Kujutan ette, millise tundega võis minu vanavanaisa Võrumaa metsadest ja kuplite vahelt eelmise sajandi 20ndatel aastatel jõuda Tallinna. Paesed müürid ja puitasumid, kirikud ja pagariärid, tehaste korstnad ja voorimehed. Sadam ja laevad, ja mis peamine – meri. Heitlik ja ettearvamatu.

Tallinn, see on vanalinn. Linna süda. …Troll toob Mustamäelt kolm põlvkonda – vanaisa, isa minu – pea üle päeva kohta, mis hingab ja elab, kus on komisjonipoed ja jäätisekohvikud, kus on kinod ja teatrid ja muuseumid. Kus on raamatupoed ja Kirjanike maja saal ja Pegasus, kus iidsete müüride vahel on kirjas kõik, mis minu väärtushinnanguid ühel või teisel viisil mõjutanud on.

Jah, vanalinna mõtestamine algab lapsepõlves. Ühised jalutuskäigud onuga, targad raamatud käes. Ja kortsus rublad taskus – selleks, et pildistatud materjal fotolaboris diapositiivfilmile jäädvustada. Onu annab nõu, et rublad võivad kaduda, aga filmid jäävad. Tal on õigus!

Paarkümmend aastat hiljem on mul au saada sõbraks Tallinna ühe suurema mõtestaja Vilen Künnapuga, kes kirjeldab meie linnaruumi talle omasel lihtsal ja selgel viisil: Tallinn on linnukujuline. Temal on süda ja mõistus ja pordu – see, mis linnast linna teeb. Emotsioonid ja armastus südames – vanalinn; mõistus ja kaine kalkulatsioon oma taevasse pürgivate klaashoonetega ehk raha – Tartu maantee ümbrus; ja siis pordu ehk erootilised tõukejõud – sadam. Eksistentsi ring. Ring, mida mõtleja peab vajalikuks pühade objektidega kaitsta.

Tulen tagasi vanade slaidide, õigupoolest fotograafia juurde.

Minuga sarnase kujunemiskeskkonnaga loovnatuur Arne Maasik koostab 2010 aasta Vanalinna Päevadeks fotonäituse "Reaalne ja irreaalne", mille tarvis sai pildistatud meie ühist märgisüsteemi, milleks vanalinn on, aerofotodena.
Ühtaegu jahmatav ja samas Vileni õpetusega ühtiv avastus oli see, et meie vanalinn on südamekujuline – tema punaste katuste kontuur joonistab teatud nurga alt selle lihtsa, kohati banaalsegi kujundi, mis annab sama lihtsalt ja loogiliselt märku, et idee on aastasadu olemas olnud. Ta on looduse ja siin elanud inimeste poolt juba ammu enne meid ja meie esivanemaid ära määratud. Keegi kõrgem oleks justkui oma väega visandanud väljakutsena vinjeti armastusele, aususele ja avatusele. See jääb meil ainult üles korjata ja sisuga täita. Veelgi enam: silmitsenud seda loodusimet, registreeris Arne silm südame keskel veel ühe südame ja selleks on Raekoja plats teda ümbritsevate kvartalitega – süda südames.

Mõttetöö ja -talgute tulemusena tekkis idee jutustada käesoleval kultuuripealinna aastal üks uus mereäärne lugu – lugu keskmest, mida süda eesti keeles algselt tähendab (linnasüda, õunasüda, südakuu) ja armastusest, mida üks ürgne ja kõigile arusaadav kujund räägib.

Esmane väljund oli see märgiks kujundada, ja märk sündis – loominguline tiim koosseisus Asko Künnap, Priit Isok, Arne Maasik ja allakirjutanud on valmis saanud märgi AVATUD SÜDAMEGA LINN ja me tuleme seda lugu jutustama selleaastastel XXX Vanalinna Päevadel.

Indrek Sarapuu
XXIX ja XXX Vanalinna Päevade projektijuht.

Märkmed: