Eesti Elu
Üks tänuavaldus
Arvamus 08 May 2009 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui leitakse, et mu eesti kirjakeel olevat veel üsna rahuldav, siis ei saa ma seda au enda arvele panna. Selle asemel lendab mõte kaugele minevikku, aastasse 1947, kus mul oli õnn lõpetada viimase lennu koosseisus Blombergi Eesti Gümnaasium Saksamaal.

Eesti koolid Saksamaal said alguse kohe pärast II maailmasõja lõppu, 1945. a. suvel, kui läänetsoonides (Briti, Ameerika ja Prantsuse) koondati eesti pagulased, nn. DP-d (Displaced Persons), laagritesse. Neid laagreid oli väga mitmes suuruses. Ameerika tsoonis oli rida suurlaagreid nagu Geislingen (ligi 4000 inimest), Augsburg-Hochfeld (1700) jt. Briti tsoonis (Põhja-Saksamaal) kujunes suuremaks keskuseks Lübeck, kus (vist) seitsmes laagris elas kokku ligi 2000 eestlast. Peale nende leidus üle kogu Lääne-Saksamaa arvukalt väiksemaid laagreid, kus eestlaste arv oli mõnesaja või isegi mõnekümne piirides. Sõjas purustatud Saksamaal polnud kerge leida elamispinda ja põgenikud majutati saksa sõjaväe kasarmutesse, barakklaagritesse, koolimajadesse, tööstushoonetesse ja sakslastelt rekvireeritud eramajadesse. Neidki tuli vahel jagada teiste rahvustega – lätlased, leedulased jne. Hea ülevaate tollest ajastust annab Ferdinand Kooli suurteos „DP kroonika – Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951“ (Eesti Arhiiv Ühendriikides, Lakewood, NJ, 1999, 893 lk.).

Kohe alguses asuti laagrites emakeelsete alg- ja keskkoolide rajamisele. Õnneks polnud eesti pagulaskonnas puudu kutselistest õpetajatest. Lisaks nendele aitasid koolides kaasa ka mittepedagoogid, eriteadlased oma aladel. Puudust tunti aga sobivatest klassiruumidest, pinkidest-laudadest, õppevahenditest ja eelkõige õpikutest. Ega olnud seal ka piisavalt vihikuid, pliiatseid ja sulepäid. Tänapäeva gümnaasiumiõpilasel, kelle kasutada on arvuti, igasugused raamatud ja teatmeteosed, põhjaliku varustusega laboratooriumid ja õppevahendid, on raske ette kujutada, et tookordsetes tingimustes mingi õppetöö üldse võimalik oli. Ja ometi… Mõtlen seepärast tänutundes põgenikelaagrite koolidele, mis primitiivseid tingimusi trotsides suutsid meile, noortele, siiski anda korraliku hariduse.

Nüüd lugejale väike ülevaade minu omapärasest haridusteest aastatel 1945-47, mis oli tüüpiline tollele ajastule. See oli 30. mail 1945, kui ma koos vanematega saabusin Lübecki Schwartauer Allee laagrisse, kus saime ühes barakis väikese toa. Olime seal peaaegu esimesed. Hiljem kasvas laager ligi 600-liseks. Juba juuni teisel poolel rajati eesti alg- ja keskkool. Koolikatseks nõutud kirjandi alusel arvati mind keskkooli 2. klassi. Komplekteeriti peaaegu kõik (!) õppeained, sh inglise ja saksa keel, botaanika jm. Eriti on meelde jäänud eesti keele, laulu ja matemaatika tunnid. Esimest andis kirjandusteadlane Juhan Viidang. Võtsime põhjalikult läbi eesti kirjanduse ajaloo – õpetaja jutustas ja meie kirjutasime üles. Raamatuid ju polnud. Kui suurt lisatööd pidi see õpetajale tähendama! Laulutunde meenutab tänini elavalt lauluviis „Sind surmani küll tahan“. Laulmist õpetas August Ruut (hiljem New Yorgis), kes ka juhatas laagri segakoori, kus minagi kaasa laulsin. Matemaatikat ja füüsikat õpetas G. (Georg?) Kuldvere – hallipäine, suursuguse olemisega mees. Tema ei „säästnud hobuseid“. Klassi tulles jagas ta lehed algebra ülesannetega, istus laua taha ja laskis meil tund aega higistada. Ja nii me töötasime nädal nädala järele. Tulemuseks aga oli, et ma võin tänini, kasvõi une pealt, lahendada igasugust algebra probleemi! Küllap määras see ka mu edaspidise elukutse. See tubli pedagoog puhkab juba ligi 60 aastat ühel Long Islandi kalmistul. Veelkord tänu talle!

Nii möödus suvi. Oktoobris 1945 kolisime isa-emaga Detmoldi ligidal asuvasse Hiddeseni laagrisse (u. 150 eestlast). See asus endises sanatooriumihoones, looduslikult kaunite Teutoburgi mägede jalamil. Laagris tegutses algkool, kuid keskkooli pidime sõitma Detmoldist u. 10 miili (16 km) idapool asuvasse Blombergi laagrisse. Maalilises väikelinnas Blombergis oli suur hulk sakslaste eramaju rekvireeritud , kuhu paigutati ligi 300 eestlast, lisaks u. 1200 lätlast ja leedulast! Minu koolitee Blombergi gümnaasiumis algas 3. septembril 1946, seekord 4. klassis (jah, kuidagi olin 3. klassist üle hüpanud, vist vanuse tõttu). Esmaspäeva hommikuti viis veoauto meid (8-10 noort) Hiddesenist Blombergi. Seal elasime „internaadis“, pead-jalad koos, kuni reedeni, mil auto meid jälle tagasi tõi. Nii primitiivne kui see kõik väliselt oli, tehti klassitundides ometi tõsist tööd – jälle tänu meie tublidele õpetajatele. Meil oli isegi Eestis tuntud tööõpetuse tund, kus esimeseks projektiks oli ühe vana käia töökorda seadmine.

1946/47. õppeaasta lõppes mai alguses. Seega ei erinenud ta ajaliselt tavalisest õppeaastast Eestis. Tookordsetele 5. klassi lõpetajatele korraldati pidulik aktus. Aga taevasse olid kerkinud esimesed tumedad pilved. 1947. a. avas Inglismaa väravad balti põgenikele. Alul kutsuti noori naisi („balti luiged“) Inglismaa haiglatesse tööle, kuid peagi võeti vastu kõiki töövõimelisi. Pole ime, et aastaid põgenikena virelnud inimesed sellest kinni haarasid, nende hulgas paljud gümnaasiumiealised noored. Ei saa samuti hukka mõista, et isegi mõned eesti koolitegelased õhutasid noori emigreeruma, väites idealistlikus lootuses, et „avame Inglismaal jälle eesti gümnaasiumi“. Nii jäi mõnelgi eesti kool pooleli.

Kuna senise DP elu lõppu oli ette näha, siis otsustas Blombergi gümnaasium (juhatajaks Mihkel Varrik) kohe õppetööd jätkata, et vähemalt meie klass saaks veel kooli ametlikult lõpetada. Ma ei mäleta, kas alamad klassid ka käigus hoiti või ei, tõenäoliselt mitte. Ja nii algas 20. mail 1947 meile neljale – Arnold Klement (Torontos), Ain Mölter (surnud), Liina Reigna (NJ-s) ja mina – viimane aasta eesti gümnaasiumis. Terve suve kestis intensiivne töö. Jälle „ei säästetud hobuseid“. Eriti range oli eesti keele õpetaja pr. Ilse Tults (tema suri mõned aastad tagasi Austraalias). Selles klassis oli meil ainus õpperaamat: vist Rootsis trükitud õhuke grammatikaõpik. Kahjuks pole see säilinud. Mu arhiivis on aga rida käsitsi kirjutatud, koltunud vihikuid, küll eesti grammatika, küll kirjandusajaloo märkmetega, lisaks üks kirjand, kus ma väitsin, et just põgeniku seisundis on hariduse omandamine erilise tähtsusega…

Kirjanduse alal said läbi võetud eesti klassikud (nt. Tuglas ja Under), aga ka maailmakirjandust. Mäletan, kuidas pr. Tults jutustas detailselt Shakespeare’i „Hamleti“ sisu ja kuidas me siis seda analüüsisime. Eesti grammatika ja ortograafia reeglid „taoti“ meile sügavale pealuusse. Kui ma novembri alguses toimunud küpsuseksami kirjandis kogemata ühe „t“ asemel kirjutasin “d”, ütles pr. Tults, et ta pidi saama südamerabanduse! Mis siis veel rääkida raskematest vigadest.

See oli 7. novembril 1947, kui meile aktusel kätte anti gümnaasiumi lõputunnistused. Olime muidugi rõõmsad, et suur vaev on lõppenud. Aga ei osanud siis veel hinnata, kui suure kingi osalisteks olime saanud. Alles nüüd on silmad avanenud. Olen surmani tänulik inimestele, kes rasketes tingimustes neid koole organiseerisid ja seal oma parima andsid, et eesti noorte katkenud haridusteed jätkata. Need tublid mehed ja naised puhkavad ammu manalas, kuid nende töö ja panus elab edasi. Püstitan nende ridadega neile mälestusmärgi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus