Eelmisel pühapäeval Kreekas ja Prantsusmaal toimunud valimised ja nende tulemused olid erinevad, kuid nende sõnum sama: kasinus, kokkuhoid ja kärped pole kumbagi riigi kodanikele vastuvõetavad.

Mõlemal maal hääletasid valijad sisuliselt kokkuhoiurežiimi vastu. Näib, et Euroopa on kaotamas kannatust karmide majandusreformide suhtes, mis on aga Saksamaa ja Euroopa Keskpanga ainus retsept võlakriisi lahendamiseks.

Kreeka äärmuslased tõstavad pead


Valimised näitavad, et Kreeka valijad on pettunud nii sotsialistlikus parteis PASOK kui ka konservatiivses Uue Demokraatia Parteis, mis on viimased 38 aastat vaheldumisi võimul olnud pärast sõjalise dikatuuri langemist 1974. a.

Nüüd karistasid siis hellenid mõlemat ülalmainitud erakonda, keda peetakse süüdlasteks rangete kokkuhoiumeetmete rakendamises, andes heldelt radikaalsetele vaskapoolsetele kandidaatidele hääli ning avades esmakordselt parlamendiukse isegi neonatside parteile Kuldne Koidik. Tegemist on äärmuslastega, kes nõuavad maamiinide paigutamist Kreeka piiridele immigrantide tõrjumiseks.

Ka Kommunistlik Partei ja Vasakpoolsed Demokraadid ületasid 5%-lise valimiskünnise. Kreeka näide peaks mõjuma hoiatusena: kui suurte ja mõjukate parteide maine rahva silmis langeb, on oht, et nende tekitatud poliitilise vaakumi täidavad ekstremistid. Ajaloos on sellekohaseid näiteid küllaga.

Pühapäevaste valimiste tulemusena pääsesid 300-kohalisse Kreeka parlamenti 7 parteid, kes ületasid nõutava valimiskünnise. Milline killustatus! Vaevalt suudavad need erakonnad mingit püsivat koalitsiooni moodustada, mistõttu vaatlejad ennustavad uusi valimisi juba juunis.

Suurima häältesaagiga (19,2%) Uue Demokraatia partei juhile Antonis Samarasele anti 6. mail kolm päeva aega valitsuse moodustamiseks. Samaras teatas juba esmaspäeval läbirääkimiste ebaõnnestumisest. Tema mandaat läheb edasi valimistel teise tulemuse (16,3% hääli) saavutanud vasakpoolsete parteide ühendusele Syriza .

Alexis Tsiprase juhitav Syriza vastandab end Euroopa kokkuhoiumeetmetele, kuna Kreekale antud laenud on nende hinnangul antud liiga karmidel tingimustel, mistõttu neid polevat vajagi tagasi maksta. Diametraalselt erinevate vaadetega Syriza ja Uus Demokraatia pole samuti võimelised koalitsiooni looma. Kreeka tulevik on seega üsna ebakindel. Mitmete vaatlejate arvates võib Kreeka päästeplaan peatselt kokku variseda. Reitinguagentuur Fitch teatas möödunud nädalal, et Kreeka lahkumine eurotsoonist on üpris tõenäoline stsenaarium. Kreeklaste silmis nii põlastusväärse “troika” (Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon) esindajad saabuvad aga lähinädalatel Ateenasse kontrollima, kas €130-miljonilise abipaketi tingimused on ikka täidetud.

Adieu Sarkozy!


Prantsusmaal valiti 6. mail II valimisvoorus esmakordselt üle 30 aasta presidendiks sotsialist François Gérard Georges Hollande (58) napi edumaaga senise konservatiivist riigipea Nicholas Sarkozy ees. Hollande’ile ei meeldi rikkad; oma tõeliseks vaenlaseks peab ta finantsmaailma. Ta on vastu ka kärpimistele ja kokkuhoiupoliitikale. Prantsuse valijad, kes samuti ei taha midagi kuulda kokkuhoiust, avasid pühapäeval François Hollande’ile luksusliku Élysée palee uksed.

Ehkki Prantsusmaa presidendiks saab nüüd sotsialist, ei lasku Prantsusmaa – kõrge kultuuri ja valgustusajastu pärandi hoidja – muidugi Kreeka tasandile. Küsimus on aga selles, kuidas ja kuivõrd mõjutab Hollande’i valimisvõit Euroopa majanduslikku tulevikku. Siiani otsisid eurotsooni majandusprobleemidele lahendusi Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Sarkozy (nn Merkozy duo). Merkel ütles esmaspäeval, et fiskaallepet, mille on allkirjastanud 25 riiki, muutma ei hakata ega selle üle kõnelusi ei peeta. Hollande kritiseeris aga oma valimiskampaania ajal teatavasti just Saksamaad liiga karmide säästumeetmete rakendamises.

Hollande’i võit tõmbas kriipsu peale Merkozy-alliansile, mis viimastel aastatel euroala kriisivõitlustes ilma tegi. Siin on aga veel üks konks: Hollande ei saa Saksamaale liiga ruttu ja palju järeleandmisi teha, kuna ta tahab oma võitu kindlustada, tagades sotsialistidele enamuse kahes voorus toimuvatel Prantsuse juunikuistel parlamendivalimistel. Kindral Charles De Gaulle’i poolt rajatud Prantsuse Viies Vabariik on omapärane ühiskondlik formatsioon: üldrahvalikul hääletusel valitud presidendil on küll konstitutsiooniline võim, mida ta võib aga teostada üksnes peaministri kaudu, kelle otsused sõltuvad omakorda parlamendi enamusest.

Seega pole Hollande’il aega mesinädalaid nautida, pealegi ootavad rahaturud temalt selgeid signaale järgmiste poliitiliste sammude kohta. Samas peab ta alustama kiiresti sisepoliitiliste lubaduse elluviimisega. Tema kavatsus tühistada reform, mis tõstis pensioniea 62 eluaastale ja kergitada miinimumpalka, on investorid juba niigi närviliseks teinud.
•

Nagu Kreeka ja Prantsuse valimistulemused kinnitavad, süüdistatakse alati riigijuhte. Nii Prantsusmaa kui Kreeka on viimastel aastatel elanud üle oma võimaluste ja nüüd tuleb neil seista silmitsi selle tagajärgedega. Kas ja kuidas nad sellega toime tulevad, näitab tulevik. Eesti politoloogi ja publitsisti Oudekki Loone hinnangul kujunesid Prantsuse presidendivalimised umbusaldusavalduseks kogu Euroopa Liidu kokkuhoiupoliitikatele. Sama võib öelda ka Kreeka parlamendivalimiste kohta. Quo vadis, vana hea Euroopa?

Märkmed: