Oleme lähenemas pühadele, mida vastavalt veendumustele või traditsioonidele nimetatakse ülestõusmispühadeks, lihavõteteks, kevad- või munadepühadeks. Siiski võib hea tahtmise korral leida kõigis nendes nimetustes ka midagi ühist: rõõm tärkavast loodusest ning elu ja valguse võit surma ja pimeduse üle.

Paljudel on kombeks enne pühi puistata lillepoti mulda viljaterasid. Ja sealt need peatselt tärkavadki. Surmast ehk surnud seemnetest sündis uus elu! Jah, ka looduses kui Jumala loomingus peitub usuline potentsiaal, mille kaudu on võimalik Temani jõuda. On tore ja sümboolne, et Ülestõusmispüha langeb kevade algusele, mis toob endaga kaasa soojuse, päikese ja elu tärkamise.

Ehkki mitmed kombed ja toidud – munade värvimine, tähelepanu pööramine tibudele ja jänestele või ka shokolaadi- ja kohupiimaroad – on vastuvõetavad enam-vähem kõigile, lisandub kristluses sellele oluline põhisõnum Jeesuse surmast ja ülestõusmisest. Ei emotsionaalselt ega intellektuaalselt polnud seda sündmust lihtne omaks võtta Jeesuse järgijatelgi, rääkimata siis meist, 21. sajandi inimestest. Ometi avanes just selle kaudu inimestele ainulaadne suhtlemisvõimalus Jumalaga. Kohtumine ülestõusnud Kristusega oli algkristlastele tohutuks jõuallikaks ja veendumuseks, mida anti innukalt edasi ka teistele.

Teoloog Toomas Jürgenstein kirjutab oma artiklis „Tärkamine ja ülestõusmine on püha kõigile“, et tänasel kosmopoliitse rahvusluse ajal on vaikne rõõm üks neist tundeist, mida ülestõusmispühade ajal otsida võiks.

Sellele tasuks tõesti keskenduda.

Märkmed: