud ja nende läbiviimine täiendav teadusalane kogemus, rääkimata lisasissetulekust Eesti haiglatele, perearstikeskustele, kaasatud arstidele. «Kuna meditsiini areng ning järjest tõhusamate ja ohutumate raviviiside leidmine on nn avalik huvi, siis on mõistlik toetada ja motiveerida ka kliiniliste uuringute läbiviimist,» kinnitas ta.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus