Eesti Elu
Ühtsus erinevuses Eesti Elu
Eestlased Kanadas 23 Jan 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Ukraina sisserändajate poega Paul Yuzykut, kes sündis Saskatchewanis 1913. aastal, peetakse Kanada multikulturalismipoliitika isaks. Manitoba ülikooli ajaloo ja slaavi õppetooli professor määrati 1963. a riigi senaatoriks. Ametisse pühitsemise avakõnes rõhutas Yuzyk, et Kanada pole pelgalt ühiskond, mis koosneb pärismaalastest ja prantsuse või briti saarte tagapõhjaga immigrantidest. Värske senaator pidas toona riigi ülesehitamise oluliseks teguriks kõikide sisserändajate kultuuriliste eripäradega arvestamist, austades kompromissivajadust ja konföderatsiooni põhimõtteid. Ta nimetas seda põhimõtet ühtsust leides, erinevustega arvestades, Kanada ajalukku läinud kui unity in diversity.

1963. aastal ei olnud näiteks Toronto linn, paljude Euroopast tulnud sõjapõgenike ja majanduslike immigrantide koduks, sugugi nii tolerante keskus. Kuigi tunnistati erinevaid linna piirkondi peamiste elanike tausta järgi (hiinlastel Chinatown, ühte ärikeskust nimetati juudi turuks), siis kindlasti mäletavad paljud lugejad negatiivset suhtumist, kui nad oma keeles avalikult rääkisid või ei tulnud kohalikus keeles toime. See ei olnud valdav lähenemine, kasuks oli muidugi euroopalik välimus, aga nagu allakirjutanu mäletab, oli sellel dekaadil pahatihti kuulda näiteks ärides müüja rahulolematust, kui võimalikke oste maakeeles sai arutatud. Bloody foreigners, speak English, ehk neetud välismaalased, kas teie ei saa ometi riigikeeles suhelda, oli üks märkus, mis on mällu jäänud.

Toonases linnapildis oli harva märgata tõmmusid nägusid. Tänaseks on olukord hoopis teine, euroopaliku välimusega inimesed, st mida poliitiliselt ebakorrektselt kirjeldatakse kui valget rassi, on juba mõni aasta vähemuses. Ega see pole tingimata halb, kui kõik arvestavad Yuzyku soovitusega, et erinevus ei tohiks tuua eelisõigusi.

Neid mõtteid tuleb mõlgutada ajal, kui Euroopa on hirmul, mida suurearvuline islamiusulistest sisserändajate kogukond võib ette võtta. Väärsõnana on kõikjal lugeda mõistet islamofoobia. Foobia on ebaratsionaalne hirm, vaevalt, et kristlased pelgavad selliselt teisest usulahust inimesi. Nad hoopis kardavad terroriste, kes ei võta kuulda neid kombeid ja seadusi, mis asuvad riigis, kuhu nad on asunud. Kuigi Euroopas on ka islamiuskseid, kes on seal sündinud, on valdav enamus heaoluriikidesse kolinud, kuna sünniriigi poliitiline ja majanduslik kord oli ja on kaugelt liigagi karm.

Prantsusmaa president rõhutas pärast Pariisis toimunud terrorilainet, et valitsusel ja riigialamatel pole islamiusuliste vastu midagi, rõhutades vaid seda, et tuleb riigi seaduseid järgida. Seda mõistet tunneme juba kaua kui väljendust, et Roomas olles käitu roomlasena.

Kanadas pole sellist terrorit veel nähtud, kuid millegipärast ekstreemsed islamiusu vaated on kanda kinnitamas ka Vahtralehemaal. Ei saa ju unustada möödunud sügisel toimunud relvastamata sõdurite tapmist, varemgi terroristide jõukude komplottide paljastamist. Kuidas saab rõhutada taolistele äärmuslastele, et nende lähenemine ei vasta islami põhimõtetele? Blasfeemia – nii nagu Charlie Hebdo ajalehes harrastati – ei kuulu samuti tsiviliseeritud riikide käitumiskoodeksitesse. Sõnavabadusega pole siin midagi ühist. Usu teotamine on inimõiguste rikkumine, aga sellele reageerimine süütute mõrvamisega pole samuti kuidagi õigustatav.

Yuzyku panust Kanadale hinnatakse tänapäeval temanimeliste autasudega. Esmaspäeval teatas multikulturalismiminister Jason Kenney, kelle portfell on olemas ehk ainult tänu ukraina-kanadalasest senaatorile, et võetakse vastu vastu kandidaatide esitusi tänavusele, juba seitsmendale Paul Yuzyk Award for Multiculturalism nimetamisele. Kenney rõhutas riigis valitsevat pluralismi kui positiivset omadust, riik hindab selle poliitika toetajaid kolmes kategoorias – noorte hulgas, seltside/organisatsioonide vallas ja viimaks elutööd hinnates. Esimesed kaks on tänavu uued kategooriad. Aega kandidaate esitada on märtsi lõpuni.

Arvestades sellega, et eestlased on olnud adopteeritud kodumaal agarad oma rahvast, riiki ja keelt tutvustades, seda kas Esto päevade kaudu, Karavani paviljonides ja näitustel, oleks ehk aeg esitada meie kogukonnast kandidaat? Mõtelge, Albertas on eestlased töökalt olnud eeskujuks enam kui sajandi!

Esimene Yuzyku laureaat oli, sobivalt, nagu senaator ise, Kanadas sündinud ukrainlasest poliitik. Teised aga on olnud siin sündinud vietnami nö paadipõgenike poeg, filipiinlane, Indiast pärit immigratsiooni riiginõunik, Somaaliast oma rahva eest võitlev aktivist ja ainsa teise eurooplasena Newfoundlandi 1978. a Inglismaalt asunud uustulnukatega töötav vabatahtlik.

Kas poleks aeg Ottawal austada ka teisi, märksa kauem siin riigis olnud immigrante, kes pole nagu islamiäärmuslased reageerinud, vaid rahulikult ning seadusi järgides oma erinevusi esile tõstnud riigi ühtsust hinnates? Kandidaate saab esitada ainult kirjalikult, meeldiv kogeda küberajastul. Veebisõltlastele teadmiseks: vajalik info leidub võrgulehel http://www.cic.gc.ca/english/m...

TÕNU NAELAPEA
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus