On juba olnud juttu „platsi puhastamise“ võimatusest pärast poolesaja aastast võõrvõimu perioodi, mille ajal kasvas üles kaks sellest enam-vähem mõjutatud põlvkonda. Eriti väljastpoolt vaadates torkab see silma nii poliitikute, arvamusliidrite kui ka süsteemikriitikute sõnavõttudes.

Pärast taasvabanemist on korduvalt räägitud kommunismi kuritegudest, mida on ka hukka mõistetud. Kuritegude juurde kuuluvad aga nende teostajad – kurjategijad, kellest pole peale Stalini ja mõne tema agara teenri just palju kuulda olnud. On küll publitseeritud arhiivimaterjale, eriti stalinismi perioodist, mis sisaldavad ka nimesid, samuti on mõningates üksikuurimustes juhitud tähelepanu mitme tolle aja tegelase tegemistele. Need pole aga leidnud mõjuvat vastukaja, rääkimata mingist hukkamõistmisest, pigem käitumise õigustamist. Nagu varem öeldud: reetureid otsitakse eeskätt sõjaeelse Eesti Vabariigi juhtkonnast. Neid tehakse maha ägedamini kui sovetiajal, siiski omistades neile erinevaid motiive.

Kakskümmend aastat pärast taasiseseisvumist peaks normaalselt olema võimalik vaadelda sovetiaega ja selle tegelasi laiahaardelisemalt, tõstes esile ka tegude taga peituvate isikute nimesid koos nende panuse analüüsiga. Seda on korduvalt küsitud, viimati enne suurküüditamise 70. aastapäeva. Riigikogu liige Urmas Reinsalu tegi koguni ettepaneku: hävitatute mälestus kohustab looma kommunismi kuritegude uurimiskomisjoni. Seda kommenteeriti elavalt. Teleajakirjanik Andres Raid arvab, et see „üleskutse on hea, kuid see lahutab otsekohe uurimisprotsessist seda kuritegelikku praktikat ellu viinud isikud ja põhjust pole siin raske otsida - neid inimesi, kes selle ideoloogia varjus repressiivpoliitikat ellu viisid kuni 1991. aastani, on praegugi meie hulgas ja ilmselt ka üsna kõrgetel positsioonidel ja selline inventuur oleks paljudele üsna ebameeldiv“ (Delfi 21.06.). Raid viitas ka president Ilvese sõnavõtule seoses Eesti Mälu Instituudiga, milles välistatakse pühendumine indiviidile, käsitlemist leiavad vaid umbisikulised süsteemid (Postimees 10.06.).

Raid tõi näiteks, et Eesti Riigiprokuratuur pole tänase päevani suutnud vastata ettenähtud aja jooksul avaliku teabe nõudele, mille sisuks on lihtne küsimus: miks ei ole siiani algatatud okupatsiooniaja justiitskuritegude uurimist, asjaolude väljaselgitamist ja vajadusel nende kuritegudega seotud isikute karistamist? Silmas on peetud eeskätt „nõukogudevastaste elementide“ represseerimist. Paistab, et õiguskaitseasutustes eksisteerib kitsam ametkondlik juristide ringkaitse, kes pole huvitatud selliste protsesside või küsimuste menetlemisest.

See teema on olnud üleval kaua ega näita vaibumise märkigi. Uue põlvkonna noorpoliitikud jätkavad ja pole karta, et küsimus ammenduks. Nii võib veelgi tulla avaldusi avalduse pärast. On küsitav, kas huvitavad kommunistide kuriteod ja kurjategijate vastutusele võtmine või on see lihtsalt valijate häälte petmiseks? Probleemi juured on sügavamal ja rohkem isiklikud. Pärast taasiseseisvumist analüüsis kord seda Andres Langemets, kes leidis vaikimise põhjuseks, et peaaegu igas peres oli sovetiajal oma väiksem või suurem kommunist.

Kommunismi kuritegusid on korduvalt hukka mõistetud, andmata endale täpselt aru selle kohta, et ükski -ism pole kunagi kuskil ühtegi kuritegu sooritanud. Sellega on hakkama saanud ikka inimesed, kel kõigil on nägu, nimi ja ka allkiri. Aga neil inimestel on ka perekond, on lapsed ja sugulased, kes alati ei pruugi jagada nende arvamusi, veel vähem heaks kiita nende tegusid. On siiski teatud perekondlik solidaarsus, mis soodustab vaikimist. Nende võsud on osalt teinud head karjääri taasvabanenud Eestis, kas poliitikute, ajakirjanike, arvamusliidrite või koguni ajaloolastena. Nad väldivad arusaadavalt oma hälli sülitamist. Kui nad just ei püüa õigustada vanemate tegevust, nagu seda on teinud Marju Lauristin (tema poolvend Jaak Allik vaikib), väldivad nad siiski nende avalikku kritiseerimist. Selle ja juristide ringkaitse tagajärjeks paistab olevat praegune umbisikuline käsitlus: mõistetakse hukka kommunismi kuritegusid, aga kurjategijatest mainitakse ainult üksikuid nimekamaid, kes siis kannavad ka teiste patukoormat.

See teema ei saa ilmselt peatselt otsa, kuigi iga inimene ja tema saatus peaks olema tähtis. Praeguses olukorras pole aga loota veenvat analüüsi, sest seda tõkestavad sovetisüsteemi pikad varjud, mis katavad veelgi Eestit. Ilmekaks näiteks on Saarenaa 1941. aasta veretöö mälestustahvlilt selle teostajatele viitamise eemaldamine. Veel elus olevate ohvrite ja nende järeltulijate emotsionaalset suhtumist võetakse vahel koguni negatiivselt, eriti nende poolt, kelle taust on kuidagi tihedamalt seotud sovetiaja väärnähetega. Ajas kaugenedes suureneb siiski võimalus analüüsida mitte ainult mingit kuritegelikku –ismi, vaid ka selle teenrite panust.

Märkmed: