Millised Eesti uudised jõuavad rahvusvahelisse ajakirjandusse? Kas peaks rääkima meie rahva kannatustest minevikus või praegusest majandusedust? Ehk huvitab kedagi arvutite laialdane kasutamine? Tuleb välja, et kaugeid lugejaid leiab hoopis uudis Liivi lahel jääpangal triivivast karust.

Laia maailma informeeris mesikäpast uudisteagentuur AFP. Temast sai koguni teise teate veel – loom olevat kadunud ja vist uppunud. AFP uudis ilmus paljudes maailma ajalehtedes, muuhulgas koguni Lõuna-Aafrika Vabariigis. Millal seal viimati Eesti vastu huvi ilmutati, on mul kahjuks teadmata.

Karupaanika Ruhnul

Muidugi huvitas mesikäpa saatus ka Eesti lugejaid. Õnneks leiti tema jäljed eelmisel pühapäeval Ruhnu saare rannalt. Selle artikli ilmumise ajaks on karu tõenäoliselt juba mandrile Soomaa rahvusparki viidud, sest väike saar jääb suurele kiskjale kitsaks.

Eesti ajalehtede teated Ruhnust on erinevad. Eesti Päevalehe andmetel pole karu sealsetes inimestes erilist hirmu tekitanud, Postimehe järgi on saarel koguni paanika. Mõlemad lehed tsiteerivad ühte ja sama inimest. Muidugi on karu tulek väikese saare jaoks sündmus. Eestis on vaid kuni 600 karu ja üks neist läks nüüd saarele, kus on kõigest 60 alalist elanikku.

Ega karu pole jänes, teda ignoreerida ei saa. Rahvas koguti koolimajja ja neile õpetati, kuidas karuga käituda. Mesinikud peaksid oma tarud varju toimetama. Ei soovitatud toidujäätmeid välja jätta, ketikoerad kästi ööseks lahti lasta ja lastel keelati omapäi metsa minna. Üldse pole soovitav üksinda väljas liikuda ning kui keegi karuga kohtub, peab ta rahulikult seisma jääma ning vilistama. Ei tea ainult, kas ehmunud inimesel kõik need soovitused meelde ka tulevad ja vileks õhku jätkub või sunnib instinkt valesti käituma ning plehku panema?

Seni on karu tekitatud kahjudest Ruhnu saarel teada ainult niipalju, et ta keeras mõned sipelgapesad segi. Ega karu söömata elada saa, pealegi pärast pikka rännakut üle mere ilma toiduta. Nagu öeldud, viiakse ta nüüd mandrile, kus tal karutükkide tegemiseks rohkem ruumi ja inimeste kohtamiseks võimalusi vähem.

Eesti ilus loodus

On see õnn või õnnetus, et enamik inimesi pole karu vabas looduses kohanud? Vist ikka õnn. Aga teisi loomi näeb Eestis aeg-ajalt ikka – jänes tuli mul talvel koguni koduaeda (elan linna servas) ja autojuhid näevad kitsi-põtru maanteedest üle jooksmas. Küllap on paljud pidanud mõnda siili ohtlikust kohast kaugemale aitama. Minu tuttavad rootslased vaatasid pärani silmi kurepesi Eestis. Vanemad neist olid näinud kurgi ka oma kodumaal, aga see olnud viimati nende inimeste nooruses.

Tänu nõukogude-aegsele viletsale majandustasemele on Eestis säilinud ilusat ja metsikut loodust rohkem kui mõnelgi kõrgema elatustasemega maal. Sellesama majanduse aeglase arengu tõttu okupatsiooniajal on meil näha ka ennesõjaaegset arhitektuuri ja jäänud täis ehitamata mõni väärtuslik ala Tallinna ajaloolises linnasüdames, kus märtsipommitamine suurt kurja tegi. Kemplemine Harju tänava kruntide pärast oleks pidanud käima 50–60 aastat tagasi, mitte praegu.

Raha näitab võimu

Kahju, kui Eesti looduskeskkonnaga samuti läheb nagu arenenud tööstusmaades. Aga vist läheb. Mitu naftareostust Soome lahel on sel aastal meie rannikut tugevasti kahjustanud. Raha on tähtsam kui inimesed ja loodus. Isegi Tallinna veega varustava Ülemiste järve kallas tahetakse kortermaju täis ehitada – kaitsetsoon olevat vaid 90 meetri laiune. Ilus vaade järvele võimaldab korterite eest ränka hinda küsida. Kui eestlastel nii palju raha ei ole, küllap siis leitakse ostjaiks rikkaid välismaalasi.

Aga kui järv on nii lähedal, lendab midagi tuulega majade juurest ikka ka vette. Lähtumine ärimeeste vajaduste järgi tehtud seadustest ei tähenda veel seda, et toetutakse tervele mõistusele ja ühiskonna tegelikele vajadustele.

Märkmed: