Ukraina-Vene sõja rindejoon lõikab läbi Eesti ja Euroopa (13)
Arvamus 08 Aug 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/08/42792_001.jpg
Sirje Kiin

See ei ole enam mingi „Putini strateegiline mäng“, vaid täiemõõduline sõda, mis toimub Ukrainas. Paraku toimub see väljakuulutamata ning sadade valedega varjutatud sõda ka Eestis ning kogu Euroopas. Lisaks sadu tsiviilelanikke tapvate rakettide turmtulele käib Venemaa agressiivne propagandasõda ning majanduspoliitilised manipuleerimised, mis ulatuvad sügavale Euroopa südamesse.

Vähe sellest, et osa Eesti venekeelsest meediast levitab venemeelset agressiivset propagandat ja väljamõeldisi, on nüüd hakanud ilmuma taolised artiklid juba ka eestikeelses ajakirjanduses. Keskerakonna häälekandja „Kesknädal“ teeb seda varjamatult juba aastaid, aga nüüd imbuvad vene propaganda-artiklid ka suurematesse Eesti päevalehtedesse. Venekeelne Postimees erineb eestikeelsest kohati nagu öö ja päev, kui jutuks on Ukraina-Vene sõda. Vene ajakirjaniku Margarita Kornõševa artikkel „Infosõda Ukraina ümber: ajakirjaniku pilk lahinguvälja kõrvalt” (Eesti Päevaleht, 16. juuli) püüab pealtnäha justkui objektiivselt vaadata kõrvalt konflikti osapooli: „Ametliku Eestiga on kõik selge: Ukraina on sõber, Venemaa on vaenlane. Kõik muu on vaid nüansid, see pole tähtis.” Artikkel süüdistab sisuliselt Eesti meediat Ukraina-meelses erapoolikuses, justnagu oleks antud sõjas tegemist kahe võrdse vastasega, kellel on võrdsed õigused ja võrdne tõde. Nagu polekski tegu ühe riigi agressiooni ja okupatsiooniga teise suveräänse riigi suhtes.

Taoline põhiväärtuste hägustamine ja sõdivate osapoolte näiline postmodernistlik võrdsustamine (igaühel on oma tõde ja oma õigus?) on üks Venemaa kõige ohtlikumatest propagandavõtetest, mida õnneks siiski näevad läbi mitte ainult eestlased, vaid ka paljud Eesti venelased. Nii kirjutab Eesti venelane Sergei Metlev artiklis „Saada eurooplaseks ja jääda venelaseks“ (Eesti Ekspress, 23. juuli): „Praegu on eriti raske olla venelane. Putin on petnud kõik need aastad, väites, et tahab Venemaa põlvilt ülestõusmist. Hoopis Nõukogude Liit ronib tema tahtel hauast välja. Aga selle vale on enamus rahvast heaks kiitnud, unustades igasuguse väärikuse. Kakskümmend kolm aastat jalge alt pinda kaotanud käsitlus venelasest kui Lääne ideoloogilisest vaenlasest on taastumas. Ja mitte ainult käsitlus ise, vaid ka selle agressiivsed kandjad on paljunemas. Eestis on olukorda aidanud päästa Eesti venekeelsete ühiskonnategelaste "Memorandum-14", mis mõistis hukka Eesti siseasjadesse sekkumise ning kutsus üles üheskoos Eestit hoidma. See on selge piir, mille paljud Eesti venelased tõmbasid enda ja Putini poolt kultiveeritava nõukogude mentaliteedi vahele. Illusioone ei maksa aga luua. Näiteks venekeelse Postimehe päevatoimetaja Nikolai Karajev kirjutas hiljuti, et ta külastaks parema meelega esimese mai demonstratsiooni Nõukogude Liidus, kui meie laulupidu ning on Nõukogude Liidule tänulik unistuse eest kommunistlikust utoopiast. Hea muidugi, et kapiputinlasi on aina vähem, see teeb selgemaks, kes on kes vene kogukonnas Eestis.“

Sergei Metleb usub, et enamus Euroopa Liidus elavaid venelasi ei lase ennast kirja panna kaitsmist vajavate kaasmaalastena, sest nad näevad igapäevaelus demokraatliku riigikorra eeliseid. Suhtumine Kremli poliitikasse ja suurriikluse ideoloogiasse mürgitab aga identiteeti ja sünnitab kahepalgelisust – Eesti venelased küll kasutavad Eesti vabadusi ja õigusi, kuid sisimas austavad seltsimees Putinit ja tema tegusid: „Küsimus ongi selles, kuidas vene kogukonnad üle maailma suudaksid säilitada oma kultuurilist ühtekuuluvust ja vaimset sidet Venemaaga, saades samal ajal eurooplasteks, kes on piisavalt teadlikud ja julged, et avatud ühiskonna eest välja astuda.“

Värske Eesti eurosaadik Yana Toom (Eesti Keskerakond) juba valis oma (loe: vene) poole ning hääletas Euroopa Parlamendis Ukraina rahuplaani resolutsiooni vastu, minnes nii vastuollu oma liberaalse fraktsiooni otsusega, kuid lüües ühte kampa teiste Europarlamendi putinlastega.

Rindejoon ei kulge siiski mitte ainult eestlaste ja venelaste vahel, vaid ka eestlaste (ja teiste eurooplaste) endi seas. See ulatub sügavale igapäevaellu, isegi toidupoodi. Kui prantslaste Mistrali müügi, vene kütuse ja kõrgtehnoloogia lepingute üle ikka veel jätkuvalt vaieldakse, siis vene argipäevatoodete boikott on Euroopas muutunud massiliseks ja tõmmanud Venemaa majanduse järsku langusesse. Lähitulevik peab näitama, kumb võidab Euroopas, kas küüniline pragmatism või demokraatlikud põhimõtted.

Kirjanik Indrek Hargla esines hiljuti kõige järsemate seisukohtadega. Ta teatas: „Minu raamatuid vene keeles ei tule, sest leian, et eestlane ei peaks Venemaaga mingeid asju ajama. Ja ei ole sealt vaja ka midagi osta. Boikoteerin näiteks ka neid Eesti tootjaid, kes märgistavad oma tooteid vene keeles ja reklaamivad end vene keeles. Ma ei osta Salvesti konserve. Ma ei osta piima, kuhu on peale kirjutatud vene keeles moloko. Kakskeelsuse sissesurumine ei ole midagi muud, kui brežnevistliku kolonisatsiooni jätkamine. Kui siia venelasi rongidega juurde toodi, ehitati neile Lasnamägesid ja Õismägesid ja siis pididki kõik asjad igal pool kahes keeles olema. See venelane, kes on otsustanud, et tema tahab Eestis elada, peab suutma asju ajada eesti keeles. See, et eestlased tema jaoks tooteid märgistavad, on häbiväärne. Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks? Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!“ (Õhtuleht, 24. juuli).

Ma ei ole Indrekuga päris nõus. Keel ja kultuur ning poliitika on siiski erinevad asjad, nende vahelt läheb läbi üks omakorda keeruline – nähtamatu, kontrollimatu - piir. Hiiliv kakskeelsus, mis ohustab eesti keelt kui riigikeelt, on tõsine probleem, mille suhtes eestlased on ajaloolise õigusega ülitundlikud. Kuid näiteks ravimi selgitusleht võib minu meelest olla rohupurgil ka vene keeles. Umbkeelsete (riigikeelt üldse mitte oskajate) hulk on viimase paarikümne aasta jooksul päris kiiresti kahanenud ja piirdub praegu napi kümnendikuga, enamus neist on vanurid.

Pean oluliseks, et mu kõige suurem raamat - Marie Underi biograafia - ilmub peatselt nii vene kui inglise keeles. Siis saavad mh ka vene lugejad teada, kuidas meie suurim luuletaja kannatas koos eesti rahvaga vene okupatsiooni ajal, miks ta põgenes Rootsi ja kuidas kirjutas oma poliitilised isamaaluuletused.

Kultuur on ainus jõud, mis suudab poliitikat muuta, sest ta suudab muuta inimeste veendumusi, äratada kaastunnet ja mõistmist. Keelte ja kultuuride õppimine aitab mõista teiste rahvaste mõttemaailma: soovitan lugeda näiteks vene kirjaniku Mihhail Šiškini artiklit „Vene Euroopa-müüt“ (inglise keeles: The Russian Myth of Europe https://opendemocracy.net/od-r..., ta hoiatab, et iga sõda on tänapäeva seotud maailmas Euroopa sõda ning osutab, kui sügavale lõikab hirm Vene poliitikas.

Keel ise ei kanna endas ohtu, oht seisneb agressiivses poliitikas ja totalitaarses ideoloogias, mida võib väljendada mistahes keeles, sh ka eesti keeles. Olgem valvsad
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus