Teisipäeval, 30. augustil leidis Tartu College’i saalis aset üritus, mida võib vist nimetada sügishooaja eellöögiks ja ühtlasi metsaülikooli järelmänguks. Kirjandusloolane dr Sirje Kiin pidas huvitava loengu teemal „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt“. Kuna kõneleja on üks tänapäeva tuntumaid Underi uurijaid, siis pole imeks panna, et vaatamata ikka veel võimutsevale suvele oli osavõtt loengust rohkearvuline.
Külaliskõnelejat tutvustas Piret Noorhani, kelle sõnavõtust selgus, et just sama uurimuse najal kaitses Sirje Kiin möödunud aastal oma doktori väitekirja. Kogu armastatud poetessi elu ja looming leidis põhjalikku ning asjatundlikku käsitamist.
Ettekande eripära seisneski ehk ennekõike selles, et luuletaja loomingut vaadeldi tema isikliku elu ja käekäigu taustal, õigemini mõlemaid põimunult. Need kaks on ju õieti lahutamatud – isiklik elu mõjustab vaimselt loomingut ja vastupidi. Et Under sai oma esmase hariduse saksa tütarlastekoolis, siis on mõistetav tema kiindumus saksa klassikuisse nagu Goethe ja Schiller ja et ta esimesed luuletused olid saksakeelsed. Eesti keeles luuletama hakkas ta oma ristiisa Ants Laikmaa soovitusel. Viimane saatis ka Postimehele autori teadmata tema luuletused, mis ilmusid varjunime all.
Tutvus Eduard Vildega (kellega kirjavahetus toimus saksa keeles) mõjutas poetessi katsetama ka proosaga, kuid nende suhe katkes järsult ja Under hävitas oma lühijutud, neid kellelegi näitamata. Siuru ajastul tuli Underi ellu Tuglas, kellesse ta oli kiindunud, kuid viimane otsustas Elo kasuks, kellega abiellus ning jäi kokku elu lõpuni. Siuru printsessile kujunes aga truuks austajaks kaassiurulane Artur Adson (Siuru argoos „paaž”) ning nende elutee kulges ühiselt, kuigi lahutus raamatupidaja Carl Hackerist, kellega Underil oli kaks tütart, võttis kümmekond aastat. Poetessi looming aga puhkes jõuliselt õitsele. Kogu pitsivaht, sirelite õitseng ja tolle aja kohta julge erootika koos „lõppeda tahtmata sukkadega“, mis meid veel tänagi vaimustab, on pärit sellest ajast.
Kuidas Underi luule kriitikute poole vastu võeti, selle kohta oli lektor koostanud huvitava tabeli, mille ta fotode ja muu illustratiivse materjali kõrval ekraanile projekteeris. Olles läbi töötanud umbes 300 arvustust, näitas ta, kuidas kriitikud olid poetssi loomingut vaadelnud seitsmest eri aspektist. Haruldaselt omapärane analüüs.
Kaks suurt murrangut toimusid Underi loomingus Eesti iseseisvuse kaotusega ja pagulusse siirdumisega. Kodumaal muutus drastiliselt ka avalik hinnang tema isiku ja loomingu suhtes. Teda tituleeriti mitmesuguste nimetustega, suhteliselt pehmest „eksinud lambukesest“ kuni räigete ja rõvedavõitu sõimunimedeni. Tema luuleloomingu omajaid karistati. Koos vabamate tuultega muutus suhtumine leebemaks – maapakku sattumine aeti „dekadentse abikaasa“ süüks. Kuid saabus ka aeg, kus Riikliku Akadeemilise Meeskoori dirigent Gustav Ernesaks Stockholmi kontserdil Underi esireas ära tundis ja oma lillekimbu tema sülle asetas.
Miks pole Marie Underist saanud Nobeli preemia laureaati? Saime kuulda, et teda on esitatud selle kandidaadiks korduvalt. Oletatavaiks põhjusiks on vähetuntud keel, suhteliselt nõrgad tõlked ja proosa eelistus.
Ettekanne võeti vastu tugevate ovatsioonidega ja lektorit tänati lillebuketiga. Anti ka võimalus esitada küsimusi. Seda võimalust kasutati ning pärast ametliku osa lõppu jätkus elav vestlus vabamas vormis.
Tänu lugupeetud teadlasele kultuurse külakosti eest!
