Ülevaade Eesti Vabariigi järjepidevusvalitsustest 1940-2007 SI
Arvamus 19 Mar 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
SI portaalis on nüüdsest võimalik lugeda Eesti Vabariigi järjepidevusliini valitsuste tegevusest aastail 1940-2007.

Pärast Pätsi-aja lõppu on meil olnud kolm Jüri Uluotsa moodustatud valitsust aastail 1940-1953, kolm August Rei moodustatud valitsust 1953-1971, Tõnis Kinti moodustatud valitsus 1971-1990, Heinrich Marki moodustatud valitsus 1990-1992, Mihkel Mathieseni moodustatud valitsus 1992-2003 ning Kalev Otsa moodustatud valitsus kuni praeguse hetkeni.

Ülevaate koostas Ahti Mänd ja see asub http://si.kongress.ee/?a=page&...

Allikas: Ahti Mänd
Kontakt:

SI portaal www.si.kongress.ee
Kommentaarikeskus www.kommentaar.ee

Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940-2007: lühiülevaade

17. juunil 1940 algas Eesti Vabariigis NSV Liidu okupatsioon, mille tulemusel ei saanud Eesti Vabariigi põhiseaduslikud institutsioonid enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Eesti riiklus oli faktiliselt peatatud ja Vabariigi President Konstantin Päts oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19. juunist, hiljemalt 21. juuni õhtupoolikust, rängalt takistatud oma ametikohuseid täitmast. Põhiseadus aga nõudis, et presidenditöö tegemises ei tohi vahet tekkida ja seetõttu läksid presidendi ülesanded 1938. a Põhiseaduse §46 alusel automaatselt üle peaminister Jüri Uluotsale, kelle okupatsiooni survest tingitud tagasiastumisavaldus oli veel rahuldamata.

Jüri Uluots oli ka valitsuskabinetist ainuke, kel õnnestus kadalipust pääseda, kõik ülejäänud ministrid NSV Liidu okupatsioonivõim kas hukkas või küüditas Venemaale. Seetõttu jäi ka Jüri Uluotsa vormistamine vajalikul viisil presidendi kohusetäitjana ära, mis aga ei oma juriidilist tähtsust, sest alanud okupatsioon vabandab vormivigu. Pealegi seda akti nõudis vaid seadus, mille ilmne mõte oli ebaseadusliku võimuhaaramise tõkestamine, mitte aga Põhiseadus ise. Põhiseadus aga nõudis, et riik ei tohi hetkegi presidendita olla. NSV Liidu okupatsiooni asendumine Saksamaa okupatsiooniga 1941.aastal juriidilist staatust ei muutnud. Eesti Vabariigi seaduslik riigivõim oli läinud institutsioonina põranda alla.

1 - Uluotsa moodustatud Tiefi valitsus suvest 1940

Astunud Vabariigi Peaministrina Presidendi ülesandeisse, moodustas Jüri Uluots ka koheselt Vabariigi Valitsuse koosseisus:

Otto Tief – Peaministri asetäitja
Johan Holberg – Sõjaminister
Johannes Klesment – Minister
August Rei – Minister

Tõsi, dokumente ja protokolle selle kohta ei koostatud ning kogu tegevus peeti salajas. Vabariigi Valitsuse olemasolu kohta antud koosseisus alates NSV Liidu okupatsiooni algusest on andnud kinnituse oma artiklis Riigivolikogu esimees Otto Pukk („Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas", VIII kd, Stockholm 1959, lk 64-65). Lisaks eksisteerivad kaudtõendid. Nimelt Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis käskkirjaga nimetas Jüri Uluots Sõjaminister Johan Holbergi Sõjavägede ülemjuhataja asetäitjaks. See on ka teadaolevalt ainuke säilinud dokument, mis tõendab, et Vabariigi Valitsus eksisteeris ka enne 18. septembrit 1944. Kuigi Vabariigi Valitsust loetakse lõplikult ametisseastunuks pärast avalikku teadaandmist kodanikkonnale, oli salajasus siiski endastmõistetav, sest nii nagu NSV Liidu okupatsioonivõim, ei tahtnud ka Saksa okupatsioonivõim midagi kuulda Eesti iseseisvusest.

Veel on teada, et 6. juunil 1942 toimus põhiseaduspärase Valimiskogu salajane kokkutulek, kus olevat loodud ka põrandaalune valitsus. Kuid selle valitsuse liikmed polnud oma liikmelisusest teadlikudki. Ka ei koostatud mingeid protokolle ega akte. Iseendast see tähtsust ei omanud, pealegi kutsus Peaminister Presidendi ülesandeis Jüri Uluots 20.aprillil 1944 ise põhiseaduspärase Valimiskogu kokku. Oli nimelt karta,et kui peaks arreteeritama mõni Valimiskogu asendamatu liige, siis seda kogu enam kokku kutsuda ei saagi.

2 - Uluotsa moodustatud Maurer-Tiefi valitsus 21. aprillist 1944

Valimiskogu otsustas, et Presidendi asetäitja valimine pole põhiseaduslikult nõutav ega otstarbekas, sest polnud võimalik selgust saada President Konstantin Pätsi võimalustes uuesti oma ametikohustesse asuda. Presidendi asetäitja valimine oleks nimelt lõpetanud Konstantin Pätsi volitused Presidendina. Et aga Presidendi kohusetäitmine on Põhiseaduse kohaselt üle läinud seaduslikult Peaministrile Jüri Uluotsale, siis on tagatud Presidendi ametikoha täitmine Eestis. Kokkuvõttes oli Valimiskogu sõnum kodanikkonnale: Jüri Uluots on nüüd Peaminister Presidendi ülesandeis.

Kohe järgmisel päeval, 21.aprillil 1944 moodustas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots Vabariigi Valitsuse, millest on säilinud ka protokoll:

Alfred Maurer - Peaministri asetäitja
Otto Tief – Peaministri asetäitja
Johannes Holberg – minister

Jüri Uluots kindlustas sellega riigivõimu järjepidevust. Valitsuse moodustamisest kodanikkonnale ei teatatud, selle olemasolust oli teadlik vaid kitsas ringkond.

3 - Uluotsa moodustatud Tiefi valitsus 18. septembrist 1944

Vastukaaluks vaikiva ajastu Riigikogu enamuserakonnale Isamaaliidule pani poliitilisele vastupanule aluse grupp noori, kes olid organiseerunud 1940. aasta rahvusliku vastukandideerimise käigus. Nii formeerus aastail 1941–1942 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR), kes hakkas tasapisi kallutama Jüri Uluotsa moodustamaks laiapõhjalist seina-seina valitsust, mis lõpuks saigi teoks.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Jüri Uluots nimetas 18.septembril 1944 ametisse Otto Tiefi poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist 21.aprillil 1944 moodustatud valitsus. Valitsus formeeriti Eesti poliitilisi erakondi ühendanud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee liikmetest. Selle koosseisu kuulusid:

Otto Tief – Peaministri asetäitja ja Siseminister
Arnold Susi - Haridusminister
Rudolf Penno – Kaubandus- ja Tööstusminister
Johannes Klesment - Kohtuminister
Karl Liidak - Põllutööminister
Hugo Pärtelpoeg - Rahaminister
Voldemar Sumberg – Sotsiaalminister
Johan Holberg - Sõjaminister
Johannes Pikkov - Teedeminister
August Rei – Välisminister
Juhan Kaarlimäe – Minister

Sisepoliitiliselt tähistas seinast-seina moodustatud Tiefi valitsus Eesti riigikorra viimist 1934. aastal alguse saanud autoritaarselt süsteemilt uuesti laiale demokraatlikule alusele, mis oli tulevikuperspektiivi silmas pidades Eesti Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa poolt ajalooline samm.

Riigisekretäri teadaanne ametissenimetamise kohta on dateeritud 18. septembril 1944, kuid valitsuse algkoossseis astus ametisse (välja arvatud August Rei, Johannes Klesment ja Rudolf Penno, kes ei viibinud Eestis) 20. septembril 1944. August Rei andis ametivande ja astus ametisse 31.detsembril 1944, Johannes Klesment andis ametivande ja astus ametisse 13.jaanuaril 1945.

Akt
Arvestades asjaolu, et Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis käskkirjaga 18.septembrist 1944 ametissse nimetatud Välisministril August Reil ei olnud võimalust anda Vabariigi Presidendile pühalikku tõotust (Põhiseaduse §51), kuna ta ametisse määramise ajal viibis väljaspool Eestit ning Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots saabudes Rootsi paigutati kohe haiglasse, kus ta on viibinud kogu aja, ning et ta praegu arstide seletuse järgi ei ole enam võimeline mingiks riikliku akti tegemiseks, välisminister August Rei andis pühaliku tõotuse täna meie, Riigivolikogu Esimehe ja Kohtuministri, juuresolekul.
Stockholm, 31 .dets. 1944
Otto Pukk, Riigivolikogu Esimees
Johannes Klesment, Kohtuminister

Esialgu oli sõjaministriks ette nähtud Johan Holberg, kes aga ilmus valitsuse tööleasumise koosolekule alles pärast vandetõotuse andmist, teatas Eestist lahkumisest ja loobus portfellist, mistõttu ta määramine tühistati ja seetõttu pole tema nime ka 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas trükitud valitsuse moodustamise käskkirjas. Hiljem paguluses hakkasid Johannes Klesment ja Otto Pukk nõudma, et ainsa kehtiva dokumendina tuleb tunnustada hoopiski käsitsi kirjutatud, Jüri Uluotsa allkirjaga käskkirja, mille peamine erinevus Riigi Teatajas trükitust oligi Johan Holmbergi välja jäämine.

Ka Rudolf Penno, kes oli määratud Kaubandus-tööstusministriks, ei astunud Vabariigi Valitsuse liikmena ametisse.

Valitsusele allusid teiste seas sisekaitse ülem Juhan Reigo, riigikontrolör Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri asetäitja Endel Inglist. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee lõpetas seoses valitsuse ametisseastumisega oma tegevuse. August Rei ja Rudolf Penno viibisid valitsuse töönädalal Rootsis. Raskelt haige Jüri Uluots lahkus Eestist Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul.

19. ja 20. septembril toimusid valitsuse koosolekud. Ametisse nimetati sõjavägede ülemjuhataja, kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 teatas valitsus oma kohustuste täitmisele asumisest, raadio kaudu informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, sest nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.

22. septembril 1944, vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinna vallutasid, lahkusid sealt viimased valitsusliikmed. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas Rootsist lubatud kiirkaatrit evakueerimiseks. Paat saabus alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi. Eestist õnnestus põgeneda veel Johan Holbergil. Karl Liidak varjas ennast Nõukogude võimu eest põranda all, ning suri 1945. aastal. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma.

Juriidiliselt oli Otto Tiefi valitsus ametis 18.septembrist 1944 kuni 12.jaanuarini 1953.

4 - Rei moodustatud Sikkari valitsus 12. jaanuarist 1953

Põhjused, miks August Rei koheselt Vabariigi Valitsust ametisse ei nimetanud, pole täpselt teada. Kuid suure tõenäosusega eeldas ta Atlandi Hartale tuginedes okupatsiooni peatset lõppemist.

Ajaloost on teada, et Balti riikide iseseisvus "müüdi" suurriiklikus poliitikas Jalta, Teherani ja Potsdami konverentsidel maha. Teiselt poolt on samuti teada, et Rootsis oli eksiilvalitsuste tegevus keelustatud. Kõigest hoolimata oli rahvusvaheline olukord kuni 1949.aastani ebaselge ja võis täiesti õigustatult loota Eesti Vabariigi taastamist. Ja kolmaski põhjus polnud väheoluline: vastuolud paguluses olevate eestlaste vahel. Nimelt küllaltki palju oli neid, kes pooldasid õigusliku järjepidevuse hoidmiseks Valimiskogu liini, hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduspärane Valimiskogu oli 1944. aastal selge sõnaga otsustanud selle ebaotstarbekust ja ka vajaduse puudumist ning Sõjavägede Ülemjuhataja puudumisel polnud põhiseaduspärast Valimiskogu pärast Teist Maailmasõda üldse enam võimalik kokku kutsuda.
Kuni Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei valitsust omalt poolt polnud moodustanud, oli puhtjuriidiliselt ametis ikka veel Otto Tiefi poolt juhitav valitsus, kellest enamus oli tegelikult kas vangistatud või hukatud.

Samas ei saa ka öelda, et August Rei hoidis Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust täiesti üksinda ega teinud midagi hoidmaks ära juriidilise järjepidevuse katkemist. Juba 13.jaanuaril 1945 võttis ta ametivande Johannes Klesmendilt, kel jäi see Kohtuministrina Jüri Uluotsale andmata, nimetas Hans Rebase Peaministri asetäitjaks ja Välisministriks, oktoobris 1945 nimetas ta veel ministriteks Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani.

24. juunil 1949 tühistas August Rei nii Hans Rebase kui ka Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani määramised. Eesti pagulaskond oli lõhestunud Valimiskogu ja vanima liikme liini vahel. Põhipõhjuseks asjaolu, et riigiõigust tundvaid juriste sama hästi kui ei olnud ja vaidlust arendasid enamasti praktiseerivad kohtusüsteemis töötavad juristid.

Kuid taoline olukord ei saanud kesta lõputult. 1952. aasta veebruaris avaldas survet riiklike organite kordaseadmise küsimuses ka eestlaste keskesindus USA-s. 20. aprillil 1952 nimetaski August Rei Artur Terrase portfellita ministriks ja Johannes Sikkari Peaministri asetäitjaks, tehes viimasele ettepaneku moodustada Vabariigi Valitsus laia koalitsiooni alusel, jätkates sellega nii Jüri Uluotsa poliitilist liini kui ka 1934. aastal katkenud demokraatlikku korda. 5.detsembril 1952 peeti August Rei juhtimisel Vabariigi Valitsuse määramise koosolek, lähtudes ministeeriumide nimestikust ja valitsemise korraldamise seadusest. Kuna Helmut Maandi keeldus Vabariigi Valitsuse moodustamisel täitmast oma kohust Riigirekretärina, siis vabastas August Rei ta 11.jaanuaril 1953.a.ametist ning määras 12. jaanuaril 1953 uueks Riigisekretäriks Heinrich Mark´i.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis August Rei nimetas 12. jaanuaril 1953 Oslos ametisse Johannes Sikkari poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Johannes Sikkar – Peaministri asetäitja ja Siseminister
Gustav Suits – Haridusminister ja Sotsiaalministri kohusetäitja
Mihkel Tuusööt – Majandusminister ja Teedeministri kohusetäitja
Tõnis Kint – Põllutööministerja Sõjaministri kohusetäitja
Aleksander Warma – Välisminister ja Kohtuministri kohusetäitja

Samal päeval nimetas August Rei Põllutööministri Tõnis Kinti Peaministri asetäitjaks juhuks, kui Johannes Sikkar mingil põhjusel ei saa täita Peaministri ülesandeid, ja kuna Gustav Suits ei astunud ametisse, siis kaks päeva hiljem pani August Rei Haridusministri ja Sotsiaalministri ülesanded Välisministri AleksanderWarma peale.

1956.a.10.septembril täiendas August Rei Vabariigi Valitsust, nimetades ametisse

Oskar Lõvi – Majandusminister
Peeter Panksep – Portfellita minister
Aksel Mark –Portfellita minister
Arvo Horm – Portfellita minister

Samal päeval lahkus omal soovil Vabariigi Valitsuse koosseisust senine Majandusminister Mihkel Truusööt. 31.jaanuaril täiendas August Rei valitsuse koosseisu, nimetades portfellita ministriks Eduard Leetmaa.

Johannes Sikkar suri 22.augustil 1960. aastal, alates tema surmast kuni uue valitsuse koosseisu moodustamiseni täitis vastavalt August Rei 12.jaanuari 1953 käskkirjale Peaministri asetäitja kohuseid Tõnis Kint.

August Rei võeti 1957. aasta mais vastu ka USA Välisministeeriumis, millega seoses on avaldatud arvamust, et sellega seoses polnud võimatu isegi nn vaikse tunnustuse saamine.

5 - Rei moodustatud Warma valitsus 1. jaanuarist 1962

Mis põhjustel August Rei uue kabineti moodustas, pole teada, kuid huvipakkuv on fakt, et ta taotles Vabariigi Valitsuse koosseisu laienemist USA-s elavate eestlaste baasil. Igal juhul ettepanek tehti Tiefi valitsuse koosseisu kuulunud Arnold Susi pojale Heino Susile ja Hellar Grabbile, kes on ka Eestis tuntuks saanud oma artiklitega meedias. Mõlemad siiski keeldusid.

Nii või teisiti, Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis August Rei nimetas 1. jaanuaril 1962 ametisse Aleksander Warma poolt juhitava valitsuse, millega lahkus ühtlasi ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Aleksander Warma – Peaministri asetäitja,Välisministerja Kohtuministri kohusetäitja
Tõnis Kint – Põllutööminister ja Sõjaministri kohusetäitja
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm – Portfellita minister ja Majandusministri kohusetäitja
Enno Penno – Teedeminister ja Haridusministri kohusetäitja
Ivar Grünthal – Portfellita minister ja Sotsiaalministri kohusetäitja
Peeter Panksep – Portfellita minister

Kui Jüri Uluots läks ajalukku, viies Eesti riigikorra 1934.aastal alguse saanud autoritaarselt süsteemilt uuesti laiale demokraatlikule alusele, siis August Rei läks ajalukku oma dekreediga 1. aprillist 1957, millega peatas 1938. aasta Kodakondsuse seaduse § 1 lõik 2 ja §23 toime okupatsiooni lõpuni, säilitades sellega Eesti Vabariigi kogu õigusjärgse kodanikkonna. Kestva okupatsiooni tõttu toimib August Rei dekreet siiani.
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Aleksander Warma. 2. aprillil 1963 nimetas ta uue Vabariigi Valitsuse ametissenimetamiseni Tõnis Kinti Peaministri asetäitjaks ja Arvo Hormi Välisministri kohusetäitjaks.

6 - Rei moodustatud Kinti valitsus 1. märtsist 1964

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Aleksander Warma nimetas 1. märtsil 1964 ametisse Tõnis Kinti poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Tõnis Kint – Peaministri asetäitja ja Põllutööminister
Aksel Mark – Peaministri asetäitja abi ja Siseminister
August Koern – Välisminister
Peeter Panksep – Kohtuminister
Arvo Horm – Majandusminister
Elmar Järvesoo – Haridusminister
Juhan Käis – Teedeminister
Ivar Grünthal - Sotsiaalminister

Aleksander Warma ajal tegutses valitsus vaikselt, ka põhiseaduslik vaidlus paguluses elavate eestlaste vahel oli kümnendi vahetusel vaibunud, kuid kaks olulist momenti väärib siiski esiletõstmist.

1963. aasta sügisel saatsid Aleksander Warma ja Tõnis Kint USA välisministri abile F. G. Duttonile informatsiooni ja selgituskirja Vabariigi Valitsuse tunnustuse sooviga ning seoses Inglismaal asuva Eesti kulla võimaliku üleandmisega NSV Liidule saatis Vabariigi Valitsus Suurbritannia valitsusele 1967. a aprillis märgukirja, millele kirjutasid alla Tõnis Kint ja August Koern, ühtlasi nimetas Aleksander Warma Oskar Kersoni Eesti Panga Presidendiks sama küsimuse korraldamiseks. Kummalgi sammul mingit edu ei olnud.

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Aleksander Warma suri Stockholmis 23. detsembril 1970. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Tõnis Kint.

7 - Kinti moodustatud Marki valitsus 8. maist 1971

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint nimetas 8. mail 1971 ametisse Heinrich Marki poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid

Heinrich Mark – Peaministri asetäitja ja Sõjaminister
August Koern – Välisminister
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm –Majandusminister
Elmar Järvesoo – Põllutööminister
Edgar V.Saks –Haridusminister
Heino Valvur – Sotsiaalminister
August Kärsna – Kohtuminister
Renate Kaasik – Portfellita minister
Johan Käis – Teedeminister

Tõnis Kinti valitsuse eluiga võrreldes teiste Vabariigi Valitsustega eksiilis oli kõige pikem, see püsis ligemale 19 aastat. Selle aja vältel suri mitu ministrit ning valitsust täiendati ja laiendati korduvalt, lisaks nimetati ametisse ühtekokku 11 nõunikku.

Heinrich Mark – Peaministri asetäitja (kuni 1. märtsini 1990) ja Sõjaminister
(kuni 3. aprillini 1973)
Enno Penno – Peaministri asetäitja (alates 1. märtsist 1990)
August Koern – Välisminister (kuni 3. juunini 1982)
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm – Majandusminister (kuni 24. augustini 1977); minister (alates 24. augustist 1977)
Elmar Järvesoo – Põllutööminister
Edgar V. Saks – Haridusminister (kuni surmani 11. aprillil 1984)
Heino Valvur – Sotsiaalminister
August Kärsna – Kohtuminister (kuni surmani 8. veebruaril 1987)
Renate Kaasik – minister
Juhan Käis – Teedeminister (kuni surmani 12. novembril 1984)
Avdy Andresson – Sõjaminister (alates 3. aprillist 1973)
Verner Hans Puurand – minister (alates 3. aprillist 1973 kuni 24. augustini 1977); Majandusminister (alates 24. augustist 1977 kuni surmani 12. juunil 1983)
Jaan Timusk – minister (alates 3. aprillist 1973)
Ants Pallop – minister (alates 25. aprillist 1973)
Ervin Jüri Nõmmera – Finantsminister (alates 24. augustist 1977)
Johan Ungerson – Haridusminister (alates 5. juunist 1985)
Mihkel Mathiesen – Teedeminister (alates 5. juunist 1985)
Ivar Paljak – minister (alates 5. juunist 1985)
Olev Olesk – minister (alates 17. märtsist 1986)

Nõunike (Erich Aseri, Hanno Kompus, Taimo Leete, Eduard Leetmaa, Albert Soosaare, Johan Kivestu, Albert Ohvril, Heinold Okas, Ants Michael Uesson, Aleksander Terras, Rudolf Jalakas) ametisse nimetamisel oli kahtlemata kaalukas põhjus, sest erinevalt eelmistest valitsuse koosseisudest arendas Tõnis Kint aktiivselt välispoliitilist tegevust, pöördudes paljude riikide nii riigipeade kui teiste ametiisikute, samuti rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

Välispoliitilise tegevuse aktiviseerumine oli objektiivne paratamatus, sest Tõnis Kinti ametisse astumine langes ühte Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise raames Teise maailmasõja järgse Euroopa riikide piiride kinnistamise protsessiga. Ametlikud kontaktid saavutas Tõnis Kint Saksamaa Liitvabariigiga, Poola Vabariigi eksiilvalitsusega ja 1986. aastal jõuti ühiskommünikeeni koguni Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Rumeenia ja Poola eksiilvalitsustega.

Võimalik muidugi, et ametlikke kontakte saavutati kordades rohkem sest enamik tolle perioodi dokumentidest on veel laiali Vabariigi Valitsuse liikmete ja nende pärijate eraarhiivides ning kättesaamatud. Alljärgnev avalikult kättesaadav Vabariigi Valitsuse välispoliitiliste dokumentide loetelu aga peegeldab vaid tühist osa olemasolevast. Kuna Rootsis oli eksiilvalitsuste tegevus keelustatud, lahendas Peaminister Presidendi ülesandeis Tõnis Kint kõnealuse probleemi sellega, et valdav osa dokumente võeti vastu Kopenhaagenis.

Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis deklaratsioon 14.07.1972 Toronto
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele vabas maailmas 02.1973
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1974
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1975
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1976
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1978
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02. 1983
Eesti Vabariigi Valitsuse tervitus ESTO-84-le Torontos 1984

* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis kiri Ameerika Ühendriikide presidendile R. Nixonile 14.04.1972 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis märgukiri Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsile 28.08.1973 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri N.Liidu valitsusele
05.02.1974 Kopenhaagen
* Peaministri Presidendi ülesannetes ning Eesti Rahvusnõukogu esimehe T. Kinti kiri Iisraeli Peaministrile G. Meirile, 27.02.1974 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsuse kiri ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, 14.06.1974 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse kiri ÜRO peasekretärile K.Waldheimile, 25.08.1974 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse Teedeministri J.Käisi ja Kohtuministri A. Kärsna kiri ÜRO Peaassamblee esimehele, 16.09.1974 New York
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri ÜRO alalistele esindustele, 02.11.1974 Kopenhaagen
Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis kiri Ameerika Ühendriikide presidendile G. Fordile, 11.11.1974
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri ÜRO alalise esinduse liikmele Giambrunole, 09.12.1974 Toronto
* Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis märgukiri Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamisest osavõtvatele riikidele, 13.06.1975 Kopenhaagen
* Märkusi Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakti juurde, 05.08.1975
* Välisministri A. Koerni ja Teedeministri J. Käisi kiri ÜRO Peaassamblee volikirjade komitee esimehele, 16.09.1975 Toronto
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni kiri ÜRO peasekretärile K. Waldheimile, 24.02.1976 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni kiri Austraalia peaministrile M. J. Fraserile, 12.04.1976
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni märgukiri Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppaktile allakirjutanud riikidele, 02.06.1977 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja H. Marki ja Välisminister A. Koerni pöördumine seoses 1980. aasta olümpiamängude purjeregati korraldamisega Tallinnas, 26.03.1979 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis Välisministri A. Koerni kiri Saksamaa Liitvabariigi välisministrile H. D. Genscherile, 05.1979 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse memorandum Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist osavõtvatele riikidele, 15.09.1980 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis pöördumine Euroopa Parlamendi poole, 03.1981 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti kiri Euroopa Parlamendi saadikule P. Schnitkerile, 20.03.1981 Stockholm
* Presidendi kohusetäitja H. Marki kiri O. v Habsburgile, 30.04.1981 Kiel
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Peaministri kohusetäitja H.Marki kiri Poola eksiilvalitsuse presidendile E.Raczynskile, 23.11.1981 Stockholm
* Presidendi kohusetäitja H. Marki kiri A. Gerutisele, 06.09.1983 Stockholm
* A.Johni kiri president T. Kintile, 28.02.1984 Bonn-Röttgen
* Peaministri Presidendi ülesannetes T. Kinti ja Riigisekretäri A. Hormi kiri Saksamaa Liitvabariigi liidukantslerile H. Kohlile, 28.08.1984 Stockholm
* Eri riikide eksiilvalitsuste kohtumise kommünikee, 29.06.1986 New York
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Valitsuse eksiilis presidendile K. Sabbatile, 01.01.1987 Stockholm
* Poola Valitsuse eksiilis välisministri Z. Szkopiaki kiri peaminister H. Markile, 05.08.1987 London
* Tšehhoslovakkia Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitja ja peasekretäri I. H. Trhliki kiri Eesti Vabariigi välisministrile E. Lippingule, 09.02.1988 Carlton
* Poola Valitsuse eksiilis välisministri Z. Szkopiaki kiri peaminister H. Markile, 10.03.1988 London
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Valitsuse eksiilis välisministrile Z. Szkopiakile, 03.1988 Stockholm
* H. Marki tervitus Poola eksiilvalitsuse peaministrile E. Szezepanikile, 06.11.1988 Stockholm
* Eesti ja Poola eksiilvalitsuste ühisdeklaratsioon, 06.11.1988 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis avaldus, 28.03.1989 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioon, 02.06.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki ja Presidendi kohusetäitja T. Kindi kiri Hiina Vabariigi presidendile Lee Peng Huile, 10.06.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Vabariigi Presidendile R. Kaczorowskile, 25.07.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Saksamaa Liitvabariigi välisministrile H. D. Genscherile, 23.08.1989 Stockholm

Lisaks välispoliitilisele aktiivsele tegevusele arendas Tõnis Kint paralleelselt ka sisepoliitilist tegevust: moodustas 1971. aastal Informatsioonitalituse eesotsas William Mullaga, samal aastal Teenetemärkide komitee eesotsas Heinrich Markiga, seadis 1973. aastal sisse Vabariigi Presidendi kantselei, seoses Vabariigi Valitsuse poolt tehtud laenudega moodustas 1977. aastal Majandusministeeriumist lahus oleva Finantsministeeriumi, ülendas sõjaväelasi auastmete võrra, jagas teenetemärke, kasutusele võeti ka ametlik kirjapaber Eesti vapi ja tekstiga „VabariigiValitsus" jne.

Oma eluõhtul oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint raskesti haige, mistõttu astus 1. märtsil 1990 ametist tagasi:

Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 1
Antud 1. märtsil 1990. a.
Arvestades minu tervislikku olukorda olen Peaministrina Presidendi ülesandeis takistatud oma ametikohuste täitmises haiguse ajal.
Tõnis Kint
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis

Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 2
Antud eriõigusel 1. märtsil 1990. a.
Peaministri asetäitja astumisel Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse on vastavalt Põhiseaduse §50-le lahkunud ametist kogu Vabariigi Valitsus.
Avaldan Vabariigi Valitsuse liikmetele tänu senise töö eest ja palun neid oma ülesandeid edasi täita kuni uueVabariigi Valitsuse ametisse nimetamiseni.
Heinrich Mark
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis.

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsviki linna haiglas ja maeti 1. veebruaril Stockholmi Metsakalmistule.

Nagu oma eelkäijadki, jättis Tõnis Kint Peaministrina Presidendi ülesandeis kustumatu jälje ajalukku – näidates, et 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õiguste eest seistes tuleb rahvusvahelisel tasandil reaalsetest tulemustest sõltumata aktiivselt tegutseda.

8 - Marki moodustatud Penno valitsus 20. juunist 1990

Heinrich Mark nimetas 1.märtsil 1990 Peaministri asetäitjaks Enno Penno ja tegi viimasele ülesandeks Vabariigi Valitsuse moodustamise. Võrreldes eelmiste koosseisudega tegi Vabariigi Valitsus läbi noorendamiskuuri. See on oluline tõsiasi, sest vahest hoidnuks vanemate ja põhimõttekindlamate inimeste kaasamine valitsusse ära Heinrich Marki valitsuse riigireetmise kaks aastat hiljem.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark nimetas 20. juunil 1990 ametisse Enno Penno poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Enno Penno – Peaministri asetäitja
Peeter Luksep – Finantsminister
Johan Ungerson – Haridusminister
Aino Lepik von Wiren – Kohtuminister
Mihkel Mathiesen – Majandusminister
Helmut Talts – Põllutööminister
Aksel Mark – Siseminister
Ivar Paljak – Sotsiaalminister
Jüri Toomepuu – Sõjaminister
Jaan Timusk – Teedeminister
Olev Olesk – Välisminister
Arvo Horm – Portfellita minister
Ants Pallop – Portfellita minister

Samuti nimetas Heinrich Mark ametisse nõunikud: AleksanderTerras välispoliitilistes küsimustes, Jaan Vilval juriidilistes küsimustes, Rudolf Jalakas majandusküsimustes, Heino Valvur.

Välispoliitiliselt jätkas Heinrich Mark Tõnis Kinti joont, kuigi tunduvalt tagasihoidlikumal kujul, kahe aasta jooksul sündis vaid kaks dokumenti:

* Välisminister O.Oleski raport Central European Community´le poliitilisest olukorrast Eestis, 11.1990 New York
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis pöördumine Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist Pariisis osavõtvate riikide poole, 11.1990 New York

Teine neist dokumentidest adressaatideni tegelikult ei jõudnudki, sest Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks juhtfiguure Jüri Adams, kellele usaldati läkituse edastamine, jättis ülesande täitmata. Ometigi oli tegemist pöördelise ajajärguga, kus ajalugu pakkus väljakujunenud jõudude tasakaalus välja kordumatu võimaluse taastada 1918. a loodud Eesti Vabariik restitutio ad integrum, mistõttu tulnuks jõupingutused mitmekordistada.

Seda enam pühendati aega otseselt Eestis toimuvale. Muu hulgas määrati Kalle Eller taastatud Eesti Kaitseliidu ülema kohusetäitjaks ja jagati sõjaväelisi auastmeid.

Heinrich Marki üks esimesi samme oli veel enne valitsuse moodustamist märtsis 1990 pöördumine äsja valitud Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongressi poole. Viimane tunnustas oma 3. istungjärgul ka Peaministrit Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsust eksiilis institutsioonina, vastavalt taotlusele võrdsustada Peaministri Presidendi ülesandeis dekreediga 1938. a Kodakondsuse seaduses emaliin isaliiniga, sest Eesti Kodanike Komiteede Ajutine Sidetoimkond ei arvestanud EKK liikumise käivitamisel õigusjärgsete EV kodanike registreerimisel rangelt kehtivat seadusandlust.

Tegelikult suhtusid isegi Eestit okupeeriva riigi poliitilise ainupartei NLKP mitmed võtmeisikud Vabariigi Valitsusse eksiilis enam kui tõsiselt ja üritasid viimaselt saada volitusi tegutsemiseks Eestis. Sel eesmärgil kohtusid 1990. aasta oktoobris Indrek Toome, Toivo Kuldsepp ja Vardo Rumessen Helsingis salaja toonase Vabariigi Valitsuse eksiilis Peaministri Enno Penno ja Majandusministri Mihkel Mathieseniga. Läbirääkimised jooksid Eesti jätkuva okupeerituse tõttu endastmõista ummikusse. Ja see polnud sugugi esimene katse. Heinrich Mark kinnitab 25.05.1990 "Edasis" Indrek Toome valitsuse välisministri asetäitja Toivo Kuldsepa vastavast kontaktist Vabariigi Valitsusega eksiilis juba 1989. aastal... Samal eesmärgil pöördusid Heinrich Marki poole veel Tiit Vähi ja Arnold Rüütel, eraviisiliselt otsisid Vabariigi Valitsusega eksiilis kontakti erinevail põhjustel veel palju inimesi, ka organisatsioonide tasandil.

Kui Tõnis Kint oli vägagi põhimõttekindel inimene, siis Heinrich Mark oli end seni tõestanud kompromisside otsijana. NLKP liikmete taotlused polnud õhust võetud. Nimelt oli Heinrich Marki üks esimesi olulisi samme Vabariigi Valitsuse eksiilis volituste üleandmise kava okupatsiooni tingimustes, mil polnud CFE raames veel isegi alustatud okupatsiooniarmee raskerelvastuse väljaviimist, muust rääkimata.

Veel enne oma kabineti moodustamist andis Mark 25. mail 1990 "Edasis"intervjuu, kus ta kinnitas, et Eesti Vabariigi taastamiseks pole vaja valida isegi Riigivolikogu, kõige tähtsam olevat volituste üleandmine okupeeritud Eestisse. Presidendi volituste üleandmise teemat jätkas Heinrich Mark ka edaspidi, a la kui Eesti poliitilised jõud kandidaadi osas kokku lepivad ("Eesti Aeg" 12.02.1992), kuni Vabariigi Valitsuse liikme pühaliku vandetõotuse rikkumiseni 16.juulil 1992. Põhjust, miks ta ei suutnud plaanitavat ellu viia, tuleb otsida selles, et tema kabineti liikmete hulgas leidus 1992. aasta suveni piisavalt neid, kes seda kõike varajaseks pidasid.

Kuigi Heinrich Mark andis ametitõotuse kaitsta põhiseaduslikku korda, suhtus ta ka sellesse hoolimatult ja vastutustundetult. Hoolimata Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioonidest 27. jaanuarist 1991 ja 28.augustist 1991, kus oli selgelt formuleeritud, et enne okupatsiooni lõppu ei ole võimalik volitusi Eestisse üle anda, andis Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark 12. septembril 1991 mõista, et kui nn uus põhiseadus Eestis rahvahääletusel vastu võetakse, siis Vabariigi Valitsus eksiilis aktsepteerib seda, lõpetab oma eksistentsi ja annab volitused üle. Samas puudus Eesti jätkuva okupeerituse tõttu Eestis põhiseaduslik riigivõim, kes oli üldse pädev algatama põhiseaduse muutmist.

Veel varem oli Heinrich Mark andnud Peaministrina Presidendi ülesandeis oma toetuse 3. märtsi 1991 (preventiiv)referendumile Eestis riiklikku staatust puudutavas küsimuses, kus osalised pariteetsetel alustel nii õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud kui ka okupantide-kolonisaatorite-kolonistidena okupeeriva riigi kodanikud!

Kui okupatsioonivõim oli okupeeriva riigi seaduste alusel korraldanud 20.-28. juunil 1992 nn."Eesti Vabariigi uue põhiseaduse" vastuvõtmise, pani Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark ja valdav enamus tema kabinetiliikmeist 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi suhtes 16. juulil 1992 toime riigireetmise.

Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis
DEKLARATSIOON TEGEVUSE LÕPETAMISE KOHTA
Eesti Vabariigi kodanikud on rahvahääletusel vastu võtnud uue põhiseaduse. Sellega on alanud Eesti Vabariigi taastamises uus periood, mil hakatakse taas rakendama põhiseaduslikku riigikorda. Eesti rahval on võimalik valida Riigikogu ja Vabariigi President.
Sellepärast on Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis otsustanud oma tegevuse lõpetada. Eesti Vabariigi järjepidevuse markeerimiseks toimub Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamine ja Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ametist lahkumine samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
16. juulil 1992
Heinrich Mark
Peaminister Presidendi ülesandeis
Enno Penno
Peaministri asetäitja

Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992 a. koosoleku
PROTOKOLL
Vabariigi Valitsuse koosolek neljapäeval 16. juulil 1992. a., kell 17, Stockholmi Eesti Majas Eesti Komitee juhatuse toas. Koos: Heinrich Mark, Enno Penno, Arvo Horm, Aino Lepik von Wiren, Aksel Mark, Mihkel Mathiesen, Katrin Nyman Metcalf, Aleksander Terras ja Jaan Vilval.
1. Mälestatakse lahkunud valitsuse liiget Helmut Taltsu vaikse leina seisakuga.
2. Valitsus arutab oma tegevuse lõpetamist. Valitsuse enamus leiab, et kuna Eestis on rahva enamus vabas rahvahääletuses uue põhiseaduse vastu võtnud, peab Vabariigi Valitsus eksiilis alluma rahva tahtele ja lõpetama oma tegevuse. Valitsus otsustab vastu võtta deklaratsiooni tegevuse lõpetamise kohta.
Valitsus otsustab Eesti Vabariigi jäjepidevuse markeerimiseks lõpetada oma tegevuse, samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
Mihkel Mathiesen soovib protokolli märkida, et tema ei jaga valitsuse enamuse arvamust, vaid leiab, et Eesti ei ole mitte vaba maa ja et valitsuse volitusi saab edasi anda ainult vaba Eesti pinnal loodud valitsusele. Mihkel Mathiesen on valitsuse tegevuse lõpetamise vastu.
Heinrich Mark
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Katrin Nyman Metcalf
Riigisekretär

Heinrich Mark ja tema valitsuse valdav enamus läksid seega ajalukku riigireetureina.

9 - Mathieseni moodustatud Otsa valitsus 15. septembrist 1992

Heinrich Marki ja tema poolt moodustatud Vabariigi Valitsuse enamuse riigireetmise tõttu 16. juulil 1992. astus 15. septembril 1992 Peaministrina Presidendi ülesandeisse vastavalt 1938. a Põhiseaduse vanima liikme liinis tema valitsuse Majandusminister Mihkel Mathiesen. Ta kuulus Teedeministrina Vabariigi Valitsuse eksiilis koosseisu juba Tõnis Kinti juhitavas kabinetis ja oli Heinrich Mark'i kabinetis ainus, kes ei murdnud Vabariigi Valitsuse liikme pühalikku tõotust ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale: „Asudes Vabariigi Valitsuse liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendan oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen vabastas ametist senise Riigisekretäri Katrin Nyman Metcalfi, nimetas Riigisekretäriks Ahti Männi ning nimetas 15. septembril 1992 Nõmmel ametisse Kalev Otsa poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Kalev Ots – Peaministri asetäitja ja Haridusminister
Viktor Imala – Kohtuminister ja Siseminister
Paul Muuli – Majandusminister ja Põllutööminister
Hando Kruuv – Sotsiaalminister ja Teedeminister
Harri Henn – Sõjaminister ja Välisminister

Lähtudes, et
1. olen praegu vanim Eestis viibiv Vabariigi Valitsuse liige;
2. välismaal viibivad Peaminister Presidendi ülesandeis ja teised Vabariigi Valitsuse liikmed on takistatud oma ametikohuste ja ülesannete täitmises;
3. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Peaministri asetäitja on alla kirjutanud dokumendile, mille järgi nad Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastaselt lõpetavad Vabariigi Valitsuse tegevuse ja annavad volitused üle okupatsioonivõimu poolt ametisse seatud organitele;
astun Eesti Vabariigi Põhiseaduse §46 ja §52 alusel Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse.
Nõmmel, 15.septembril 1992
Mihkel Mathiesen
Mihkel Mathieseni otsus ei tulnud kergelt. Põhjus, miks Mihkel Mathiesen moodustas Vabariigi Valitsuse Eesti Kodanike Komiteede liikumisest välja kasvanud Eesti Kodanike Keskerakonna ja Õigusvastaselt Represseeritute Liidu "Memento" Tartu osakonna inimestest, oli lihtne – eranditult kõik ülejäänud poliitilised rühmitused Eestis olid selleks ajaks muteerunud uuenenud E(N)SV poliitilise spektri osadeks.

15. septembri 1992 koosolekul otsustati enne Vabariigi Valitsuse moodustamise avalikustamist anda Heinrich Markile veel viimane võimalus öelda lahti häbiväärsest 16. juuli deklaratsioonist, kuna aega oli selleks 5. oktoobrini. Heinrich Marki kabineti koosolekul 1992. aasta oktoobri algul, kus Mihkel Mathiesen, Kalev Ots ja Paul Muuli üritasid Marki viimast korda veenda, tõdeti tema kabineti enamiku poolt nukralt, et "me ei saa ju kogu maailma vastu minna...". Heinrich Mark ja tema valitsus ei võtnud pakutavat päästerõngast vastu.

Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse päästmine 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi jaoks institutsioonidena sai teoks paljuski tänu 16. juuli 1992 deklaratsiooni puudulikule sõnastusele, kus oli selgelt öeldud: „...Eesti Vabariigi järjepidevuse markeerimiseks toimub Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamine ja Peaministri Presidendi ülesandeis ametist lahkumine samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega."
Seega polnud muud tarvis kui „õhku rippuma" jäänud volitused üles korjata ja see oli ka põhipõhjus, miks Vabariigi Valitsuse moodustamise avalikustamine toimus 5. oktoobril 1992 kell 10 hommikul. Faktiliselt küll ajavahemikus kella kümnest üheteistkümneni, sest dokumendid oli vaja üheaegselt viia Riigikogule, Eesti TV-le, Eesti Raadiole ja kõikidele päeva- ning nädalalehtedele. Riigikogu astus esmakordselt kokku kell 11.

Avalikustatud teadaandes olid ka fikseeritud Nõmme valitsuse eesmärk: mitte pürgida reaalsele võimule ja hoida 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust okupatsiooni lõpuni, et anda järeltulevatele põlvedele järgmise ajaloolise šansi tekkimisel maailma poliitilise tasakaalu uues olukorras võimalus taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ka faktiliselt.

Vabariigi Valitsuse koosseisus toimusid järgmised muudatused:

15. aprillil 1993.a.vabastas Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen ametist senise Sõja- ja Välisministri Harri Hennu viimase palvel ning nimetas ametisse

Edgar Salin – Välisminister
Johannes Mikkola – Sõjaminister

Vastavalt Valitsemise korraldamise seadusele astus ametivannete andmise järel Edgar Salin ametisse 19. aprillil 1993 ja Johannes Mikkola 23. aprillil 1993.

17. augustil 1997 surnud Paul Muuli ja 21. mail 1998 surnud Viktor Imala asemele nimetas Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen 12. detsembril 1998 ametisse

Jaan Audru – Kohtuminister ja Siseminister

ning pani Põllutööministri kohused Johannes Mikkola ja Majandusministri kohused Edgar Salini peale. Jaan Audru andis ametivande samal päeval.

Ajaloolisi paralleele tõmmates võib Mihkel Mathieseni valitsust teatud mõttes võrrelda August Rei valitsusega: talle oli omane eksisteerimine analoogses aktiivsete juriidiliste vaidluste keskkonnas õigusliku järjepidevuse üle ja tema valitsuse tegevus oli samamoodi peaaegu peatatud.

Sama põhimõte kehtib ka vastuvõetud dokumentide osas. Kui August Rei oma dekreediga 1. aprillist 1957 säilitas õigusjärgse Eesti Vabariigi kodanikkonna, siis Mihkel Mathieseni valitsus läks ajalukku lisaks Eesti Vabariigi riiklike institutsioonide päästmisega keeruselises olukorras ka eelmiste Vabariigi Valitsuste eksiilis koosseisude poolt tegematajätmiste fikseerimisega. Oma dokumentides 22. novembrist 1992 ja 6. detsembrist 1992 teadvustas Vabariigi Valitsus neist esimeses eesti rahvale, et ta ei tunnista Toompea valitsuse poolt antavat Eesti Vabariigi kodakondsust 1918. a loodud Eesti Vabariigi kodakondsusena; ja teises fikseeris konkreetsed tingimused, millal Venemaa sõjalise okupatsiooni Eestis võib lugeda lõppenuks.
Vabariigi Valitsus otsustas, et dokumendi vastuvõtmine, kus on fikseeritud tingimused, millal Venemaa okupatsiooni võib lõppenuks lugeda, võetakse vastu alles siis, kui Venemaa sõjaline okupatsioon hakkab Eestis lõppema, millest aga kogu Mihkel Mathieseni valitsuse eksisteerimise aja vältel pisimatki märki ei ilmnenud.

10 - Otsa moodustatud Männi valitsus 7. detsembrist 2003

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen suri Stockholmis 28. novembril 2003. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Kalev Ots.

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Kalev Ots vabastas ametist senise Riigisekretäri Ahti Männi ja nimetas Riigisekretäriks Erki Kango ning nimetas
7. detsembril 2003 Nõmmel ametisse Ahti Männi poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Ahti Mänd – Peaministri asetäitja ja Kohtuminister
Hando Kruuv – Sotsiaalminister ja Siseminister
Edgar Salin – Põllutööminister, Haridusminister ja Välisminister
Jaan Audru – Teedeminister, Majandusminister ja Sõjaminister

Nädal aega hiljem, 14.detsembril 2003 täiendas Kalev Ots Vabariigi Valitsust. Ta nimetas ametisse:

Toomas Mathiesen – Riigisekretäri alaline kohusetäitja

vabastas Edgar Salini Välisministri kohustest ja Jaan Audru Majandusministri kohustest ning nimetas ametisse:

Mait Mihkel Mathiesen – Välisminister ja Majandusminister

Kui Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Mihkel Mathieseni ajal oli Vabariigi Valitsuse tegevus peaaegu peatunud, siis Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Kalev Otsa ajal on Vabariigi Valitsuse tegevus täielikult peatunud.

Lisa

Vabariigi Presidendi asetäitmise küsimus
Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi moodustab riiklikus aparaadis keskse kuju Vabariigi President, milline ametikoht ei tohi kunagi olla täitmata. Ta ei tohi seda olla ka juhul, kui riigi maa-ala on sõjaliselt okupeeritud teiste riikide poolt, sest rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud reeglite kohaselt sõjalise okupatsiooni tõttu riik ei lakka juriidiliselt olemast, kuigi riigivõimu avaldused, tingituna okupatsiooni ulatusest, on piiratud või isegi peatatud. Samuti ei tühista sõjaline okupatsioon Põhiseadust ega muid seadusi, vaid nende kehtejõud võib olla okupatsiooni aja kestel ainult katkestatud. Põhiseaduse eeskirjade järgi kujundatud riiklike institutsioonide kaudu kestab edasi riiklik kontinuiteet, mille alusel, vastavalt oludele ja neist tingitud võimalustele, toimub võitlus tegeliku riikliku iseseisvuse taastamise eest. See võitlus on olevatele riigiorganitele kohustuslik, millest tingituna ka juhul, kui mõned riigivõimu kandjad okupatsiooni aja kestel kaotavad füüsilise võimaluse oma riiklikke ülesandeid täita, vastavad ametikohad tuleb täita uute isikutega Põhiseaduses ettenähtud korras.
Põhiseaduse §1 järgi sõltumatu Eesti Vabariigi "riigivõimu kõrgeim kandja on rahvas", kes teostab riigivõimu Vabariigi Presidendi valimisega. Riigivolikogu valimisega, kohalikkude omavalitsuste esinduskogude valimisega ja rahvahääletusega (§35). Kui sõjalise okupatsiooni tõttu rahvas on vägivaldselt kõrvaldatud riigivõimu teostamisest, ei lakka ta sellega olemast riigivõimu kõrgeim kandja.
Kuna aga rahvas sel juhul ei saa täita omi riiklikke õigusi ja ülesandeid, tuleb asuda seisukohal, et kõik tähtajad, mille möödudes rahvas perioodiliselt peab avaldama oma tahet, peatuvad okupatsiooni kestel ning senikaua, kui rahval pole uuesti avanenud võimalust oma tahte avaldamiseks, kestavad edasi nende organite volitused, kes enne okupatsiooni olid rahva poolt seatud ametisse Põhiseaduse korras. Need riigiorganid on kohustatud jätkama oma ülesannete täitmist, nii palju kui see antud oludes osutub võimalikuks, suunates kõik oma püüded Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise taotlemisele, Riigivõimu kandjate funktsionääride füüsilise väljalangemise korral nemad tuleb Põhiseaduse eeskirjade kohaselt asendada uute isikutega.
Kuni Põhiseaduse korras uue Vabariigi Presidendi valimiseni kestavad edasi ka 17.juunil 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi volitused. Põhiseaduse §46 määrab kindlaks korra Vabariigi Presidendi asendamise kohta, kui President ei ole füüsiliselt võimeline omi ametikohuseid täitma. Loomulikult võivad okupatsiooni kestel kohaldamisele tulla vaid need eeskirjad, mis käsitavad Presidendi asendamist ilma rahva poolt valimisi toimetamata Ps.§§35, 40 ja 46 alusel, kuna okupatsiooni kestel vabalt ja sõltumatult toimuvad valimised ei ole mõeldavad.
Vabariigi Presidendi asendamine toimub Ps.§46 alusel kahel viisil:
1)asendamisega Peaministri poolt ja
2) Vabariigi Presidendi asetäitja valimisega erilise Valimiskogu poolt sõja ajal.
Ps.§46 esimese lõike alusel täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, kui President ei saa neid täita, Peaminister, kes on määratud ametisse Vabariigi Presidendi poolt Ps.§50 alusel. Kuna Presidendi ametikoht kunagi ei saa olla vaba, siis asub Peaminister Vabariigi Presidendi ametikohustesse ex officio kohe, kui ilmnevad takistused Vabariigi Presidendi ülesannete täitmises, vormistades seda Vabariigi Presidendi asetäitmise seaduse eeskirjade kohaselt, ja jääb nendesse ülesannetesse senikauaks, kui takistused on möödunud või kui astub ametisse uuesti valitud Vabariigi President või Vabariigi Presidendi Asetäitja (§46 esimene, teine, kolmas ja viies lõige). Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid täisesinduse põhimõttel, s.o. ta ei täida sel juhul Peaministri ülesandeid, vaid need lähevad üle Peaministri Asetäitjale, kes nimetatud Presidendi poolt Ps.§52 korras. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis täidab kõiki Vabariigi Presidendi ülesandeid, välja arvatud §46 eelviimases lõikes ettenähtud erand. Nii määrab Presidendi asendamise korra Ps.§46.
Kui Põhiseadus oleks Vabariigi Presidendi asendamise küsimuses piirdunud vaid sellega, mis öeldud §46-ndas, siis ei oleks Presidendi ametikoha pidev täitmine olnud kindlustatud, kuna kergesti võib tekkida olukord, kus enne põhiseaduslikus korras uue Vabariigi Presidendi või Vabariigi Presidendi Asetäitja valimist ka Peaminister võib osutuda teguvõimetuks. Seepärast tuleb Põhiseadusest otsida eeskirju selle kohta, kes peavad põhiseadusepäraselt täitma Peaministri ülesandeid juhul, kui pole toimunud uue isiku nimetamine sellesse, s.o. Peaministri ametisse. Neid eeskirju tuleb vastavate eeskirjade loogilise seadustehnilise asetamise tõttu otsida Vabariigi Valitsust ja Peaministrit käsitavas Põhiseaduse osas.
Põhiseaduse §52 teise lõike järgi "nimetab Vabariigi President ministrite hulgast Peaministrile asetäitja. Kui Peaminister ega ka tema asetäitja ei saa täita Peaministri ülesandeid, siis täidab neid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige." Nende ametiisikute õigused ja ülesanded Peaministri ülesannete täitmisel ei ole Põhiseadusega piiratud miskisuguseski suhtes, järelikult täidavad nad kõiki neid ülesandeid, mis Peaministri kohta Põhiseaduses ette nähtud, kaasa arvatud Presidendi ülesannete täitmine §46 korras, silmas pidades seatud järjekorda.
Neil põhjustel kujuneb Presidendi ja Peaministri ülesannete täitmisel järgmine järjekord:
Kui Vabariigi President on takistatud oma ametikohuseid täitmast, siis astub tema ülesannetesse Peaminister.
Kui aga see viimane ei saa täita oma ülesandeid, siis astub Presidendi ülesandeisse Ps.§52 korras nimetatud Peaministri Asetäitja.
Kui ka Peaministri Asetäitja ei saa täita peaministri ülesandeid, siis asub Presidendi ülesandeisse Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.
Vabariigi Presidendi ülesandeid täitev Peaminister, Peaministri Asetäitja või Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige kirjutab alla Valitsemise Korraldamise seaduse §14-nda eeskirja kohaselt: "Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes."
Aja kestel, mil Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, täidab Peaministri ülesandeid Ps.§52 korras nimetatud Peaministri Asetäitja.
Aja kestel, mil Vabariigi Presidendi ülesandeid täidab Peaministri Asetäitja, täidab Peaministri ülesandeid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.
Aja kestel, mil Vabariigi Presidendi ülesandeid täidab Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige, täidab Peaministri ülesandeid järgmine Vabariigi Valitsuse liige vanuse järjekorras jne.jne.
Loomulikult on aga Vabariigi Presidendi ülesandeid täitval Peaministril, Peaministri Asetäitjal või Vabariigi Valitsuse kõige vanemal liikmel õigus nimetada ametisse Ps.§50-nda alusel Vabariigi Valitsus uues koosseisus, mis sel juhul koosneb mitte Peaministrist ja ministritest, vaid Peaministri Asetäitjast ja ministreist, kuna ühteaegu ei saa olla kahte funktsionääri ühe ja sellesama ametinimetusega "Peaminister". Endastmõistetavalt oleneb Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamine uues koosseisus poliitilisest olustikust ja poliitilisist kaalutlusist.
Põhiseaduse mõiste järgi seesugune muudatuste toimimine Vabariigi Presidendi ametikoha täitmisel eeldab, et neil juhtudel tuleb astuda vastavad sammud uue Vabariigi Presidendi valimiseks, või kui see ei ole teostatav, Vabariigi Presidendi Asetäitja valimiseks. Kuni vastavate valimiste teostamiseni täidetakse Vabariigi Presidendi ülesandeid eespool tähendatud korras.
Stockholm, 8.jaanuar 1945
(O.Pukk)
Riigivolikogu Esimees
(T.Grünthal)
Riigikohtu Esimehe k.t.
(J.Klesment)
Kohtuminister

Leian, et eespool avaldatud seisukohad on Põhiseaduse järgsed ja ainuõiged.
(A.Rei)
Vabariigi Valitsuse vanim liige

Vabariigi Presidendi Käskkiri
antud eriõigusel
9. jaanuaril 1945
PeaministerVabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945 kell 17.
Põhiseaduse §§46 ja 52 jõul peaks Vabariigi Presidendi ülesannete täitmisele asuma Peaministri asetäitja Otto Tief. Oktoobrikuul 1944 Eestist Vabariigi Valitsuse esindajalt saadud ametliku teate järgi on aga Peaministri Asetäitja Tief sovjeti võimude poolt vangistatud. Nagu on konstateerinud Kohtuminister J.Klesment, Riigivolikogu Esimees O.Pukk ja Riigikohtu Esimehe k.t.T.Grünthal arvamisavalduses 8. jaanuarist 1945, langeb Vabariigi Presidendi ülesannete täitmise kohustus niisugustel asjaoludel Vabariigi Valitsuse kõige vanemale liikmele, kelleks käesoleval juhul olen mina. Kuna Põhiseadus on absoluutselt kohustavaks juhiseks igale eesti kodanikule ja selle eeskiri käesoleval juhul on nii vaieldamatult selge, et ühelgi seadusetõlgendamise reegleid ja loogikat austaval inimesel ei saa selle kohta tekkida kahtlusi ega kaksipidi arvamist, siis ei saa mina keelduda seda kohustust täitmast, mis Põhiseaduse järgi on minu peale langenud. Selle kohuse täitmisest kõrvalepõiklemise eesti rahvas mõistaks seda valjemini hukka, kuna tema praegusel silmapilgul ainult saab oma lootused panna maailmapoliitilistele teguritele, kellest peamiselt oleneb riikliku iseseisvuse taastamise võimalus, millepärast raskuspunkt põhiseadusliku eesti riigivõimu tegevuses praeguses olustikus peab kanduma eesti rahva õiguste ja huvide kaitsmisele väljaspool Eestit. Põhiseadusliku riigi-võimu tähtsamaks ülesandeks võitluses eesti iseseisvuse taastamise eest on nüüd kontakti otsimine maailmapoliitiliste teguritega, selleks et neid nii palju kui võimalik mõjutada eesti iseseisvuse taastamise püüetele soodsas suunas. Neil asjaoludel oleks eesti iseseisvuse võitluse huvides hädatarvilik, et isegi juhul kui Peaministri Asetäitja O.Tief ei oleks sovjetivõimude poolt vangistatud, tolle aja kestel, mil tema viibib sovjetivõimu poolt okupeeritud Eestis, Vabariigi Presidendi ülesandeid väljaspool okupeeritud Eestit täidaks ajutise asendamise korras, Põhiseaduse §46 alusel välismaal asuv Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige, kuna Eesti maa-ala on sovjetiokupatsiooniga ära lõigatud pea igasuguse ühenduse pidamisest välismaailmaga, kõnelemata korrapärase ühenduse pidamisest, ja kuna on koguni küsitav, kas O Tiefil osutuks võimalikuks teha välismaale teatavaks, et tema kui Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes ja Vabariigi Valitsus Eestis veel põranda all edasi teotsevad. Keeldudes Vabariigi Presidendi ülesandeid täitmast Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige mitte üksnes teeniks ära õigustatud hukkamõistmise eesti rahva poolt, vaid osutuks ka süüdlaseks võimu teostamata jätmise kuriteos. Endastmõistetavalt lõpeks Vabariigi Presidendi ülesannete täitmine Vabariigi Valitsuse kõige vanema liikme poolt niipea kui Vabariigi Presidendil K.Pätsil või Peaministr
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus