Ülo Vooglaid Täiesti valmis...
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 05 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ülo Vooglaid
Täiesti valmis...
See juhtus 60-ndate aastate teisel poolel, kui ühe juuli keskel, paar nädalat
enne sisseastumiseksamite algust, kutsus rektor Klement õpetatud nõukogu
saali kõik dekaanid aru andma, kuidas ollakse valmis selleks väga oluliseks
sündmuseks.
Üksteise järel teatasid dekaanid, et ära on tehtud suur töö, palju raskusi
on ületatud, aga siiski on veel väga palju asju lahendamisjärgus. Kõik avaldasid
lootust, et 1. augustiks saadakse hakkama ka kõige suuremate raskustega.
Järg jõudis ajaloo-keeleteaduskonnani. Juhan Peegel köhatas, lasi võiduka
pilgu üle saali käia ja teatas, nägu nagu ikka veidi naerul, aga hääl nagu ikka
täiesti tõsine, et ajaloo-keeleteaduskond on sisseastumiseksamiteks täielikult
valmis; kõik küsimused on lahendatud ja kellelgi ei ole kahtlusi, et uute
üliõpilaste vastuvõtt igati õnnestub. Midagi ütles ta veel, aga jutu lõpp kadus
suminasse.
Uudishimu oli suur ja dekaan Peegel tegi kõige tõsisema näoga, mis tal
üldse oli, teatavaks, et otsustatud on võtta kõigepealt poisid, kui poisse enam
ei ole, siis saarlased, kui saarlasi ka enam ei ole, siis hiidlased, ja kui veel kohti
üle jääb, siis lubas vaadata mõne andekama lisaks. Uudishimu ja sumin
asendus vaikusega. Ka rektor Klement vaatas kinganinasid ... Tunda oli, et
kõigil oli natuke piinlik. Kõik (?) said aru, et plaaniline paraadkoosolek, kus
oli ette nähtud lobiseda formaalsetest detailidest, läks metsa. Pole kahtlust,
et Feodor Klement, kelle kohus oli vägesid juhatada, sai aru, mida Peegel
öelda tahtis Vaikus kestis. Lõpuks tõusis Klement püsti ja ütles ka täiesti
tõsise häälega: „Jah, ajaloo-keeleteaduskonnas on vastuvõtt väga põhjalikult
läbi mõeldud. Seltsimehed, sellega on koosolek lõppenud.”
Teist korda ülikoolis
1962. aastal astusin ma Edasi toimetusse. Kolm kuud olin uksehoidja, ütlesin
kõigile külalistele tere ja juhatasin, kui vaja, tulija õigesse kohta või õue tagasi.
Siis aga juhtus nii, et lasteaias, mille valmimist ka meie pere pikisilmi ootas,
korraldati linna täitevkomitee, lastevanemate ja ehitajate kokkusaamine.
Kirjutasin seal kuuldu-nähtu põhjal loo, mille pealkirjaks sai „Ikka liibates”.
107
Toimetuses oli parajasti võimuvahetus – Meinhard Teder oli just lahkunud,
aga Eduard Vajakas polnud veel saabunud ja vastutav sekretär Karl Metsaots,
kes seetõttu oli kõige kõrgem ülemus, ei suutnud uues rollis küllalt kiiresti
kohaneda. Lugu ilmus. Seda, mis järgnes, on raske kirjeldada. Eriistungi
pidasid nii Tartu linna kui ka rajooni täitevkomitee ja parteikomitee.
Süüdistused, mida sõnastati nii Edasi toimetuse kui ka autori aadressil, olid
rängad ja kavandati karme karistusi. Ei tea, millega see kõik oleks lõppenud,
kui Juhan poleks vahele astunud. Peegel oli mitte ainult ülikoolis, vaid kogu
linnas nii autoriteetne isik, et kui tema rääkima hakkas, jäid teised kohe
vagusi. Nii juhtus ka seekord. Peegel tegi artikli sisulise analüüsi, käis ise läbi
nii kõnealusest lasteaiast kui ka selle ehitusvalitsuse mõnelt teiselt objektilt
ning esitas küsimuse, kas linna- ja rajoonikomitee üritavad varjata seda
segadust, mis ehitusvalitsuses valitseb. Sõda lõppes Edasi (loe: Juhan Peegli)
täieliku võiduga: ehitusvalitsuse juhataja lasti ametist lahti ja kogu see asutus
reorganiseeriti. Minu soovitas Juhan edutada kirjanduslikuks kaas tööliseks.
Nii algas teine ülikool, mis kestis neli aastat. Toimetuse suures toas oli
kuus töölauda, ühe taga Leo Metsar, teise taga August Luur, nende vastas
Valter Heuer ja Jüri Tuulik, teise akna all Silvia Vissak ja Ü. V. Tegelikult oli
peaaegu alati kohal veel keegi väga-väga tähelepanuväärne isik. Harva juhtus,
et Ain Kaalep ei astunud kordagi toimetusest läbi, aga seda juhtus alatasa, et
ta käis mitu korda. Sama võib öelda ka Juhan Peegli kohta. Toimetusse astus
iga päev kümneid inimesi küll uudisega, küll kahtlusega, küll ettepanekuga
mõni suuremat sorti sigadus käsile võtta.
Ajakirjanikul, ole sa algaja või vana kala, on keerukate küsimuste puhul
alailma raske otsustada, kuidas läheneda, millisest servast kallale minna ja
kui laialt ning sügavalt kaevama hakata. Mis meist oleks saanud, kui poleks
olnud Juhanit, kellega sai iga päev aru pidada?
Juhan tundis ka suurt ja siirast huvi iga liiki uuringute vastu. Mäletan,
kuidas see innustas ja julgustas. Me teadsime, et kui midagi juhtub, tuleb
Juhan appi.
Ükskord juhtus, et esmaspäevasel arutlusel tunnistati eelmise nädala
parimaks Olev Antoni terve lehekülje pikkune olukirjeldus „Vaadeldes
punetavaid vahtralatvu”. Käisime, leht peos, sadade lugejatega vestlemas ja
palusime näidata, mida nad eelmise nädala lehtedest lugesid, mis neile meeldis
ja miks, mis ja miks ei meeldinud. Kui selgus, et seda pikka olukirjeldust
polnud lugenud mitte keegi peale ühe vanamehe, kes viljakuivati trepil luges
108
lehe otsast otsani läbi, oli Juhan lausa õnnelik, et see kahtlus on nüüd
teadmisega asendatud. Kui selgus, et tollaste kaanonite järgi kõige-kõige
tähtsamat lugu – juhtkirja, mis avaldati anonüümselt, lehepea all ja rasvases
kirjas –, ka mitte keegi ei lugenud, puhkes torm. Kui Juhan Peegel poleks
toona oma autoriteediga seisnud toimetuse kõrval, siis oleks ka EKP
Keskkomitee reageerinud sootuks teisiti. Nüüd aga juhtus, et Edasis asendati
juhtkiri rõhutatult personifitseeritud rubriikidega, neist reedene „Lugejaga
vestleb” kujunes kiiresti kõige loetavamaks. Juhan osales elavate ajalehtede
tegemisel. Seda rida juhtis otse Edasi satiiri- ja huumorirubriigi „Herilane”
toimetaja Riho Lahi, aga Juhani naljad ja nende taga olevad ivad mõjusid
kõigile, küpsusastmest olenemata.
Suurte ja raskete probleemide käsitamiseks korraldas toimetus
ümarlauavestlusi ja püüdis olla võimalikult visa ja nõudlik, sest ka Juhan pidas
pidevalt silma peal. Pooleli ei sobinud jätta mitte midagi. Ka üle nurga ja
möödaminnes ei sobinud juba Juhani tõttu midagi käsitleda. Nii kujunes
Edasi Eesti kõige paremaks leheks. Demograafid väidavad, et ühe märgatava
iibejõnksu kutsus omal ajal esile Edasi. Juhan Peegel käsitas ajakirjaniku
ametit eriti vastutusrikkana. Ta oli ise pühendunud ja suhtles siiralt vaid
nendega, kes olid samuti pühendunud. Muidugi jättis see elukestva jälje
kõigisse, kellel oli õnne sel ajal toimetuses tegutseda, ülikoolis õppimisest
rääkimata.
60-ndate Tartu oli selline, nagu oli, tänu kolme jõu – ülikooli, Vanemuise
ja Edasi – vastastikusele seosele ja rikastamisele-toetamisele. Ilma Juhan
Peeglita oleks olnud selles reas viimasena mainitud lüli tunduvalt nõrgem ja
kes teab, kas kett olekski pidanud.
Ülikooli kaas lastest
edasilased
Sulev Uus,
Ülo Vooglaid
ja Jaan Jääger.
109
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus