Nädala portree 18.–23. oktoobrini toimunud rahvusvahelisel kulinaariaolümpial Saksamaal Erfurdis saavutas pronksmedali Kanada Newfoundlandi ja Labradori St John’si hotelli „Fairmont“ sheff-kokk Roary McPherson, kes poleks aga poodiumile saanud tõusta ilma kohaliku eesti klaasikunstniku Urve Manueli (neiuna Voitk) abita, kirjutab ajaleht The Western Star 29. oktoobril.
Olümpia nagu olümpia ikka Ei maksa mõelda, et tegemist on mingi libaolümpia või OM-i haleda varjukujuga. Vastupidi – kõik toimub nagu päris-olümpial: neli aastat kestvad ettevalmistused, erinevate riikide võistkonnad, lipud, võistlus ise, kohtunikud ja muidugi jagatakse ka medaleid.
Kulinaariaolümpia on ennekõike üritus selle ala professionaalidele ning külastajad ei ole lihtsalt turistid ja huvilised, vaid toitlustusala asjatundjad. Eesti kokadki on käinud selle erilise olümpiaga tutvumas ja kaalunud oma võimalusi seal osalemiseks.
Samas on kulinaariaolümpia spordiolümpiast külastajasõbralikum. Mitte ainult kohtunikud, vaid ka gurmaanidest külastajad saavad maitsta võistlustoite.
On samuti teada, et ühe koka kulinaariaolümpiaks ettevalmistamine ei maksa mitte vähem kui ühe sportlase kulud spordiolümpiaks.
Nagu ikka olümpial, omavad siingi suurt tähtsust detailid, mõne pisiasja eiramine võib ka parima koka kunsti untsu keerata. Eriti oluline on roogade serveerimise viis, õigemini kunst, kus suur osa on nõudel. Möödas on need ajad, kus toidu serveerimise ainsateks mõeldavateks anumateks olid traditsioonilised ümmargused taldrikud või kausid. Ja seetõttu vajavadki kokad oma roogade muljetavaldavaks esitluseks kunstnike abi.
Koka ja kunstniku tandem Roary McPhersonile ulatas siin käe eestlanna Urve Manuel Gillamsist, „A Stone's Throw Glassworks art studio“ omanik.
Urve Manueli klaasnõud, mis moodustasid McPhersoni kokakunsti „teostega“ ilusa terviku, äratasid toitude presentatsioonil kohtunike tähelepanu. Nii on siis Urvel kulinaariaolümpia pronksmedali saavutamises oma tähelepanuväärne osa.
Ülalmainitud leht kirjutas, et Urve Manueli ja Roary McPhersoni koostöö algas tegelikult juba novembris 2007, kui kokk tutvus Urve klaasitaiestega Islandis korraldatud näitusel.
Nad kohtusid jaanuaris 2008, arutamaks kulinaariaolümpia temaatikat ning otsus langes tursakala-kujuliste taldrikute ja lamedapõhjalisi kaluripaate meenutavate kastmeanumate kasuks.
Urve Manuel asus õhinal tööle ning peatselt valmisid kuus väiksemat taldrikut ja terve „laevastik“ kaluripaate McPherson’i erinevate eksootiliste kastmete tarvis, kuid komplekti pilkupüüdvaimaks ja keskseimaks esemeks oli suur, enam kui 4 jala pikkune tursakujuline vaagen. Kunstnik pani selle kokku kolmest sektsioonist, peites liitumiskohad strateegiliselt nii osavalt, et näis, nagu olnuks tegemist ühe pika vaagnaga.
Klaasikunstniku töö pole lihtsate killast. Nõude kujundamisele ja klaasi lõikamisele järgnes 30-40tunnine sulatusprotsess ja siis ahjus põletamine. Kui väiksemaid esemeid sai kolmekaupa valmistada, siis suure vaagna osad tuli ükshaaval vormida.
Sama leht kirjutab veel, et kunstniku-koka tandemi pilgud on juba suunatud tulevikku. McPherson ei osalenud tänavu
Team Canada koosseisus ega selle eriüritusel; küll on tal aga plaanis tuua 2012. a. olümpiale Newfoundlandi ja Labradori kokkade meeskond. Ta on juba teinud Urve Manuelile ettepaneku nõude valmistamiseks, mille abil loodetakse jõuda kuldmedalini. Urve ei öelnud ajakirjanikule, millise temaatikaga nõusid ta hakkab eelseisvaks olümpiaks valmistama, ehkki kinnitas, et sellekohaseid ideid tal juba on. Ja aega nende realiseerimiseks on ju piisavalt. Pole ka otsustatud, kas meeskonna liikmed esinevad ühiselt või eraldi, erinevates kategooriates.
Mitte ainult olümpia tarbeks Proksmedali pälvinud nõud on praegu küll Roary McPhersoni valduses, kuid Urve Manuel plaanib hakata valmistama ja müüma sama temaatikaga, ehkki pisut erineva teostuse ja värviskaalaga anumaid kõigile soovijatele ning loodab oma teoseid pakkuda juba sel kuul toimuval messil
West Coast Craft Fair Corner Brook’is, kasutades seejuures käideldud (
recycled) klaasi.
Urve isa, dr. Andrus Voitk kirjutab, et perekond on viimasel ajal aidanud kaasa Urve stuudio rajamisele, millega loodetakse enne sügistorme ühele poole saada, nii et hoone peaks vastu vihmasadudele ja lumetuiskudele. Samast kirjast selgub ka, et Urve Manuel on oma maaliliste klaasakende ja muude klaasesemetega kohapeal imetlust ja tähelepanu äratanud. Tema vitriinid on pälvinud kunstipreemiaid ja tema valmistatud esemeid on ostnud provintsi kunstimuuseum.
Tuletõrjujast kunstnikuks Urve räägib oma võrgulehel endast järgmist: Veetsin oma suvevaheajad ja ülikoolijärgsed talved töötades tuletõrjujana, parvetajana, metsades puid istutades,
scuba-sukeldumist või kajaki-retki juhendades Briti Kolumbias.
Sellele seiklusrikkale perioodile järgnes tühimik, mille täitis töö keemiaõpetajana ja millele omakorda lisas „vürtsi“ tegevus jalgpalli-, hoki- ja maadlustreenerina.
1990. a. tekkis tal aga sootuks uus huviala – klaasikunst oma avarate võimalustega tekstuuri, värvide, mustrite jne osas.
Abiellunud „njuufoundlandlasega“ asus ta Vaikse ookeani rannikult elama Atlandi rannikule ja otsustas pühenduda täisajaliselt klaasikunstile ja selle ilule, mida ta on nüüd lähedalt tundma õppinud.
„Kui valguse hingus elustab mu tööd, sundides selle värve ja vorme liikuma, olen ma õnnelik,“ iseloomustab Urve Manuel oma tööd kunstnikuna.
Rohkem infot leiate Urve Manueli ja tema tööde kohta võrgulehelt:
http://www.astonesthrowglass.c... 
