Piiskopiks hüüti seda, kes vaatas järgi, ja ka seda kes tabas märki. Meest, kellel oli küllalt vanadust ja arukust selleks, et teada, mis tuleb teha suvise pööripäeva ajal ja mis südatalvel. Ja kogudus oli aed ja piiskop pidi vaatama järgi, et poleks ühelgi puul midagi puudu ning igal põõsal oleks vett ja mulda. Ja tema pidi hoolitsema selle eest, et kaktus ei satuks porri ja vesiroosi ei istutaks keegi kõrbe. Seda hüüti piiskopiks, kes muretses selle eest, et aia teepoolne poleks uhkelt täis ingliteks pügatud puid. Sest siis iga mööduja teadis, et kaugel aia nurkades ei kasva muud kui nõgeseid ja koerapöörirohtu. Ja pügatuid puid igaüks irvitas. Ja ta vaatas järgi, et ükski puu ei suurustaks teise vastu ega peaks end vajalisemaks ja tähtsamaks neist. Sest piiskopi kohus on Jumalale kasvatada inimestest uus paradiis. Ja seal peavad olema kõik omal kohal, istutaud ja võsunud nii nagu sel päeval, kui Jehoova ajas välja Eedenist Aadama ja tema naise.
Sest ikka oli neid inimesi väga palju, kes ei hoolinud Jumala tahtmisest ja piiskopist ammugi mitte. Oli küll öeldud, et tuleb rääkida nii, et “jah” on ”jah” ning “ei” on “ei”. Aga sääraseid oli siiski, kes armastasid rääkida suurte ja vägevate sõnadega kõigist maailma asjust, arvates, et nad teavad kohe kõik. Aga kas nad ütlesid “jah” või “ei” sellest keegi ei saanud aru ja nad isegi mitte. Oli selliseid ninakaid, kes kõnelesid kiitust endale, üks ütles et ta kaldub idealismi, teine et ta võitluse, kolmas et tegelikkuse poole. Ja mõned hooplesid, et nad eelistavad hingeelamuslikku vaatlust ja vabanemist tardunud olekust. Aga, mis see pidi tähendama, sellest ei saanud hooplejad aru ega teised.. Oli inimesi, kes tahtsid paluda Jumalat alati paluda võõras keeles, sest nii Jumal tundus huvitavam ja ärritavam. Ühed tegid seda Jeesuse või apostlite keeles, teise armastasid mõne suurema rahva keelt, uskudes et Jumal ei armasta lüüklasi vüi puunlasi, sest muidu ta oleks teinud nemadki vägevaks rahvaks.. Tihti siunati piiskoppi ja leiti, et üleaedses piiskopkonnas kõik on paremini: seal roosid õitsevad, kanakasvatus on kõrgemal järjel ja vilja võib kõlvata maha varemalt. Oldi väga liigutatud, kui teises piiskopkonnas kõneldi ka “meie kodumaast ja piiskopist” ning mitte halvasti. Oldi liigutatud sellepärast kui peeti oma piisoppi kõigist kõige halvemaks.
Piiskoppide elu kulus võitluses nendega. Nad pidid takistama neid ja valvama selle eest, et säärastel inimestel poleks järelkäijaid. Alati nad ei tabanud märki ja tihtipeale nägid, et nad ei saa sellistest kasututest olenditest teha õigeid inimesi.. Aga nad ei jätnud lootust ja kohus sõi nende südant. Kohus kasvatada Jumalale aeda, mis oleks selline nagu vanasti tollele päeval kui Jumal ajas välja Eedenist Eeva ja tema mehe.
Midagi maailmas pole muutunud ahe tuhande aastaga kristlased hooplevad oma vendade õdede ees. Aga Jumal on ka sama ja ta pole veel kellegile öelnud, et ta kahetseb oma tahtmist.
Iga piiskoppi Jumal tarvitab oma kõplaks ja labidaks oma noaks ja käärideks, et lahti saada puudest, mis talle ei meeldi, ja parandada neid, keda võib. Ja, et ka meie piiskoppi alati kasutataks oma kirvena ja sidumisniinena, see peaks olema iga kristlase soov tänasel päeval, samuti see, et piiskopil poleks asjatult tööd. Sest siis tuleb varemini see viiv, mil Jumal tuleb tagasi oma aeda, mis istutatud ida poole Eedenit.
