Eesti Elu
Uhke postipoiss
Meelejahutus 30 Mar 2012 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Seda laulu teate te kõik ja oskate laulda kah, sest see tuletab meelde vanu ilusaid aegasi. Vanaste olid ju kõige paremad teed postimaanteed, sest keiser ega tema posteljon kehva teed pidi ei sõit. Mõlemad kihutasid tõllaga. Posteljon tuli iga ilmaga, vahel oli tal abe ärmas ja teinekord pühkis frentsikäisega otsa eest igi, aga auväärne inime oli ta alati.

Keisrid kadusid ja neist kuuleb nüid veel ainult ajalooraamatute kaudu. Saksad on ammu surenud ja mõisad põlenud, mets ja maa sai matsile, aga postivedaja jäi ikke au sisse. Meie vanas vabariigis tal enam tõlda pold, tuli talvel saaniga, suvel kaariku vai jalgrattaga, aga oodatud oli ta alati, tõi ta siis äid vai albu uudiseid. Tõi vahel kallimalt kirja, nigu laulusalm ütleb, ja küllap ta mõne piiga käest ikke matsuga musu kah sai. Mõnele tõi kohtukutse, aga ega ta selle eest sõimata ei saand. Kirjatoomine oli tema amet ja kes oma ametikohustusi ausalt täitis, sellest peeti igas külas lugu. Küllap peeti linnas kah, aga seda mina ei tea kinnitada, olen eluaeg maamees old.

No selle viimase ütelusega ma läksin natuke nihu, sest siin maal olen ma ammu linnamees old, aga see on ainult olude sunnil. Ega ma east peast oma talu neljakümne neljanda aasta sügisel maha ei jätt, aga noh – te teate isegi, kuda kõik läks. Pärast seda, kui ma adra käsipuud lahti lasin, olen ma püssi ja kuulipritsi seljas kand, pagend ja vangis istunud, vabrikuvilet kuuland ja... Kõiki asju ei taha meelde tuletadagi.

Nojah, olgu peale, ega ma endast kõnelda ei taht, ikka sellest postipoisist on jutt, kelle uhkus on igaveste kadund nigu minu Punnpabula talugi. Kas teate, minu arust ei ole ükski amet nii alla käind kui posteljoni oma. Iga peni on ta peale tige ja kisuks tal püksid lõhki, kui aga ligi lastaks. Ja peni peremees jätab ässitamata ainult sellepärast, et ei taha tühja pärast vangi minna.

Mina ootan iga nädali eesti lehte nigu kuke muna, sest ise ma enam väljas ei käi ja hinternetiga ma ei mõista ümbre käia. Postimees akkas teda ikke iljem ja iljem tooma. No ma siis maksin vähe juurde, et las tuleb esimese klassi postiga, ilusti kuvääri sehes nigu kallima kirigi. Kurask, akkas veel rohkem ilinema. Kõlistasin toimendusse, aga ühegi tähtsama inimesega kõnelda ei saand. Üks naisterahvas vastas vaevatud äälega, et kallis Karla, mina olen see uus ametnik, kes selleks juurde palgati, et kurje kõnesid vasta võtta, siis teised saavad aega uudiseid ritta panna.

See taame oli arukas inime ja kõneles mulle oma muredest. Nemad viivad lehed alati õigel ajal postikunturi, aga mis siis edesi saab, seda ei tea inglid taevas kah. Ilda aegu oli ühele meie kirikule saadetud leht tagasi tuld märkusega, et korteri nummer on puudu. Ta oli siis kuskile kõlistand ja ühe tähtsa saksa jutule pääsend, aga mitte kudagi pole saand sellele selgeks teha, et kirikul on alati üks ja seesama aadress, olgu õpetaja parajaste kantslis, käärkambris vai kemmergus.

Kutsusin Ärmani enda poole, et aita sina, aritud inime. Ärman põrnitses mind ja siis pakkus mulle mõistatuse. Et kas Kanaadas on sobiv ühel meesterahval posti juures koera kombel jalga tõsta? Vastas kohe ise, et sobib küll, kui see on Kanaada Post. No ma sain aru ja rohkem ei küsind.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus