Püha Sõna läbi näeme terendamas taevase kuningriigi kontuure, seda eriti ristiusu õnnelikumal päeval, jõululaupäeval, mil märgime Lunastaja sündi. Vana-Andrese koguduse jõulujumalateenistus kinnitas seda, et rahupühad, valgusepühad, jõulupühad, valige, mis tahes, sooviks kirjeldusena, on aasta kauneim aeg ja 24. detsember aasta kauneim õhtu. Seda nii rõõmsas laulus kui sõnas, kokkukuuluvust ja koguduse ühtsust rõhutades nii sõbralikult kui võimalik saab ollagi.
Agricola kirikus, mis on akustiliselt haruldane, astus koguduse segakoor Heli Tenno juhatusel, Asta Ballstadti klaverisaatel enne teenistust ette nelja jõululaulu tsükliga. Teise, „Gesu Bambino” koorisolist oli sopran Liina Purje-Lepik. Viimase laulu „Helise jõulukell” esituses lisandusid koorile kammerkoori Rõõm liikmed. Jõulupalvete helid tõusid kõrgele, enam kui veerandsaja lauljaga koor oli väga heas vormis.
Jõululaupäev tähendab kogudusele suuremat osalust kui ehk ühelgi teisel pühal, seda tänu ühiskoraalidele, millest esimene juhtis sisse õpetaja Kalle Kadaka jõululiturgia. Järgnes meie kogukonnas õigustatult populaarseks saanud sopran Kristina Aguri esituses kaks kaunist laulu, klaveril saatis Ivan Jovanovic. Vaheldumisi koraalidega toimusid nii meeldivalt tuttavad ettekuulutused ja jõuluevangeeliumist ettelugemised.
Koguduse vaimuliku jutlus oli tänavu nii huumori kui ka päevakohasega seotud. Nimelt samal päeval oli National Posti ajalehes ilmunud pikem artikkel koguduse endise kiriku, Carltoni ja Jarvise nurgal asuva pühamu vitraažaknast, mille läti ja eesti kogudused asetasid, märkimaks suurt meritsi põgenemist kommunismi eest. Sobivalt vaatab nimetatud aken lõunasse, Ontario järve poole.
Hingekarjane keskendus sellele, et ristirahva peale on laskumas jumala rahu ja südameis pulbitsev rõõm: Päästja on kingitud. Ometi jääb inglilaulu keskel helisema kurvemaid noote. Nägija Johannes tuletab meile meelde, et valgus ja vari, rõõm ja kurvastus, sünd ja surm käivad käsikäes. Petlemma häll ja Kolgata rist on valmistatud ühest ja samast puust. Ja Johannes tuletab meelde, et Jõululapsest kasvab Päästja, Armukinkija. Igavesed jõulud pole veel saabunud, aga meile tuleb see päev ja vaid siis saame mõelda maailma kannatusele ja kurbusele, kui rõõm on täielik.
Õp Kadakas palus kogudusel meelde tuletada aegu, kui kõik algas. Algristikogudus, kus Nägija Johannes on pärit, elas suletuna ja endasse tõmbununa, tihti ahastuse ja ahistuse olukorras. Nii vajasid algkristlased sõnumit, ilmuta Jumala Sõna kord puhtaks pestud valgetest rüüdest, et kogeda läbi julgustust, hingekosutust. Nad vajasid seda selleks, et Kristuse tõotustel mitte lasta oma vaimu silmist haihtuda.
Sest üksnes Tema, kelle sündi Petlemmas kogudus märkis, loob meile puhta südame. Üksnes Tema läbi muutuvad purpursed patud lumivalge villa sarnaseks. Jõuluõhtul on sündinud meile igavene armastus, mis muudab meidki igaveseks. Meie muutume saabuvate jõuludega, ainult paremaks.
Mõtlemapanevale jutlusele järgnes kammerkoori Rõõm etteastumine kahe lauluga, esimene,
a cappella prantsuse jõululaul „Inglid kõrgelt taevavõlvilt” kumiseb vist ikka hellalt maailma laotuses. Evelin Kõrvitsa „Jõuluõnnistus” on värskelt koori repertuaaris, solistiks oli altsaksofonil Talvi Parming, juhatas Heli Tenno.
Jõulupalvele, ühisele „Meie Isa” palvele ja õnnistusele järgnes tavakohaline ühiskoraal, rõkkavalt rõõmustav „Oh, sa õnnistav”. Teenistust lõpetava vaikse palve ajal sai kogudus sissevaadates mõtelda sügavalt jõulusõnumile ja siis postlüüdiumi ajal asuda kaaluma, kuidas kodus saab seda tunnet jõululauas perekondlikult hoida ja kasvatada, rõõmus ja õnnistuses.
(EE)
