„Olen valmis teenima Eestit, kõiki siin elavaid inimesi nende maailmavaatest ja emakeelest sõltumatult oma parimas usus ja tõekspidamistest lähtudes,“ ütles presidendiks taasvalitud Toomas Hendrik Ilves äsja riigikogu saalis.

Kui ajakirjandus on presidendiks valitu lubaduse muutmatult sõna-sõnalt edastanud, siis võivad eestlased lausa murelikud olla. Pole võimalik, et hr president ei tea et „siin elavatest inimestest“ vägagi suur hulk ei ole ega soovi kunagi hiljem olla Eesti Vabariigi lojaalsed kodanikud. Suure tõenäosusega on nende Eesti kodakondsust mitte tahta soovijate hulgas palju, kes Eesti kuulumist Vene võimu alla igatsevad. Seega valmidus teenida „kõiki siin elavaid inimesi nende maailmavaatest ja emakeelest sõltumatult“ saab väga selgelt õhutada venemeelseid koloniste ja nende järglasi koos Vene Föderatsiooni kõrgemate juhtidega nõudma, et Eesti Vabariigi president oma lubaduse kohaselt teenimisvalmilt aitaks lisaks „eesti kodukeelega eestlaste“(*) nimel tegutsemisele ka vene keele teiseks riigikeeleks seadustada või kõigil elanikel ilma eesti keele oskuseta Eesti kodakondsus saada.

Euroopa Liit ja ÜRO on ju korduvate meeldetuletustega soovinud, et Eesti võimaldaks oma kodakondsuseta isikuil ilma „ahistavate tingimusteta“ võimalikult kiiresti kodanikeks saada. Toomas Hendrik Ilves on nii presidendi kui kodanikuna küllaltki tihti kinnitanud, et Euroopa Liidu soove tuleb väga oluliseks pidada.

„Teenima“ võib tähendada kas „elatise hankimist“ või „kellegi kasuks töötamist“. Eestit teenimise lubadus saab presidendiks valitu poolt öeldus tähendada muidugi ainult kellegi kasuks töötamist ning seega võivad venemeelsedki „vene kodukeelega eestlased“(*) oma tõekspidamiste rakendamiseks Eesti Vabariigi presidendi abi õigustatult paluda. Antud lubaduste täitmata jätmist poliitikute poolt on ju Toomas Hendrik Ilves presidendina tihti tauninud. (Tärniga märgitud eestlaste kahte rühma jagamise terminid on äsjased ühiskonnateadlase Rein Taagepera soovitused.)

Presidendiks valitu lubaduse lõpuosa justkui püüab selgitada, et Eesti vaenuliku maailmavaatega isikute taotlusi saab vaid siis toetada, kui need on kooskõlas presidendiks valitu „parima usu ja tõekspidamistega“. Ent ometi on ju absoluutselt võimatu ükskõik kellel, peale presidendi enda, hinnata, milline ta parim usk ja parimad tõekspidamised saavad olla ning kas või kuidas need päevast-päeva ja olukorrast-olukorda võivad muutuda. Kui väga laialdaste teadmistega ja rahvusvahelist tunnustust pälvinud isik kinnitab, et ta on valmis Eesti teenimisel pidama oma usku ja tõekspidamisi tähtsamaks kas Eesti Vabariigi põhiseaduses määratust või mõnest muust ühetähenduslikust veendumusest või kohustusest, siis ei saa arvata, et tegemist on lihtsa keelevääratusega – eriti, kui oli teada, et valimismenetluse lõpul on valituks saajal vaja avalikkuse poole pöörduda. Mis oli siis sellise üllatuslikult sõnastatud lubaduse eesmärk?

Märkmed: