Nädala portree

Hiljuti viibis Torontos ajaloolane JAAK PIHLAK, Viljandi Muuseumi direktor, keda tõi siia kutse koos mulkidega nende 30. juubelit tähistada. Jaak, elupõline viljandlane ehk siis mulk, on oma Toronto „rahvuskaaslastega“ pikaaegsetes suhetes — eelmine kord viibis ta siinmail 1994.a. sügisel, kui tähistati 50. aastat kodumaalt lahkumist. Kogu vahepealse aja on täitnud kirjavahetus ja isiklikud kohtumised siinsete sõpradega, kes külastanud kodumaad. Nagu ta kinnitab, valitseb siin eestlaste seas väga hea õhustik. Lisaks mulkidele kohtus ta ka seltsivendadega EÜS-ist, mis oli samuti toredaks elamuseks. Ja loomulikult ei saanud jätta külastamata ka arhiive, mis on ajaloolase jaoks kui „õhk hingamiseks“.

*

Jaak Pihlak on lõpetanud Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi (sellal oli veel nimetuseks: Viljandi 5. Keskkool) ning Tartu Ülikooli ajaloolasena, kaitstes 1995.a. bakalaureusekraadi teemal „Eesti sõjaväe atašeed 1918—1940“. Aastal 2006 saavutas ta magistrikraadi, uurides Eesti ja Läti suhete tausta; töö kandis pealkirja „Karutapjad ja ristimehed“, vaadeldes, kuidas poliitilised suhted Eesti Vabariigi alguses kahe naabri vahel väljendusid läbi teenetemärkide.

Läti, kellega eestlastel on ajalooliselt palju seoseid, on Jaak Pihlaku jaoks suuresti huviorbiidis. Eriti ajaloolase vaatevinklist. Tal on seal palju häid kolleege ja reisid Lätti on üsna sagedased. Peatselt ilmuvasse raamatusse Läti Vabadussõjast on ta kirjutanud peatüki „Eestlased Läti Vabadussõjas“ ning tema sõnul vajavad tõsiselt selgitamist paljud seigad, mida eestlased võimendavad või lätlased vähendavad ja vastupidi. Ta uurib just erinevaid arusaamu ühiste sündmuste taustal.

Aastaid on ta tegelenud Vabadussõja mälestusmärkide teemaga. Koos kolme teise ajaloohuvilise — Mati Straussi, Ain Krillo ja Rene Viljatiga on ta andnud välja kaks köidet raamatust „Vabadussõja mälestusmärgid“, mis ilmusid 2002. ja 2005.a. Eesti Sõjamuuseumi nõukogu liikmena teab ta, et Vabadussõja mälestusmärgid peaaegu kõik hävitati Nõukogude okupatsiooni ajal. Samas lõunanaabritel lätlastel õnnestus oma monumentidest päris mitmeid säilitada, sealhulgas ka Riias asuv Vabadussammas.

Jaak Pihlaku sõnul on väga oluline, et oskaksime tunnustada neid, kes meie riigi lõid — see oleks meie kõikide tänuvõla tasumine oma esivanemate ees. Eestis on praegu küll veel puudu keskne Vabadussammas, kuid on olemas päris hea info riigi rajajatest, kelle tegevus oli 50 okupatsiooniaasta jooksul maha salatud. Seda enam tuleb neid nüüd rahva teadvusse tõsta. Ja loodetavasti saab ka Vabadussõja Võidusammas, mille rajamise lugu on väga pikk, varsti valmis. Kavand on praeguseks ka Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud ja selle avamine on kavandatud 28. novembril 2008.a.

*

Jaak Pihlak on olnud Viljandi Muuseumi direktor alates 1991. aastast. Seega ajast, kui Eesti on taas iseseisev olnud. Ajaloolaste jaoks oli tähtis moment, et avanesid arhiivid ja sai tegelda teemadega, mida võõra võimu all polnud võimalik uurida. Vabaks saamine pani aluse Eesti kiirele arengule nii teaduse kui majanduse vallas — võeti selge suund Läände. Küllap olid need muudatused paljude inimeste jaoks keerulised, kuid lõppkokkuvõttes võib kinnitada, et Eestil on läinud hästi ja elanike suuremal enamusel muidugi ka.

Ühe väga kurva asjaoluna toob Jaak Pihlak välja Eesti negatiivse iibe, leides, et kui see samamoodi jätkub, oleme ühel hetkel silmitsi küsimusega, kas suudame rahvusriigina edasi kesta. Varsti pole neid, kes suudavad Eesti elu edasi viia, ja kes vanematele pensione maksavad… Sündide arv on praegu küll tõusuteel, aga vahepealne langus oli nii suur, et taastumine on vaevarikas. Sotsiaalteadlased on pidevalt rõhutanud negatiivse iibe mõju meie riigile tervikuna, aga tavakodaniku jaoks on see ikka veel üsna abstraktne teema.

Olles Viljandi Linnavolikogu liige, kinnitab Jaak Pihlak, et see teema on ka seal tõsiselt arutlusel. Mida teha näiteks koolimajadega, kus juba täna, kuid kümnekonna aasta pärast on juba sadades vähem lapsi õppima asumas? Tema sõnul oleks ideaalne, kui igas Eesti peres oleks vähemalt kolm last, aga tavaliselt piirdutakse 1—2-ga. Ka tema enda peres kasvab kaks last.

Praegu Eestis kehtiv emapalk on küll üks edumeelsemaid terve maailma mastaabis ja on näha, et see paneb peresid rohkem laste muretsemise peale mõtlema. Loodetavasti on see tendents tõusuteel.

*

Viljandi linnas elas nõukogude okupatsiooni lõpul 23.000 inimest, praeguseks on see number kolme tuhande võrra vähenenud, räägib Jaak Pihlak; lisaks negatiivsele iibele kipuvad paljud noored ikka ära pealinna, mis on kogu Eestile suureks tõmbekeskuseks. Sellest tulenevalt ja ka Eesti riigiasutuste lahkumisega pealinna on maakonnakeskuste mõjuvõim silmapaistvalt vähenenud. Eesti on teel linnriigiks nimega Tallinn. Riiklik regionaalpoliitika võiks süsteemsemalt ja tunduvalt jõulisemalt tegelda kogu Eesti ühtse arenguga. Ta märgib, et vajalik oleks ka suuremat riigi poolset tuge maakondade identiteeti hoidvatele ja koondavatele jõududele.


Mulgimaa suurimaks ürituseks on Viljandi Pärimusmuusika Festival ehk Viljandi folk, mis juba aastaid toob mulkide pealinna ja maakonda hulgaliselt rahvast üle terve Eesti ja rohkelt välismaaltki. Samas märgib ta, et infrastruktuur on Soomes Eestiga võrreldes ikka palju paremal tasemel, näiteks on Viljandimaal ja paljudes teistes Eesti maakondades veel mitmeid olulisi teid kruusakattega, mis turismi soodustamise seisukohalt pole hea.

Viljandi Muuseum, mida Jaak Pihlak juhib, on üks Eesti 15 maakonna muuseumist. Seega on igal maakonnal oma muuseum, mis korraldab kogu maakonna museoloogilist tegevust ning annab nõu ja õppust väiksematele muuseumidele. Viljandi Muuseumis, mille koosseisus on ka helilooja Mart Saare Majamuuseum Hüpassaares Suure-Jaani vallas, töötab kokku 17 inimest. Kogude poolest on see üks suuremaid maakondade omadest. Nii koondab ta üle 130.000 museaali (muuseumis säilitatav ese) alates näiteks fotodest-dokumentidest ning lõpetades mitmetuhande aasta vanuste arheoloogiliste leidudega Viljandimaalt. Lisaks leidub muuseumi kogudes palju raamatuid (sealhulgas väga hea kogu Välis-Eestis ilmunud trükistest, mille saamise eest on hoolt kandnud Toronto mulgid), Viljandimaa rahvarõivaid, etnograafilisi esemeid, mitmesuguseid tarbe- ja iluasju endistest aegadest ja palju muudki põnevat vanavara. Muuseumi külalisteks on tihti Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid, kes käivad seal nii loenguid kuulamas kui teevad uurimistöid muuseumi kogude baasil.

Veendunud mulgina ei kavatse Jaak Pihlak Viljandist kuskile kolida. Oma kodulinna patrioodina tõi ta ka Torontosse külakostiks kaasa seda hõngu, mis paljude jaoks seostub Viljandi paadimehe stiilis emotsioonidega.

Märkmed: