Üks imeline „jah“ sõna, mis kingib lootust paljudele
Eesti kirikud | 09 Jun 2011  | EWR OnlineEesti Elu
Pühapäeval, 5. juuni pärastlõunal peeti Toronto Vana-Andrese kirikus eesti koguduse leeripüha.


Jumalateenistuse muusikalises sissejuhatuses mängis koguduse organist Marta Kivik oreliprelüüdi Felix Mendelssohn Bartholdylt.


Leerikõnes inspireeris koguduse õpetaja Kalle Kadakas järele mõtlema, et Looja „jah“ sõna inimesele on alati kindel, ühemõtteline ja kõikumatu. Nii ei saa inimese poolt antud tõotus Jumalale olla mitte kunagi ühtaegu „jah“ ja “ei“. Leeritõotuses öeldud „jah“ on järelemõeldud tänu ja ülistussõna Loojale tema igavese armastuse eest.


Õpetaja leerikõne järel andis ligi sajakonna kirikulise ees oma leeritõotuse Vana-Andrese koguduse selle aasta ainuke leerilaps Liis Mari Jakobson. Usutunnistuse tunnistamise järel sai leerilaps õnnistuse ning õpetaja võttis ta Vana-Andrese koguduse liikmeks.

Leeriõnnistuse järel laulis koguduse ansambel Liina ja Maarika Lepik ning Heli Tenno rahvaliku laulu „Mul meelen kuldne kodukotus“. Leeriteenistusest osavõtnuid rõõmustas noortekoor „Rõõm“. Noored koos solistide Deniss Kugappi ja Krista Spence’iga laulsid koorijuht Heli Tenno juhatusel vaimulikke koorilaule. Lausa gospelkoorilikku rõõmu vallandavalt kõlas L. Barrise „Jumal võib“. Hoogsaid laule tasakaalustas Siiri Kaasiku vaimulik - meditatiivne „Peata mind hetkeks.“ Teenistusel kõlanud nelja laulu toetas Asta Ballstadti meisterlik klaverisaade.



Päevakohases jutluses (Joh. 14. 15-19) kõneles koguduse õpetaja, et Jumala, igale lapsele armastava Isa sooviks on, et kõik tema lasteks liidetud võiksid siinses elus käituda küpsete ja vabade isikutena, kellele on kingitud iseseisev otsustamissuutlikkus ja valikuvabadus. Ekskursis pedagoogika ja psühholoogia valdkonda järeldas õpetaja, et lapsed õpivad elus toimetuleku oskust oma vanemailt, kuni viimaks lahkuvad kodust. Vanemad omakorda peavad oskama lastest sammhaaval vabaks lasta.Vaid läbi vastastikuse vabaduse saavutab isikus oma vabaduse ja küpsuse.


Pühakirjasõna kuulutades järeldas õpetaja ”on suur troost, et inimene ei pea end tundma talle kingitud vabaduses orvu sarnaselt, vaid talle on kingitud Lohutaja Vaim, kes juhib vabaduse valu ja võlu kogeva isikuse vastutustundlikule elule”. See Lohutaja Vaim ei taluta, vaid ajendab ja inspireerib isksust olema ise lohutaja, andja, loovutaja.



Pärast korjandust ja palvet Kanada, Eesti, eesti ühiskonna ja pere eest, kulmineerus teenistus armulauga. Leerilapse loetud Meie Isa Palve liitis palvesse sadakond kirikulist.


Teenistus lõppes organist Marta Kiviku mängitud postlüüdiga L. v. Beethovenilt.


Kiriku kõrval asuvas pargis oli rohkesti õnnitlejaid. Ühe leerilapse õnnistamise läbi kogeb õnnistust terve kogudus.



Koguduse kirjasaatja

 
Eesti kirikud