TAVAKODANIK

Meie ühiskondliku kriisi probleeme peitub metodoloogilise kirjaoskuse puudumises. Olukorras kus faktide arv pidevalt kasvab on möödapääsmatu faktipõhise arenguideoloogia asendamine metodoloogilisega. Metodoloogia on inimesele õpetaud osakus iseseisvaks ühiskondlikest arenguprotsessidest aru saamiseks ja arusaamisel rajanevaks tegevuseks. Kui arusaamine puudub puudub ka tegevusvõimekus. Probleemide rohkus meie ühiskonnas viitab sellele et meile on antud sellised teadmised mis lahendeid ei võimalda. Probleemide hulk on siinkohal kasvava iseloomuga.

Metodoloogia olemuse lahträäkimine on lihtne: see on kui protsess, mille käigus õpivad inimesed ära koostoimes elamise biosfääriga või hukkuvad koos biosfääriga kummardades ateistlikke dogmasid. Või piirdubki meie valik ühe tegevust koordineeriva pühakirja asendamine teisega. Nii jõudsime piiblikorrast niinimetatud sotsialismi, sotsialismist piiblikorda tagasi ja tänaseks pühakirjak on aga euronõuded. Küsimus on selles kas meie ühiskonnale on pakutud valikuid või ongi eesmärgiks pühakirja järgi elamise õppimine. Kui valikuid pakutud ei ole siis ei saa ka tahe tekkida. Kui valikuid pole on ühiskond triivinud sundsituatsiooni kus vastutus puudub. Kui valikud puuduvad ei saa keskklass olla valitsevaks ühiskondlike huvide määratlemisel. Selle kaudu on seletatav võimu poolne keskklassi huvide süsteemne eiramine meie ühiskonnas.

Tulemusena käsitletakse keskklassi kui töölisklassina ei enamat. Töölisklass täidab olemuslikult töölise mitte otsustaja rolli ühiskonnas. Seega on töölisklassil vaid õigus hääletada võimalike ette antud valikute seast mitte luua ja dikteerida valikuid. Aegamisi hakatakse valikuks pidama ka seda kas alluda pakutud valikule või üldse mitte midagi teha. Tegijate ring seega aheneb ning lõpuks on tegijaks vaid see kes valikuid pakub mitte ühiskond. Tegija arusaam piirdub aga üksiku isiku oskustega mitte sellega kuidas ühiskonnal vaja on. Seega ei rakendu ühisloovus, mis arenguid tagada suudaks. Pluralism tähendab antud kontekstis valikute küllust, mis täidavad rahamaailma ateistlikke huve- jälle jõuame dogmani. Töölise valikuks jääb antud kontekstis vaid valida, millist anastamismetoodikat tema suhtes rakendatakse, kas partokraatlikku, kapitalistlikku, bluralistlikku või eurokraatlikku. Seda saab ületada vaid siis kui ühiskond suudab luua ja rakendada inimest ja tema loomisvõimet. Loomisvõime on seega ohuks võimule. Ühiskondlikuks loomisvõimeks on vaja nii teadmisi kui institutsionaalset võimekust. Ainus mida arengute tagamisel suudame nentida on aga – RAHA EI OLE. See on kõige kindlam tee ideesurmani ning ühisloovuse distantseerumisel arengutest kokkuvõttena viib see stagnatsioonini. Tegelikkuses napib nii ajusid, ideid kui teostajaid.

Kõige raskem on ideoloogilis- metodoloogilise kirjaoskuse tagamisel töötada inimesega . Need kes seda mõistavad seda ei tee, sest peavad rinda pistma tohutute reklaamisõnumite arvuga päevas, mis võimalikest lahenditest üle karjuvad. Võidab seega mitte kvaliteet vaid sõnumite kvantiteet. Seega allubki poliit- või arengusõnum pesupulbri reklaami müügireeglitele. Eesmärgiks on olla eetris sellega, mida igapäev reklaamitakse, sest millegi uue esiletoomine eristub senisest põhivoolust ja on esitaja mainekujundusele ohtlik. Liigne eristumine toob kaasa meelepaha nendelt, kes on põhivooluga päri ja poolehoiu nendelt kes muutusvajadusest juba aru saavad. Igal juhul sünnitab see kodusõja ja ühiskonna areng on võimalik läbi revolutsioonide ja väldib evolutsioonilist arengut. Ühel pool ateistid muutjad teisel pool ateistid põhivoolu kummardajad. Siin võite ise otsustada kumma pool on jõud, harjumused ja pühakirjatekstid. Seega ainus mida meie poliitikal rahvale pakkuda on maine mitte lahendused. Tulemusena täidab erakond või poliitika ühiskonna suhtes vaid pangatelleri funktsiooni. Kui pappi ei jaga siis hääli ei saa. Läbi pesupulbrireklaami emotsionaalselt vintsutatud massil pole mõne aja pärast vaja ka ideoloogiaid. See mass võib koonduda suvalise emotsionaalselt laetud sündmuse külge. Olgu selleks kas sündmused korvpalliplatsil, jalgpalliplatsil või olümpiavõit. See seletab meie ühiskonnas spordi tähtsust ja esindatust ühiskonnas. Meil on vaja rekordeid ja võitjaid valgetel hobustel mitte lahendusi.

Sellise ühiskonna emotsionaalne tugi ühtedele või teistele asjadele on sama heitlik kui kaasa elamine jalgpallimatsile. See ei võimalda poliitikal ja teistel muutjatel kujundada ega kavandada muutusi. Võitjapärg võib asenduda kergelt surimaskiga. Seega ei jää võimul muud kui stagneeruda. Selline süsteem ei ole võimeline looma ühiskonna käitumisstandardeid vaid suudab olla ainult tarbija, kus tööinimeste kui looja õigused ning initsiatiiv devalveerub teadmatuses või bürokraatias. Seega ei ole meie ühiskonnas keskklassi ja see on asendatud töölisklassiga.

Meie ateistlik võim suudab laulda vaid oodi rahavõimule alluv poliitikale mitte olla ideoloogiliseks ja metodoloogiliseks teenäitajaks rahvale. Võimu säilitamiseks on vaja säilitada pööblit mitte kujundada temast mõtlevat ja ühiskonda ning selles toimekat inimest. Seega kinnistub mass sellele millest tal veel aru saab ja selleks on rahvustunne ja sedagi nii kauaks kui ta veel keelt rääkida oskab. Kuid ka seda ei jätku ilmselt kauaks sest meie riik on vastu võtnud rahavõimu ateismi mille piibliks on 80 tuhat lehekülge välisriiklikku seadusandlust, mis on tõstetud pühakirja staatusse. Selles on kirja pandud meie valitsejate huvid, mille rikkumise korral ähvardab meid suhkrutrahv või pangareitingute langus. Igal juhul on see rahaline karistus ja sellest saadakse aru. Inimese väljarändega aga pühakirja järgset karistust ei kaasne seega on see paratamatus. Seega on pühakirja täitmine tähtsam kui kohalike inimeste huvides tegutsemine.

Samuti ei ole töölisklass võimeline valitsuse korralekutsumiseks. Mida vähem infot jagada, mida keerulisemalt seda esitada, mida rohkem seisukohti selle info tõlgendumiseks esitada seda võimetum on töölisklass otsuseid tegema. See on bluralismi tegelik olemus. Nii devalveerub keskklassi töölisklassiks. See on ametlik metodoloogia rahva allutamiseks. Valimisreklaami kaudu on töölisklassi tahe muutunud aga ostetavaks. Seega mida rohkem töölisklassi ostusõnumitega ja pesupulbrireklaamiga harjutada seda vähem peavad erakonnad sõnumite sisu peale mõtlema või sõnumeid sisuga täitma. Seega on keskendutud vaid töölisklassi huvide muutmisele lähtuvalt eliidi huvidest. Eliidi huviks on aga pesupulbrireklaam sest vaid see kindlustab võimu -lihtne. Ilmselt on sellega seletatav miks meil pole jõutud ühiskonna metodoloogilise õppeni ja arenguni.

Einar Eiland tavakodanik.

Märkmed: