Mart Helme Marksistlikust ajalookäsitlusest on paljudele meist meelde jäänud, nagu püsiksid ühiskondlikud formatsioonid eelkõige jõu ja repressiivaparaatide varal. Jõu ja repressiivaparaatide rolli ühiskondliku tasakaalu püsimisel ei saa muidugi eitada, kuid ükski süsteem ei saa püsida vaid vägivallal. Isegi meile nii hästi tuntud stalinism oli võimalik vaid tema looja eluajal ning otsis koheselt uue ja pehmema vormi hirmuvalitseja surma järel.
Mis kinnitab, kui õige on ütlus, et: „Tääkide abil võib küll võimule tulla, aga tääkide otsas on väga ebamugav istuda."
Seega võime tõdeda, et ühegi ühiskonna tipp ei saa vähegi stabiilsemalt püsida, kui tal puudub allpool toetuspind.
Mis on ühiskondlik kokkulepe Ent on ka vastupidi. Toetuspind ei püsi stabiilsena, kui tipp ei täida privileegidega koos enda kätte haaratud või talle delegeeritud kohustusi.
Ehk siis: ühiskonnas domineerivate jõukeskuste vahel peab eksisteerima teatud kokkulepe, mis tagab ühiskonnale vähemalt elementaarsegi toimimise võime. Loomulikult ei pea see kokkulepe olema fikseeritud kirjalikult ja olema erinevate osapoolt poolt alla kirjutatud. Pigem põhineb see tavadel ja traditsioonidel ning alles moodne aeg ja demokraatia on loonud ühiskondliku kokkuleppe uue vormi - põhiseaduse.
Siinkohal tuleb täpsustuseks aga küsida: mida inimesed ühiskonnalt läbi aegade üldse oodanud on? Mis on ühiskondlike kokkulepete põhisisu?
Vastus on väga lihtne. Iga ühiskonna kriitiline mass nõuab eksisteerivalt režiimilt eelkõige julgeolekut, stabiilsust ja kasvavat või vähemalt püsivat heaolu. Selles seisneb ka kõigi ühiskondlike kokkulepete põhituum. Ning siin õigupoolest ei ole vahet, kas räägime orjanduslikust, feodaalsest, kapitalistlikust või postindustriaalsest ühiskonnast. Muutunud on vaid välised tingimused. Sisu on sama. Alamkihid võtavad endale kohustuse tagada ühiskonnale materiaalne ja demograafiline vundament ning ülemkihid kohustuvad ühiskondlikke protsesse jõukohaselt juhtima ning ühiskonna lihtliikmeid maksimaalselt kaitsma. See käis, muide, omal ajal ka orjade kohta.
Ajaloost teame, et kriitilise tähtsuse ühiskondade stabiilsusele on just ülemkihtide kompetentsus ja pühendumus. Võime tuua arvukalt näiteid ühiskondade hukust, kus eliit pole oma kohustusi vaevunud enam täitma. Tuntuim näide sellest vallast on muidugi Suur Prantsuse Revolutsioon.
Eliit muutub kambakraatiaks Ent tulgem ka kaasaega ja küsigem, kas demokraatia, eriti postindustriaalse liberaalse demokraatia tulekuga on olukord muutunud?
Tegelikult mitte. Ka tänapäeval püsib ühiskond endiselt tasakaalus vaid tänu massi ja eliidi vahel eksisteerivale kokkuleppele. Tõsiasi, et tänapäeva eliit pole enam sedavõrd sünnipärane kui varasematel sajanditel, vaid valitud, ei oma kaugeltki nii suurt tähtsust kui pealtnäha paistab. Eliidi võim on endiselt võimalik vaid üksnes tänu sellele, et kriitiline mass ühiskonnast seda talub või vajalikuks peab.
Suurim erinevus varasemaga võrreldes on vahest see, et tänapäeval oleme lihtsalt selgemalt teadlikud sellest, et võim pole kellelegi antud mitte jumalast vaid rahva poolt delegeeritud.
Paraku võime selgelt - ja mitte üksnes Eestis - näha ka, kuidas nn. „demokraatlikult valitud" eliit massist üha enam võõrandub, üha enam sulgub ja üha rohkem ja ahnemalt privileegidesse klammerdub. Muutub oligarhiaks, kambakraatiaks.
Selgelt on näha ka vastureaktsiooni ilmingud sellele massides. Madal valimisaktiivsus, usu kaotus eliidi mõjutamise võimalikkusesse ja sotsiaalsete pahede katastroofiliselt kiire levik heaoluühiskondades on selged kriisi märgid ja ennustavad liberaalse demokraatia vältimatut kriisi kui mitte täielikku hävingut.
Viimase katalüsaatoriks - aga võib-olla ka ettekäändeks praeguse süsteemi likvideerimiseks - saab tõenäoliselt võitlus terrorismiga, milles liberaalne ja avatud ühiskond oma perverssuseni viidud isikuvabadustega on selgelt konkurentsivõimetu. Kui ähvardus nimetatud sõjas ühiskonna lihtliikmete igapäevasele julgeolekule kasvab seesuguseks, et pea iga inimene tunnetab pidevat potentsiaalset ohtu, ongi hetk liberaalse demokraatia likvideerimiseks küps.
Sest vana ühiskondlik kokkulepe lihtsalt ei toimi enam. Ilma tasakaalu, julgeolekut ja elementaarset heaolu tagava ühiskondliku kokkuleppeta pole ühegi sootsiumi jätkusuutlik eksistents aga võimalik. Eesti pole siin erand.
(
http://www.syndikaat.ee/news.p... )
