Kanada tüdruk Evelyn Gordi on juba kolm aastat Pärnus vanaema juures suvitamas käinud, et eesti keelt õppida. Just tänu temale avastasin enda jaoks Pärnu Suupillifestivali, sest Evelyn mängib ka Jana Tringi juhendamisel suupilli.
Pärnus harrastatakse suupillimängu juba 15 aastat.
Teeneka dirigendi Ilmar Tõnissoni eestvedamisel kutsuti 1996. aastal kokku suupilliansambel „Piccolo“, kus mängivad ka Pärnu praegune „kultuuriminister“ Andrus Haugas ja Suupillifestivali peaorganisaator Elmar Trink. Ühistest musitseerimistest kasvas välja Pärnu Suupillifestival, mis seekord oma kümnendat juubelit pidas. Festivali lõppkontsert toimus Kuursaali juures kõlakojas, kus 1960ndatel aastatel olid ülipopulaarsed suvemuusikakontserdid. Tollast suvist sümfooniaorkestrit dirigeeris Ilmar Tõnisson. Mängijateks olid Pärnu enda muusikute kõrval professionaalsed muusikud Tallinnast. Solistideks eesti muusikute kõrval ka Pärnus suvitavad N. Liidu tollased tippmuusikud, kellest kõige tuntum on viiuldaja David Oistrahh. Sellest orkestrist kasvas hiljem välja Pärnu KEKi kammerorkester, mis kaTorontos esinemas käis. 1990. aasta kevadel anti Toronto Redeemer Church’is kontsert eesti muusikast, mis lõppes just selle kontserdi jaoks kirjutatud Kuldar Singi palaga „Meie Isa palve“. Solistiks oli haruldase hääleulatusega Kaie Konrad.
Okupeeritud Eesti väikelinnast pärit muusikute kontsert oli niivõrd vapustav, et pilgeni täis kirik aplodeeris muusikutele püsti seistes. See kontserdireis oli elamuslik ka pärnakatele, sest tollal oli okupeeritud Eestist Ameerika mandrile lendamine üks imede ime. Peale musitseerimiste said pärnakad suhelda ka tollaste välis-eesti kultuurikorüfeedega – kontserdil olid publiku seas heliloojad Kaljo Raid ja Roman Toi, Riina Reinik, Helmi Betlem, Olaf Kopvillem, Tönu Parming, Andrus Voitk jt.
Urmas Sisaski suupillikontsert „Läänemere vetevanad“Juubelifestivali tegi eriliseks seegi, et sellel kõlas esimene eesti suupillikontsert, mille festivali korraldajate tellimusel kirjutas helilooja Urmas Sisask. Suupillifestivali solistiks oli Karl Madis, kes on Eestis tuntud ka laulja ning saksofonimängijana. Keelpilliorkestrit juhatas Eesti Noorte Sümfooniaorkestri peadirigent Jüri-Ruut Kangur. Haruldaselt kaunilt kõlas suupillikontserdi keskmine koraalilaadne osa, mille esitasid ansambel „Piccolo“ neli naismängijat. Et naisedki suudavad ülivirtuoosselt suupilli käsitleda, näitasid meile ka külalisesinejad Saksamaalt. Lõppkontserdil oli Trossingeni ansambel „Harmonicamento“ publiku suureks lemmikuks. „Harmonicamento“ on tulnud kahel korral suupillimängijate maailmameistriks, tehes sellega head reklaami oma kodulinna suupillivabrikule, kus valmistatakse kõrge helikvaliteediga pille „Hohner“. Mind aga hämmastas eelkõige see, et nii kõrgele virtuoossele tasemele on võimalik jõuda põhitöö kõrvalt, oma lõbuks harjutades.
Eesti Vabariigi kultuuriministri Rein Langi sõnul muutus Pärnu kolmeks päevaks Põhjamaade ja Baltimaade suupilli-pealinnaks. Temaga võib täiesti nõustuda, sest nii suurejoonelist suupillimängijate muusikapidu siinmail tõesti pole.Tore on seegi, et suupill on Pärnus niivõrd populaarne, et Jana Tringi juures õpib lausa 21 last. Selle aasta noored konkursivõitjad Tauno Tamm, Jaan Marten Pukk ja Peeter Hansen on suupilli õppinud Jana Tringi käe all. Pärnu näitleja Feliks Kark, kelle võiks lausa suurmeistriks tituleerida, võitis konkursi kromaatilisel suupillil ja oli ka publiku suureks lemmikuks lõppkontserdil. Tema esituses kõlas Pärnus sündinud helilooja Leo Normeti igahaljas meloodia „Puhkuse veedame kõik Viljandis“. Lõppkontserdi emotsionaalseks kulminatsiooniks kujunes aga noore inglise mustanahalise muusiku Philip Achille’i esinemine, kes sel kevadel lõpetas Kuningliku Muusikaakadeemia Londonis. Temaga koos musitseerisid eesti pillimehed Jüri Kõlvart klaveril, Rauno Bella trummidel ja Toomas Aron kontrabassil. Nende „
Summertime’i“ esitust pean parimaks, mida mul on õnnestunud elavas esituses kunagi kuulda. Meeldiv oli ka kindlasti suure muusikatulevikuga pillimehe Philip Archille’i seade meie Raimond Valgre laulust „Pärnu ballaad“. Küll oleks põnev teada, kuidas kõlas Valgre tuntud pala siinsamas Kuursaalis legendaarse helilooja enda esituses. Aimu sellest saame Raimond Valgre pronksist kuju kõrval istudes ja meretuulte kahinas tema muusikat kuulates.
