ÜRO ja USA
Arvamus 05 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
ÜRO kriisist on räägitud aastaid. Maailmaorganisatsiooni sanktsioonidel pole enam endist jõudu ning ta autoriteet on märgatavalt langenud. Piinlikud korruptsiooniniidid viivad ÜRO luksuslikesse kabinettidesse ja isegi peasekretär Kofi Annani perekonda.

Vajatakse reforme

Ehkki ÜRO vahendusel toimuvad siiani rahumissioonid ja läbirääkimised ning tal on mitmeid väärikaid allorganisatsioone, ei muuda see tõsiasja, et ÜRO vajab hädasti ja kiiresti reforme.

Eeskätt vajab korrastamist organisatsiooni juhtimine ja struktuur, mille läbi saaks siis ka tõsta ÜRO võimekust rahvusvaheliste probleemide lahendamisel.

Soovitatakse luua uus eetikakomitee ja iseseisev audiitorite komisjon, uurimaks asetleidnud pettusi, raiskamist ja kuritarvitusi.
Plaanitud reformidest pole aga siiani õnnestunud peaaegu midagi ellu viia. Kas pole absurdne, et mõned analüütikud ja meediaväljaanded (nt Howard LaFranch 28. märtsi Christian Science Monitor'is) süüdistavad selles USA-d! Ühendriigid on süüdi ÜRO probleemides? Ajakirjanik LaFranch võttis aluseks vaid ühe USA „ei“ inimõiguste teemalisel hääletusel, milles väljendati vastuseisu just inimõiguste rikkujate kuulumisele ÜRO-sse, kuid lubati sellest hoolimata tuge ja abi nendele riikidele. Tõesti — harvanähtav kompromissivalmidus.

Muutunud maailm

Riikidevahelised suhted on muutunud, see peegeldub ka ÜRO tegevuses. Miski pole enam endine pärast 2001. a. 11. septembri terrorirünnakuid USA-le, mille käigus selgus ehmatav tõsisasi, et maailma superriik on haavatav, ja pealegi päris lihtsate vahenditega. Nagu viimased aastad on näidanud, võib see haavatavus puudutada inimesi, infrastruktuuri jne. Tänapäeva terrorijõud pole enam üksikud hullunud enesetaputerroristid, vaid käimas on „postmodernne eksootiline terror“, kui tsiteerida tuntud teadlast ja autorit Walter Lacquer'i. Eksperdid on veendunud, et terroriga tuleb rahvastel lihtsalt õppida elama. Lahendus paistab siin olevat vaid üks — normaalsed ja tasakaalukad riigid peaksid kokku hoidma. Ja mis oleks neile sobivam vihmavari kui ÜRO?! See pole aga sugugi nii lihtne.

Esialgsele solidaarsuspuhangule 9/11 järel järgnes suhete jahtumine USA ja mitmete tema Lääne-Euroopa liitlaste vahel, rääkimata islami- ja arenguriikidest.

Euroopas nähtavasti unustati, et nende sõjajärgne heaolu oli rajatud peamiselt USA sõjalisele kohalolekule. See andis sõjas räsitud Euroopa riikidele aastakümnete vältel võimaluse oma majandust edendada, ilma et oleks pruukinud muretseda eriti kaitse ja julgeoleku pärast.

ÜRO ei saa eksisteerida ilma USA-ta

USA rolli ÜRO liikmesriigina on võimatu ülehinnata. Mõnedel andmetel läheks ÜRO reformimine maksma 510 miljonit dollarit. See pole teostatav ilma USA rahalise abita.

USA maksab praegu ca veerandi ÜRO põhikuludest ja üle poole rahuoperatsioonide kuludest.

Ühendriigid on viimastel aastatel oma õlule võtnud suured missioonid Somaalias, Haiitis, Bosnias, Kosovos, Afganistanis ja Iraagis. Seda ajal, kui ÜRO hooleks on jäänud märksa väiksema kaliibri ja vastutusega missioonid. Mõned nendest operatsioonidest on nurjunud, mõned õnnestunud. Seda teemat on käsitlenud James Dobbins oma uurimuslikes raamatutes „The U.S. Role in Nation Building: From Germany to Iraq“ ja „The UN's Role in Nation Building: From the Congo to Iraq“. Dobbins võrdleb USA ja ÜRO saavutusi, kogemusi, aga ka läbikukkumisi nende missioonide käigus ning uurib, mida nendest on õpitud.

Konflikti allikad

Alates 1991. aastast on USA olnud maailma ainus juhtriik, domineerides nii sõjaliselt, majanduslikult kui poliitiliselt. See on tekitanud pingeid ja konflikte, mis on väljendunud mitmete ÜRO resolutsioonide menetlemisel.

Kurioosum on selles, et Ühendriike vihatakse ja respekteeritakse samaaegselt. Aga abi tahavad ja nõuavad temalt kõik — nii Aasia tsunami- ja maavärinaohvrid, Darfuri kõrbelaagrite põgenikud kui Mehhiko illegaalid kodus.

Vastuolud USA jmt ÜRO liikmesriikide vahel süvenesid märgatavalt 2003. a. seoses USA invasiooniga Iraaki. ÜRO ei suuda enam leida ühist keelt ja selle kriitikud on seadnud kahtluse alla maailmaorganisatsiooni eksisteerimise vajaduse tänases moodsas maailmas, nimetades seda vaid „tühjaksrääkimise kohaks“. Nad kutsuvad äärmusliku abinõuna USA-d koguni ÜRO-st välja astuma.

John Boltoni hääl

Selles olukorras on tähtsaks figuuriks USA suursaadik ÜRO-s John Bolton. Sirgeseljaline ja -sõnaline mees, keda palju kritiseeritakse, kuid teraselt ka kuulatakse. Just selline isik, keda reformikriisis vaakuv ÜRO hädasti vajab.

USA president George Bush nimetas Boltoni Senati nõusolekuta USA suursaadikuks ÜRO-s augustis 2005 eesmärgiga takistada edaspidist ebaökonoomset juhtimist ning hoida ära korruptsiooniskandaale, nagu seda oli Iraagi 64 miljardi dollari suurune „Õli toidu vastu“ programm.

Yale'i juristiharidusega Bolton on olnud USA asevälisminister relvakontrolli ja rahvusvahelise julgeoleku alal. Clintoni ajal keskendus ta Taiwani huvide kaitsmisele, tuues iseseisvuse eest võitlevale saareriigile suurt kasu. Ta on tuntud ka ÜRO kriitikuna, süüdistades organisatsiooni saamatuses, raha raiskamises ja ebaefektiivses tegutsemises kriisikolletes. Hiljutised raportid, milles kritiseeritakse ÜRO-s vohavat korruptisiooni on andnud Boltonile õigustatult põhjust lennutada kriitikanooli ÜRO pihta.

Aga ÜRO diplomaadid pole temaga rahul ja väljendasid hiljuti oma protesti lapsikul viisil, jäädes meelega ühele koosolekule hiljaks, sest neile ei meeldinud Boltoni poolt kehtestatud nõue alustada istungit täpselt kell 10. Bolton ütles, et igapäevased kiirnõupidamised on osa vaimsest distsipliinist. Hellitatud ametnikud sellega nähtavasti ei soostunud.

See pisike vahejuhtum näitab vast kõige selgemalt, kuivõrd on asjad käest ära maailmaorganisatsiooni peakorteris ja kui karmi kätt seal praegu vajatakse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus