(Tugineb Jüri Estami ettekandele, mille ta esitas k.a. Kultuuripäevadel New Yorgis 31. märtsil)


Taustainformatsiooni

Tänavustel Kultuuripäevadel, milliseid on korraldatud New Yorgis igal kevadel alates 1970. aastate algusest, keskenduti mitmele teemale. Üheks, mille kohta mina andmeid kogusin ja nende analüüsiga publiku ette astusin, oli välis-eesti ajalehtede tulevik. Algupäraselt oli teema püstitus laiem, hõlmates ka küsimust välis-eesti kirjandusest, aga oma ettekandes keskendusin ainult perioodika – peamiselt ajalehtede hetkeolukorrale – väljaspool Eestit.

Asjakohane on ka märkida, et välis-eesti ajalehtede või siis õigemini kirjasõna tuleviku küsimuse arutelu ei piirdunud ainult minu sõnavõtuga. Seda küsimust puudutati ka näiteks samal päeval (31. märtsil) toimunud laudkonnavestluse raames, mida juhtis Heino Ainso, kus diskuteeriti Eesti organisatsioonide tuleviku üle. New Yorgis keerles jutt arvestataval määral ameerika eestlaste olukorra ümber. Kohal oli ka Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo. Julgen väita, et osa arutatud küsimustest riivavad ka mujal maailmas elavate eestlaste huve ja võivad ka nende jaoks aktuaalsed olla.

Pagulus on surelik

Enne, kui ta kadunud ühiskonnateadlane Tönu Parming juhtis umbes veerandsaja aasta eest pagulaskonna tähelepanu sellele, et paguluse päevad on demograafilises tähenduses loetud, ei mõelnud tollased eksiilis elavad eestlased vist kuigi teadlikult, et meie mööda maailma laialipillatud sõprade ja tuttavate ring lakkab kunagi olemast. Nendele, kes võtsid osa näiteks Ülemaailmsetest Eesti Päevadest Stockholmis 1980, võis tunduda, et meid on väga palju, aga aeg on vahepeal teinud oma korrektiive.

Pagulasajakirjanduse hiilgeajad

Teadmatus on seisund, mida keegi ei salli. Pagulaslaagrite elanike jaoks oli akuutselt oluline saada teavet. Mis on mu sugulastest ja sõpradest saanud? Kes on kus? Kuidas tööd leida? Kuidas toime tulla, kuidas kokku hoida? Mis sünnib kodumaal?

Ammu pole enam laagrilehti nagu Eriksdali Teataja. Kaua pole enam ilmunud Rolphtoni asulas Kanadas Pembroke’i lähistel Nädalalehte, ja enam kui 50 aastat on möödas sellest, kui New Yorgis ilmus poliitiline ajakiri Võitlev Eesti. Kes tahab saada süstemaatilise ülevaate sellest, kuidas maapaos elavate eestlaste ajakirjanduslik maastik nägi välja siis, kui meid oli rohkem ja eesti keele lugemisoskus noortel inimestel parem kui praegusel ajal, peab võtma riiulilt sellised teosed nagu „Välis-Eesti perioodika 1944-1975“ (Hugo Salasoo ja Vello Salo, Maarjamaa, 1976) või siis „Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944-2000“ (1. köide, Anne Valmas, Tallinna Pedagoogikaülikool, Tallinn, 2003.)

Hugo Salasoo kirjutas: „Suhteliselt väike arv väliseestlasi on loonud aukartustäratava hulga perioodilisi väljaandeid.“ Kokku esineb Salasoo ja Salo raamatus üle 500 väljaande nimetuse. Valmas konstateerib omakorda, et pagulaste jaoks oli perioodika „otsekui õlekõrs, mille kaudu püüti säilitada sidet kaotatud kodumaaga", olles oluline nii nostalgilistel kui praktilistel põhjustel. Alguses oli omakeelne kirjasõna tähtis ka veel selle tõttu, et uute asukohamaade keelte selgeks saamine ei toimunud üleöö. Tuleb nõustuda Anne Valmase tõdemusega, et pagulasühiskonna väljaannetel oli suuresti oma spetsiifika, asetades arvestatava osa rõhust pagulusprobleemidele.

Anne Valmas puutus oma uurimistöö käigus kokku tõsiasjaga, et tiraazhide kohta puudub tihti teave. Ka käesolevas artiklis ei ole toodud andmeid selle kohta, kui palju lugejaid suurematel pagulaslehtedel oli siis, kui nad oma lugejaskondade arvu poolest tipus olid. Teame näiteks, et aastail 1947-1948 üllitati Geislingenis eesti-, inglis- ja saksakeelset väljaannet Our Lifetrükiarvuga 12.000, aga paraku ei ole käesoleva loo autoril teada, kui suur võis näiteks olla Rootsis ilmunud Teataja, Välis Eesti ja Eesti Päevalehe kombineeritud trükiarv siis, kui tellijaid oli kõige rohkem.

Huvitav, kui palju saadeti igal nädalal välja Kanadas ilmunud ajalehtede Meie Elu ja Vaba Eestlane eksemplare ajal, mil Kanada pagulaskond oli oma parimates aastates? See jäägu siiski teiseks korraks.

Võõrsil sündinud „pagulapsed“ (president Ilvese neologism pagulaste teise ja kolmanda jne generatsiooni kohta) ei omandanud kasvades nii head eesti keele oskust, et nad oleksid suutnud eesti keeles ladusalt kirjutada. Seegi vajutab pagulaseestlaskonna kirjastustegevusele oma pitseri. Mis puutub raamatute kirjutamisse, nimetab Valmas 1940. a. sündinud Aarand Roosi noorimaks eesti keeles vabalt kirjutavaks välis-eesti (õigemini pagulas-) kirjanikuks. Seega ei ole olnud kusagilt võtta ka pealekasvavaid „pagulaspäritolu“ noori ajakirjanikke. Sellest ilmselt piisab sissejuhatuseks.
(Järgneb)

Märkmed: