Öeldakse, et hea ajaleht kujundab oma lugejat, toimetus eesotsas peatoimetajaga aga väljaantavat lehte. Küllap on see nii, eriti kui lehe väljaandmise eesmärgiks pole seatud kasumi teenimine. Ülo Ignats (sünd. 22. IV 1951 Stockholmis) on Rootsis ilmuva „Eesti Päevalehe“ nägu kujundanud toimetuse liikmena alates 1976. ja peatoimetajana 1994. aastast. Selle aja jooksul on toimunud suured muutused „Eesti Päevalehe“ väljaandmise eesmärkides – Eesti rahvas ja riik on saanud vabaks.
Rootsis ilmuval „Eesti Päevalehel“ on olulisi teeneid sealsete eesti pagulaste koondamisel vabadusvõitluse lippude alla. Ülo Ignats ei ole aga piirdunud mitte ainult ajakirjaniku rolliga, kes kajastab ümberringi toimuvat, vaid on protsessides ise juhtivalt osalenud. 1980. aastal oli Ülo Ignats nende hulgas, kes protestisid Moskva olümpiamängude purjeregati korraldamise vastu okupeeritud Eestis. Protestiaktsioonidel tõmbasid tähelepanu okastraadist keeratud sümboolsed olümpiarõngad. 1985. aasta suvel oli Ülo Ignats üks neist, kes korraldas Läänemerel laevaga Balti vabadusristlemist, mis leidis kajastamist kogu maailmas. Ta on olnud tegev mitmetes pagulasorganisatsioonides, olles valitud nende esimeheks või juhatustesse. Samuti valiti ta 1990. aastal Eesti Vabariiki tema seadusliku kodanikkonna poolt õigusliku järjepidevuse alusel taastava Eesti Kongressi liikmeks. Olles sündinud ja kasvanud Rootsis, on tema tegevuse üheks oluliseks tahuks olnud rootslaste järjekindel teavitamine Eestist ja eestlaste püüetest. Eesti jaoks murdelisel 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate alguses oli Ülo Ignats pidevalt sõna võtmas mitte ainult kirjutavas pressis, vaid ka Rootsi televisiooni- ja raadiosaadetes. 1990. aastal asutas ta Stockholmis Eesti Informatsioonikontori, millest kujunes Eesti iseseisvuse taastamisel Eesti Vabariigi suursaatkond. Ülo Ignats ei ole hea seisnud vaid pelgalt „Eesti asja eest“, vaid on näinud Eesti protsesse ühe osana Baltimaades ja kogu Ida-Euroopas toimuvast. Nendel teemadel on ta alates 1970. aastate lõpust avaldanud mitu rootsikeelset raamatut. Aastatel 1976-1990 oli Ülo Ignats Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee esimees ja ajakirja „Östeuropa-Solidaridet“ toimetaja. 1999. annetas Eesti Vabariigi President Ülo Ignatsile eestluse hoidmise eest Rootsis Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Ülo Ignatsi kirjatööd paistavad silma oma selge hoiaku ja hea analüüsi poolest. Kirja pandud enamuses Rootsis, on need kodumaa kolleegidega võrreldes nähtud teiselt distantsilt ja seetõttu ka sageli laiema nurga alt. Omaette meistriteosed on Ülo Ignatsi tehtud intervjuud paljude Eesti ja Rootsi poliitikute, kultuuri- ja majandusinimestega.
Sõbrad tunnevad Ülot hea huumorimeelega kaaslasena, kelle hubases kodus Huddinges või suvemajas saarel on alati mõnusas seltskonnas tore viibida. Ülo on asjatundja kokakunstis, sedagi on sõbrad korduvalt pidanud tõdema. Ta armastab aiatööd ja aiaviljade kasvatamist, tema viinamari on juba aastaid rikkalikult saaki andnud ja tema aednikutöö on mitmeid järgijaid leidnud. Ülo on tuntud ka suure loodusesõbrana, kellele meeldib linde vaadelda ja süstamatkasid ette võtta.
Sõprade ja kolleegide nimel õnnitledes ja jõudu soovides
Peep Pillak
