Ukraina uudised kaudu: Jaroslava Perminova. Slovjansk: reportaaž põrgust
Eestlased Ukrainas 24 May 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
MÕTTED PÕRGUST Valan Teie ees oma hinge välja…
Tõlge Eve Pärnaste
Jaroslava Perminova. - pics/2014/05/42260_002.jpg
Jaroslava Perminova.

Kuuldavad mõtted… ETM* - see on ainus, mida tahaks kirjutada… Üleeile tulin tagasi põrgust. Sõbrad helistasid, palusid tuua lapsukese Slovjanskist ära. Lihtsalt helistasid ja küsisid, kas mul oleks mingi võimalus tuua sealt ära nende poiss, 4-aastane. Nad ütlesid seda nii… et mul pööras sees kõik pahupidi. Võtsime auto, tükk aega polnud keegi nõus sõitma. Arusaadav. Aitäh meie ülemusele, maksis kinni. Kihutasime minema, ilma varudeta, ainult paar kanistrit igaks juhuks. Aitäh autojuhile, endisele sõjaväelasele. Kihutasime minema, kiirustasime, kummid vilisesid… Nad elavad äärelinnas, maja oli puruks lastud. Sinnasõit läks ruttu, kontrolliti, aga ma tegin sellist hüsteerikat, et mehed kontrollpostis mõtlesid, et idiootlik ema sõidab… Aga ma hüsteeritsesin reaalselt. Elan Kiievis, sõidan lapsele järgi, kuhu perse ma sõidan…Peale Maidani ei tulistata… (ma elan päris kesklinnas). Mis aga seal praegu toimub. Hirmus, seal käib sõda. Kirjutan seda kõigile teile, kes te, jumal tänatud, ei ole veel tunda saanud ega mõistnud, mis seal toimub. Kiievis on kohvikud, õhtuti istutakse sõpradega ja arutatakse. Aga seal ei ole valikut. Meid tuldi tee peale kontrollima, püssitoru pandi näkku, kes, miks, mis teil seal autos on, mille kuradi pärast te sõidate... Kui sinna sõitsin, isegi ei kujutanud ette, mis seal olla võib. Hirm oli tagasiteel, kui tagaistmel oli mitu titte, kes kõik tahavad süüa, juua, kakale, ja muidugi ühel ajal… ja ema ei ole. Ja nutavad. Linnas olime pool tundi, mitte rohkem, ainult et panna autosse meie ja naabrite tited… Kiievis tullakse vastu… Võtsin kraanist vett (muud ei olnud), lõikasin ühe pätsi viiludeks, panin võid peale… ja jooksuga autosse… Sõitsime kontrollpostist mööda. Keegi midagi ei öelnud, anti pudel vett ja seletati, kuidas sõita, et probleeme ei oleks… Sõitsime, kihutasime, lihtsalt lendasime, et saaks kiiremini… Tited vinguvad, mul närvid niigi pingul, andsin kommi, viieks minutiks oli rahu majas… Ja siis, raisk, tulid põõsastest välja mehed relvadega… Vaatasid kõik üle… Mõtlesin, et hakkavad relva otsima ka jalge vahelt… Lapsed ehmusid, hakkasid nutma, aga mul oli süda saapasäärest madalamal… Mul oli bensiiniraha pandud laste trussikutesse, mõtlesin, et kui leiavad – KÕIK… Bensiini ei osta… mine jalgsi mööda metsa… võõraste lastega… mingit relva ei ole… süüa ei ole…
… Viha tuli siis, kui NAD võtsid ära need võileivad… LASTE võileivad! Tittede ainsa söögi.
Ütlesin kõik, mida ma mõtlen, ootasin, et löövad näkku… vaikisid. Jätsid alles paki küpsiseid ja pudeli vett. Kõik… Sõitsime aeglaselt minema, ei suutnud uskuda, et oleme vabad… Järgmises asulas ei peatunud, ja keegi meid kinni ka ei pidanud, kui keegi teeservas vilksatas, pidurdasime, aga kui kuulsime raksatust… saime aru, et tulistatakse. MEIE PIHTA, aga lapsed olid just magama jäänud!!! Suurest ehmatusest panime gaasi juurde… Ukraina numbriga masin, r..sk, me oleme oma maal!!! Kuidas me põlema ei läinud, õhku ei lennanud… ETM*!!! Jumal on ikka olemas!!! See oleks olnud uudistes esikohal, et lapsed pandi põlema… Roomasime lõpuks kohale, võtsin laste trussikutest raha ja täitsin pool paaki (auk oli paagi ülemises osas), veidi võtsin ka kanistrist. Siis kulusidki ära bensiinikanistrid pagasnikus… Kiievisse jõudnud, läksime mingisse kohvikusse, ja lihtsalt palusime tittedele midagi süüa anda… lihtsalt kaasa… ruttu… Ja siis ma hakkasin nutma, ulgusin põõsastes, et keegi ei kuuleks, solvumisest ja vihast. RAISK! Ma olen sellel maal elanud kogu elu, ma räägin ukraina emakeelt ja vene keelt! Kogu elu olen igal pool rääkinud kahes KEELES!!!! KUIDAS EDASI ELADA???? MA OLEN UKRAINLANNA!!!!! ETM*!!!!!
Restorani peremehed (aitäh neile) katsid laua, igasugust sööki oli, suppi, puuvilju… Lapsukesed olid näljased ja unised… rohkem küll näljased… Sõid kõhud täis ja jäid laua taga magama, tassisime nad autosse. Viisime lapsed kohale, kuhu vaja… nutsin end tühjaks… ja kõik. Nagu miski oleks ära lõigatud. Midagi juhtus. MIS MU HINGES ON!!! MINA, kes ma pool elu olen tegelenud laskmisega, meistrikandidaat laskmises. Mina, kes ma kunagi ei mõelnud, et see spordiala on mulle väga tähtis, ma armastasin relva kui sportlane. Pärast seda, mida ma üle elasin, nägin, mõtlesin ja sain aru… MA OLEN VALMIS KAITSMA NEID LAPSI JA KÕIKI, KES ON NENDE VÕI MINU KÕRVAL. Teie, kes te tunnete mind, teie, kes alles tutvusite minuga… Ma olen kunstnik. Ma juba tean, mida tahan maalida. Ma tean, milline näitus tuleb sügisel galeriis ja mis nimi sel saab olema. Me lõpetame kataloogi ja teeme KÕIGE SUUREMA NÄITUSE! JUST KÕIGE KIUSTE! KÕIGI JAOKS!!! VALMISTAGE TÖÖD ETTE! Ma olen valmis kõigile vastama.
PALUN JAGAGE SEDA KÕIGIGA!!!!!
Jaroslava Perminova
Kataloog „K-Galerii“, Kiiev, UKRAINA
MA OLEN VÄGA, VÄGA VIHANE!!!!!!!!!!!!!!

. . . . . . . .

*ETM – venekeelne lühend kõige levinumast kolmesõnalisest vandumisest.

Originaal Facebookis: https://www.facebook.com/arosl...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus