Aastavahetuse eel oli lugemislaual eksemplare väljaandest (almanahhist? aastaraamatust? ajakirjast?) ARIADNE LÕNG, mida ilmutab vähemalt korra aastas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ja mis kannab alapealkirja: nais- ja meesuuringute ajakiri (ehkki viimane mõiste eeldaks kindlama regulaarsusega ilmumist). Igatahes on tegemist väga intelligentse üllitisega, mis pole revolutsiooniliselt feministlik, hoopis soliidsemalt evolutsiooniline. Peatoimetajaks Anne Lill, toimetajateks Eve Annuk ja Mirjam Hindrikus. Toimetuse kolleegium koosneb pea kahekümnest daamist, kellest kaks Torontos piisavalt tuntud: Tiina Kirss ja Eda Sepp. Viimased on ka ilmunud artiklite autorite nimistus.

ARIADNE LÕNG on nime võtnud antiikmütoloogiast

Ateena kuningas Aigeus oli tülli sattunud Kreeta valitseja Minosega. Viimane tuli sõjaga ning vallutas Ateena ja pani vallutatutele kohutava koormise: igal üheksandal aastal tuli Ateenast Kreetale saata seitse neidu ja noormeest Minotaurusele õgimiseks.


Minotaurus oli koletis – pooleldi pull, pooleldi mees, Minose naise Pasiphae ja imeilusa sõnni ristsugutis, kes elas arhitekt Daidalose rajatud labürindis. Väljapääsu sellest ehitisest polnud - ohvrid võisid liikuda suvalises suunas, kuid jõudsid ikka hirmutise saagiks.

Järjekordse „saadetisega“ otsustas ühineda kuningapoeg Theseus, kellel oli salaplaan hukata Minotaurus.

Kui noored Kreetale jõudsid, nägi kuningatütar Ariadne Theseust ning armus.

Kohe kohtus ta Daidalosega ja palus nõuannet labürindist väljapääsemiseks. Seejärel käskis Theseuse kohale tuua, lubas kuningapojale hüva nõu anda, kui see ta naisena Ateenasse kaasa võtab. Noormehel vast valikut polnud, nõustus ettepanekuga ning Ariadne andis talle Daidaloselt saadud lõngakera, mille üks ots tuli labürindi suude külge kinnitada ja liikudes kera lahti harutada. Nii Theuses tegi, leidis magava Minotauruse ja surmas ta. Tegu tehtud, jalutas lõnga mööda lõksust välja.
Võib ju küsida: kas polnud tegemist arhitekt Daidalose lõngaga? Aga see selleks.

Lool on loomulikult järg, isegi kaks. Ateenasse tagasipurjetav laev tegi peatuse Naxose saarel. Esimese versiooni kohaselt jättis Theseus magava Ariadne saarele, ise purjetas minema. Veinijumal Dionysos leidnud magava nooriku ning lohutanud teda. Teadagi kuidas.

Teine jätk on Theusesele soodsam: Ariadne olnud raskesti merehaige. Kuningapoeg jätnud ta kaldale kosuma ning läinud ise laeva korrastama. Tõusnud kohutav torm ja kandnud laeva ulgumerele. Kõik võtnud aega ning lõpuks tagasi jõudnud prints leidnud oma sügavaks vapustuseks eest surnud Ariadne.

Eks ole maitse asi, kumba varianti eelistame.

Theseus tõusis Ateena kõige targemaks ja omakasupüüdmatumaks kuningaks.

Mütoloogia ekskurss ei peaks ajakirja nimetust madaldama. Vast annab veel tähenduslikkust juurdegi? Tõestab, et tegijad on võtnud oma tööd tõsiselt ja teevad seda südamega.

Ei saa olla kahtlust selles, et mõtlev inimene on naise-mehe võrdsete õiguste toetaja.

Artiklid on üldjuhul ilusas proportsioonis ja arukalt valitud, sisaldavad rohkesti teavet ja mõttematerjali (kasvõi isikliku käitumise mõjutamiseks). Soovitaksin lugeda kõiki väljaande numbreid, kõiki seitset aastakäiku. Teabe vananemist pole põhjust peljata. Sedalaadi materjal ühiste kaante vahel on ikkagi eesti ajakirjanduses (vist) esimene katse. Numbri ca 200 leheküljel on materjale eesti autoritelt, tõlkeid mitmest keelest, autorite ringi sattub mehigi (Andreas Kalkun – Seto naisautobiograafide maailm) ning vitsa antakse sookaaslastelegi, kes Simone de Beauvoiri raamatu TEINE SUGUPOOL on pahatahtlikult kärpinud ja kohati mõtte pea peale pööranud („tõlkijad“ Mare Mauer ja Anu Tõnnov).

On meeldiv lugeda ja nautida tarkade inimeste lugupidamist väärivaid arutlusi, esseesid, uurimusi.

Nimetan mõned, et huvi äratada:

- Malle Järve - Ajakasutus läbi sooprisma Eestis ja Euroopas
- Julia Kristeva - Naiste aeg
- Eda Sepp - Tuglase „Midia“ ja eesti tegelikud naisrevolutsionäärid
- Liisi Piits - Kas eesti mees on mees või inimene?
- Tiina Raitviir - Naised firmajuhtidena.

Muidugi, meesinimene ei saa läbi ilma jorinata.

Olen seda meelt, et naise nn. teisejärguline roll pole mingi meeste vandenõu. Usun isegi, et see võib kohati olla „tugevama poole“ piiratuse tunnistaja. Tasub meeles pidada, et ka matriarhaat on üle elatud.
Edasi, kindlasti on erinevatel aegadel, erinevates oludes ja erinevatel rahvastel küllaltki erinevad kogemused. Eesti naise teadlikku alandamist ja allasurumist keeldun uskumast.

Tunnistan valdkondi, kus tänases maailmas väärib naine sootuks avaramat mängumaad.

Ja tunnistan valdkondi, kus ma naisele rakendust ei näeks. Tuletagem meelde amatsoone – kaunid, osavad, julged. Kindlasti vapradki, aga ei tulnud sest midagi – ja vast ongi hea?

Rohkem rõhutamist vajaksid ehk kaks teemat: hüljatus ja armastus.
Hüljatud olla on kindlasti kohutav, ja selle tagajärjed samuti.

Ja armastus – see tunne elab armastusest ja ainult. Vanu heategusid ehk teeneid see tunne ei tunnista. Enam armastust.

Evolutsioonil on omad seaduspärad. Polegi ehk primitiivne tuua siinkohal elu tekke näide – sündis vees ja kolis kuivale maale. Samas – seda ei saa võtta otseselt. Kindlasti oli vahepeal pikk ja selekteeriv „mudaperiood“ – mitte enam päris vesi ja mitte veel kuiv maapind.

Võib vast oletada, et naise-mehe võrdseid õigusi tunnistades oleme hetkel veel selles mudases perioodis.

Annaks taevas mõistust edasiseks.

Märkmed: