Sügisene Jalta linn on päris soe. Ukraina alla kuuluva Krimmi poolsaare tipp jääb subtroopilisse kliimavööndisse ja oktoobri lõpus tundub Musta mere vesi Põhjala inimesele veel täitsa nauditav. Olen sattunud siia seoses ühe Rootsi haridusprojektiga.

Ukrainasse sisenemine on Euroopa Liidu kodanikele viisavaba. Tuleb vaid täita lühike sisse- ja väljasõidu kaart. Ette rutates pean mainima, et riigist väljumisel oli mul väljasõidukaart nagu tina tuhka kadunud, aga passikontrolör ei teinud sellest väljagi, vaid vibutas käega – võite edasi minna! Vene piiril oleks see „väärtegu” kohe ära kasutatud võimu näitamiseks, hurjutatud ja pandud trahvi maksma.

Ukrainlased ongi venelastest pehmema iseloomuga, neil puudub venelaste arvamus, et nad on kutsutud ja seatud teistele rahvastele oma ellusuhtumist ja riigisüsteemi eksportima. Samas on nad venelaste moodi temperamentsed, vahetud ja külalislahked. Ukraina naised julgevad näidata oma naiselikkust ja nad ei näi õnneks huvi tundvat Lääne totalitaarse feminismi vastu.

Ukraina ja Eesti saatusel 20. sajandil on paralleele, kuigi Ukrainal läks halvemini. Punarevolutsiooni järgne iseseisvus oli üürike, osa ukrainlasi venestus, kohutavatele tapatalgutele takka korraldas nõukogude juhtkond neile veel 1932-33. aastal miljoneid inimelusid nõudnud näljahäda. Ukrainlased nõuavad praegu, et see katastroof - ukraina keeles ‚holodomor’ - rahvusvaheliselt genotsiidiks kuulutataks.

Et olen Jaltat nõukogude ajal külastanud, tekkis palju võrdlusmomente. Kakskümmend aastat tagasi oli Jalta kõigis söögikohtades müügiks ühte ja sama sorti (!) vahukoorekook. Kohvi maitse oli läägelt nõukogulik. Seda nagu ei usukski, sest praegu ei anna mõned kohvikud Lääne omadele alla. Nägin restorane, kus teenindus teeb silmad ette Lääne vastavatele asutustele, lisaks suur hinnavahe meie kahjuks. Maksmine käib kohalikus rahas, mille nimeks hrivna: üks hrivna on võrdne viiendikuga Kanada dollarist.

Poodides on esindatud kogu teeninduskultuuri diapasoon – nõukogudeaegsest kuni üliheani. Näiteks ühes vanas väsinud kaubamajas seisid müüjannad nurgas, käed rinnale põimitud ja põrnitsesid pahuralt. Kui tahtsin midagi küsida jäi mulje, et neid tülitan. Ühes toidupoes nägin, kuidas müüjanna püüdis joonlauaga maha lüüa letil sibavat tarakani. Pilt tundus nii ootamatu, et sõnasin spontaanselt: „Tarakan!” „Ei ole - kärbes on!” vastas müüja, et piinlikku olukorda leevendada. „Hahahaa - kärbes…” itsitas irooniliselt kõrval seisev mees.

Kohalikule McDonaldsile põrnitseb üle platsi vastu rahvaste isakese Lenini kuju. Temanimeline tänav on kahjuks ikka alles, nagu ka paljudes teistes Ukraina linnades. Kõrvalolevas pangas asju ajades tuleb seista järjekorras ja see võtab palju aega - meenub kunagine N. Liit. Märkasin ka sealseid rahulikult ajalehte lugevaid pangatöötajaid.

Krimmi poolsaarel, mille 1954 andis Venemaalt Ukrainale kingituseks parteiboss Nikita Hruštšov isiklikult, elavad valdavas osas venekeelsed inimesed. Krimmi Vabariigil on praegu autonoomia. Jaltas on ka ukraina kool, milles õpib oma keelelist tulevikku kindlustada soovivate vene vanemate lapsigi. Rahvustevahelised pinged pole sellegipoolest kuhugi kadunud. Kuulsin, kuidas turul ukraina keeles osta sooviv naine läbi sõimati.

Krimmi tatarlased küüditas Stalin 18. mail 1944 ühe päeva jooksul nende kodumaalt Kesk-Aasiasse. Ligi pooled surid haigustesse ja nälga. Nüüd on enamus Krimmi naasnud. Osalt on neil õnnestunud elama asuda oma vanadele maadele. Jaltas ja mujal nõuavad nad tagasi kunagi ebaseaduslikult natsionaliseeritud maju. Ilusal Ai-Petri mäel nägime krimmi tatarlaste ehitisi, mis ajakirjanduse andmeil umbes nädal hiljem politsei poolt kui „ebaseaduslikud” lammutati. Nii oli otsustanud Krimmi Kaubanduskohus, sest sellele perspektiivikale alale on kavandatud talveturismirajatised… Pühalt Peetruselt nime saanud Ai-Petri kõrgust on kerge meelde jätta – 1234 meetrit.

Mitmekesine on Ukraina usuelu. Jaltas on kogudustele tagastatud kirikute hulgas taasavatud isegi luteri kirik Tšehhovi tänaval. Sealseid jumalateenistusi peetakse saksa ja vene keeles. Õigeusukirikud on rahvast tulvil, ukse kõrvalt võib leida mitmesuguseid brošüüre ja lendlehti puhtusulistest kuni - kahjuks - antisemiitlike ja kurioosumina isegi mobiiltelefoni-vastasteni.
Miljonilinna Odessasse, kus me tagasiteel peatusime, jättis nõukogude võim alles vaid ühe õigeusukiriku. Nüüdseks on uuesti üles ehitatud 30ndatel aastatel õhku lastud arhitektuuriliselt huvitav tohutu Odessa katedraal Sobornaja väljakul. Teisedki kirikud ja kloostrid on taas avatud ja taastanud osa hävitatud altaritest ja seinamaalingutest.

Jalta oli tuntumaid puhkekohti nõukogude ajal ja nüüdki võib näha vanast nostalgiast sinna tulnud puhkajaid. Linna atmosfäär on lahe ja lõdvestav. Aga soe kliima tõmbab sinna ka asotsiaale ja turismiobjektide juurde veel sügiselgi pudipadimüüjaid. Tuli mulgi loovutada neile mõni rahatäht. Muide rahad on Ukrainal elegantse disaini ja värvidega, väga erinevad Vene omadest. Venemaa suhtub Ukrainasse kui väikesesse venda, aga viimane väikevenna rolli omaks ei võta.

1944. aasta Jalta konverentsi (kus Lääneliitlased Baltikumi maha müüsid) toimumiskoht Livadia palee oli viimase Vene tsaari Nikolai II suveresidentsiks. Tema kodukirikki on praeguseks taastatud ja tegutseb. Varem puhkekodu ja nüüd muuseumi sisaldavas elegantses palees on arhitekt sulatanud kokku lääne- ja idastiile.

Jaltast nelikümmend kilomeetrit põhja poole asub kunagiste Krimmi khaanide residents Bahtšisarai. Soovitan kindlasti külastada: seal on õhkkonda, idamaist arhitektuuri ja fantaasiat ergutavaid muuseumieksponaate. Endised khaanid on leidnud viimse puhkepaiga residentsi territooriumil asuval minikalmistul. Sai ka teada, et haaremis ei pea üldsegi elama palju naisi - sealne oli koduks vaid ühele! Muide sõna ‚haarem’ on pärit araabia keelest ja tähendab ‚keelatud’.

Odessas märkab kohe, et kehtestatud on tsaariaegsed tänavanimed - nad on nii kaunikõlalised! Kunagi siirdusid kogu Venemaalt jala sinna palverändurid, et laevaga Pühale Maale sõita. Arhitektuurist on näha, et linn oli rikas. Tasub lihtsalt tänavatel uidata ja maju nautida. Nad suuresti räämas, aga neis on oma kordumatu võlu. Odessalased - odessiidid - on läbi ajaloo olnud kuulsad oma isekuse poolest, isegi sealset peatänavat Deribassovkaja’t ei julgenud nõukogude võim Leninskajaks ümber nimetada.

Saatuse tahtel sattusin jälgima Odessa asutamisürikule alla kirjutanud keisrinna Katariina II ausamba taasavamist samal kohal, kus ta kõrgus tsaariajal. Enne tuli sealt teisaldada mingi punamonument, mis Moskva poolt seekord reaktsiooni esile ei kutsunud. Nägin demonstratsioone poolt ja vastu. Ukrainlased olid ärritunud, sest Katariina likvideeris kunagi Ukraina autonoomia. Odessalaste Ukraina-meelsusega on aga nii ja naa. Lipud lehvisid ja rahva tunded olid ülevoolavad. Kui slaavlane midagi teeb, siis teeb ta seda hingega.

Mõnikümmend meetrit kivi-Katariinast mere poole asub filmiajaloost kuulus Potjomkini trepp. Sellelt enam maalilist vaadet Mustale merele ei näe – uusrikkad on kõrge hotelliga selle ära poolitanud. Lõpuks peab mainima hiljuti pärast restaureerimist avatud tohutut Odessa ooperihoonet, kuhu on põhjust kindlasti pilet osta. Nn viini baroki stiilis ooperimaja poolt kostab väikeste pauside järel lindistatud röövlinnulaulu, et elavad linnud fassaadi ära ei määriks.

Tagasisõidul tutvusin ühe Ukraina diplomaadiga, kes töötab Poolas. Rääkisime temaga vene keeles. Ta ütles, et saab aru Eesti valitsuse teguviisist pronksmehe küsimuse lahendamisel. Venemaa enam kommunismile rõhuda ei saa, ütles ta, nüüd on talle jäänud veel võit Teises maailmasõjas, mida oma ambitsioonidevankri ette rakendatakse.

Enne kui Ukrainast lahkuda, tasub kaasa osta sealset hõrgutavat leiba ja saia, mis väga meenutavad meie eesti vastavaid pagarisaadusi.

Märkmed: