See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/uks-imewarklik-kilplaste-jutt-hans-grosswald/article49669
Üks imewärklik Kilplaste jutt. Hans Grosswald
08 May 2017 EWR Online
Autori palvel artikkel avaldatud muutmata kujul . EWR toim.
Hans Grosswald

Wana rahvas teadis ja kõneles juba mõnesaja aasta eest seda kena tarka sõna, mis ka meie ajal igas tükis tõeks läheb:
Kuida wanemate lugu,
Näitab kohe laste sugu
Kus wanad ausad, wagad, hääd
Siis seda nende lastest nääd.

Sedasama võib ka kilplastest laia kiituse ja täiema õigusega ütelda, sest ka nemad oliwad oma kalli esiwanemate jalgade jälgisse truuiste astunud ja ei kuskil kõrwale põrkanud: kuni neid suur omakasupüüe, mis kellestki käsust ei hooli, sundis teise teele minema.

Kilplaste kõrge mõistuse ja laia tarkuse au ja kiitus kõlas rutust kaugest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrwu. Nõnda sündis siis, et Kilplaste hiilgaw tarkuse täht kaugetelt maadelt, ülematelt ja alamatelt saadikuid karja kaupa sinna juhatas, kui kuskil hääd nõu tarwis läks. Leiti ka et Kilplaste toodud nõu iial tuluta ei jäänud, kui neid korrapäraselt täideti ja nende järel elati. See ülendas Kilplaste kiitust kõrgemaks ja kaswatas nende kuulsa nime päew pidewalt laiemaks. Sagedasti anti neile au kõrwal ka rohkeid kingitusi palgaks: kulda, hõbedat ja muud sellist wara, sest tarkuse hind oli kallis. Nii toodi pea ühele pea teisele Kilplasele sõnumid, mis neid kaugele maale kutsusid tarkust jagama.

Natukese aja pärast nähti Kilplas, et meestest palju enam keegi koju ei jäänud, waid kõik wõera teenistusse kodust wälja oliwad läinud. Nõnda pidid häda sunnil Kilpla naesed igakohas meeste asemel seisma ja sedawiisi kõik meeste tööd tallitama ja toimetama. Naestel olid aga ka omad tallitused teha ja nii läks põldude harimine raisku ja wiljawood hakkas aasta aastalt enam kahanema, sest et peremehe jala astmeid, mis põldu peawad rammutama, enam tunda ei olnud. Lojuksed, keda peremehe silm peab kosutama ja nuumama, läksiwad lahjaks ja kõhetumaks. Hooned oliwad lagunemas, sest kuskil ei nähtud parandaja ja kohendaja peremehe kätt nende külles liikumas.

Läksid siis kõik küla mehed nõu pidama küla wainule pärnadega ümbritsetud ilusasse kokkutuleku majasse, mis ammust aega nii nõupidamise ja ka pidu paik oli: koda ja kõrts ikka ikka üks maja ja kõrtsi ahjupink sagedasti kohtumõistja iste. Hakkasid siis kõik kogukonna liikmed nõu pidama, kuidas edasi talitada. Mõistliku meeste kombel arwati esiteks kõik kahju üles, mis nende kodust ära olemise läbi sündinud ja leiti üsna ruttu et ega siin muud midagi teha ei ole kui hakkame aga jälle otsast peale.

Pärast arupidamist kutsus aga kogukonna wanem oma kolm tarka isandat salajasele nõupidamisele ning andis teada et temal on palju parem plaan kuidas me jälle õitsele lööme. Nimelt on meie naaber Uppakallo kogukonna wanem minuga ühendust wõtnud ja pakub kulda ja hõbedat meie nõukoja eest. Asub see ju kaunis kohas nende piiri läheduses. Saaksime siis ju selle eest meile wajalikke asju soetada. Küsisid targad siis selle kohta et kus me siis nõupidamised teeme? Selle peale wastas ülem isand et pakuvad nad wastu seda mäge, mis asub meie piiri lähedal. Tahawad nad muidugi selle mäe eest mitu korda rohkem hinda kui meie nõukoja eest saame aga seda ei pea me mitte koheselt ära tasuma. Meie saame aga tasu kohe kätte. Peale selle on weel see asi et ega muu rahvas ei peagi täpselt teadma mitu kuldnat me täpselt saime. Kõige tähtsam on aga see et te teate kui suur ilu ja looduse armastaja on meie rahvas. Sealt ülevalt mäe tipust on aga imeilus waade igasse nelja suunda ja oleme lähemal taevasele wäele. Selle peale kostis üks tark: see on väga kõrge mägi, kuidas me ikka saame need rasked ehituse palgid sinna üles tirida ja nõupidamisele on ka raske eriti vanematel külaliikmetel minna. Hobust ei ole seal ka kuhugile panna? Selle peale wastas ülem isand, et waadake kui kerge on pärast alla tulla. Noh nüüd näitas kõrge isand tõeste oma tarkust ja suurt asjatundmist ja et teda mitte ilmaasjata ei ole selle kõrge koha peale walitud. Kõik neli olid wäga liigutatud oma kindlameelsetest otsustest ja patsutasid weel tükk aega üksteisele õlale.

Kuulsa Kilplaste wana põlve ajaraamatud olla kõik ühel raskel tulekahjul ära põlenud kui ükskord enne jõulu tapetut siga kõrwetates wäga suure tule oliwad teinud. Kuid wana ennemuistne jutt kiidab et kõige kuulsamast tarkade sugust maailmas Kilplaste esiwanemad oliwad sündinud. Sellepärast siis kuda ülemal targas sõnas kuulsime, nende kuulsa esivanemate wisakad kombed ja kõrge tarkus nende küljes sigines. Aga sest kõigest wõib selgest näha ja õpida, mis häda ohtlik asi halpus ja ahnus on ja kui hõlpsast üks, kes ehk aga korra nalja pärast seda tempu endale oli wõtnud, seeläbi wiimaks kilplaseks läheb ja ennast ei mitte teisiti temaga määri, kui oleks ta rooja oma kätte wõtnud.

Kellel jumal tarkust loonud,
Mõistust elu õnneks toonud.
Hoidku seda kallist wara,
Kes on ise halbiks läinud.
See on rahwa naeru näinud
Jõud ja mõistus lõpeb ära.
Muidugi kui wanaks saame,
Mis me’e elu rammul teeme.
Peab kui mõnus külvi seeme,
Meile rohket wila kandma
Tulwiku seemet andma.
Märkmed: