Üks väike rõõm
Arvamus 19 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
„Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer,
üks õis või värvilaik,
üks lauluviis
või killukene päikest taevas,
üks sõna hea,
mis muudab kauniks kõik!“


Käisime õega sel suvel jälle Eestis. Seekord aga peatusime enne nädala Londonis. Eestis olime kaks nädalat, ühe sellest Saaremaal, kust käisime ka Hiiumaal, ja teise Tallinnas.

Paar nädalat enne ärasõitu augusti algul sain kaks ühesugust sünnipäevakaarti Eestist. Nendel oli ülalmainitud ilus tekst. Mõtlesin, et pean seda meeles meie reisil. Iga kord, kui oleme käinud Eestis, on ikka olnud mingi äpardus. Arvasin, et see väike salmike aitaks meeles pidada, et igas päevas peaks tähele panema ka väikeseid rõõme, isegi siis, kui kõik ei lähe just kõige paremini. Reis läks seekord haruldaselt hästi ja rõõmsaid momente oli palju.

Meelde tulevad ka mõned hetked, mis juhtusid enne sõitu siin Torontos või tagasi koju jõudes.
*

Sel kevadel käisin ühe kauaaegse perekonnatuttava matustel. Lahkunu oli riietatud omavalmistatud ilusatesse rahvarõivastesse. Ta oli andekas ja töökas naine, maja oli täis enda tehtud käsitööd. Meil on ka kaks tema tehtud eesti mustris patja, mis ta kunagi meile kinkis.

Matusetalitus oli hästi korraldatud. Jutlus oli südamlik ja tundeline, laulud sobivalt valitud. Ainuke puudujääk oli, et tema elust ei räägitud rohkem kui ainult seda, kus ta oli sündinud ja et ta lõpuks jõudis siia Torontosse, kus ta ka suri 95-aastaselt. Vahepealset elu justkui ei oleks üldse olnud.

Haua juures pidas õpetaja lühikese talituse, võeti mõned pildid ja siis seisime kõik vaikselt ja ootasime, kuni pannakse kaas peale kastile, milles oli kirst.

Mul hakkas kahju sellest toredast naisest, kes oli olnud meile lähedane ja kes pidas meid kui oma lasteks. Tahtsin midagi teha, mis annaks natuke soojust sellele viimasele lahkumisele.

Võtsin ühe valge roosiõie ja panin selle tema kirstule.

Seisin seal lahtise haua juures ja vaatasin alla põhja, kus kirst nüüd lamas. See tundus väiksena ja üksildasena. Mõtlesin, et kunagi kauges tulevikus ehk avatakse see haud ja leitakse sealt üks väike rahvariides eesti naine. Kuivanud roos tema kirstul võibolla paneb kedagi mõtlema, et keegi kunagi hoolis sellest inimesest.

*

Londonis käisime läbi kõik tähtsamad kohad. Meie hotell oli põhja pool Hyde Park’i. Kui kusagile jala läksime, siis alati jalutasime otseteed pargist läbi. Seal olid haruldased ja ainulaadsed Plane nimelised puud, mis köitsid tähelepanu. Tihti sadas või oli just sadanud, ja kogu ümbrus oli selletõttu tugevamates rohelistes värvides.

Ühel jalutuskäigul läksime mööda sealt, kus oli printsess Diana Memorial Fountain. Kahjuks oli varahommik ja vett ei olnud veel lahti tehtud. Seal jalutades kohtasime ühte sõbralikku briti meest. Tal oli õllepudel käes ja temaga jalutasid kaks väikest koera — Bruce ja Sandy. Ta vabandas, et oli natukene purjus, aga andis meile palju nõu, mida võiksime näha Londonis. Varsti jõudsime rooside aeda, kus jalutasime ja pildistasime. Lõuna ajal võtsime teed ja apricot/amaretto nimelist kooki Victoria Park Plaza Hotellis. Need olid kolm väikest rõõmu selles vihmases, aga ilusas päevas.

Üks ilusam hetk Londonis oli, kui käisime pühapäevahommikul kirikus, St. Paul Cathedral’is. Seal ümbruses on palju kirikuid ja kõik nende kellad lõid üheskoos päris kaua. St. Paul ise on vanim ja Londoni emakirik. See kirik on väga ilus — valged seinad, imeilusad aknad ja kaunis lagi. Terve teenistus koosnes laulust ja lugemisest. Naiskoor laulis hästi ja inimesed võisid kaasa laulda. Õpetaja jutlus rääkis armastusest ja ta mainis, et armastust ei saa keegi osta ega miski hävitada, ka mitte kauged vahemaad inimeste vahel.

*

See tuletab meelde veel ühte juhtumit siin Torontos. Umbes nädal enne ärasõitu helistas mulle Kalju Jõgi. Ta oli lugenud minu artiklit eestlastest siin ja Eestis. Mul oli heameel, et see teda huvitas. Me rääkisime päris kaua. Ta kõneles pikalt oma elust sõja ajal, pärast sõda Saksamaal ja Inglismaal, ja oma vaadetest elule. Ta ütles, et ta tervis oli väga vilets, aga tahaks siiski veel minna ESTO’le ja organiseerida bussisõitu Eestisse. Koju jõudes lugesin Eesti Elust, et ta oli surnud. Kahju, et ei saanud käia tema matustel.

Olen tundnud Kaljut juba päris kaua, sellest ajast, kui eestlased tegutsesid veel Karavani näitustega. Olin siis tegev käsitööde näitustel ja demonstreerisin oma puuesemete kaunistamist. Alati valiti igast rahvusest kuningas ja kuninganna, kes valitsesid Karavani ajal. Kalju Jõgi oli tihti kuningas. Ta oli alati väga kena minu vastu ja me olime sõbrad. Kahju, et teda enam ei ole. See viimane jutuajamine temaga jääb meelde kui üks väike rõõm minu elus.

*

Kohtame elus palju inimesi. Enamasti unustame nad, samuti nende nimed. Mõned aga puudutavad meie elu sügavamalt ja jäävad alati meelde. Mõnikord nad isegi muudavad meie elu ja teevad meid paremateks inimesteks. Kui me ka neid kunagi enam ei kohta, jäävad nad siiski meie südamesse elama.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus