Ühest suurest teosest
Kultuur 14 Nov 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
ESTO 72

„Tule eile meile“ on üks eesti vana ütlemine, millega soovitakse anda märku, et jutt on ajast-arust. Ja selle juurde sünnib kenasti ühe eesti kirjamehe ohe: „Oi, veli, sa ei tea, kui kibe on orjata venekat.“ Ja meie ajame ikka kangekaelselt taga oma tõtt ja õigust.

Mõne aja eest näidati festivali estdocs 08 käigus filmi ESTO 72 – koguni kaks korda – ning saadi Eesti Majas ja Tartu College’is rahvast tulvil saalid.

Filmi saamisloost on juttu (vähemalt) kahes raamatus:

• Robert Kreem – ESTO TEE TORONTOST TALLINNA – Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998

• ÜLEMAAILMSED EESTI PÄEVAD – Toronto 1973.

Neid raamatuid on asjahuvilisel lihtne leida ning sealt saab hulga põnevat teavet.

Nooremale lugejale ja värskelt Kanadasse asunule annan siinkohal mõned viited selle huvitava filmi loomisest.

Robert Kreem oli mees, kes seadis endale keerulise ülesande: ühendada maailmas laialipillatud eestlased ühtseks globaalseks eestluseks. See saarlane algatas mõtte ja tegi teoks Põhja-Ameerika Päevad (1957 – 1968), vt. raamat UUS ALGUS (Esto Link 1992) ning Ülemaailmsed Eesti Päevad, olles selle peakomitee esimees Torontos 1972. Piisav mehele elutööks!

Robert Kreem suutis Kanada Riikliku Televisiooni juhtkonda mõjutada, et loodaks telefilm ühe väikese rahvusgrupi kokkutulekust. CBC mobiliseeris oma parimad jõud: lavastajaks Wilf Fielding, teadustajaks-intervjueerijaks Ken Cavanaugh, teksti kirjutajaks David Harriman. CBC pani välja kaks võttegruppi ning kaasas eestlasest vabakutselise kaameramehe Edgar Vääri. Filmi eelarveks eraldati 60.000 CAD-i, mis oli kopsakas summa tolle aja kohta.

Kusagil ettevalmistuste käigus asendati esmane pealkiri – Estonian World Festival 1972, uueks tiitliks sai ESTO 72. See nimetus kutsus esile mitmeid proteste, hiljem on väljamõtlejaks pakkunud end mitmed. E.Vääri mäletamist mööda oli see Ken Cavanaugh.

Eeltööd sujusid, ehkki ka takistusi tuli ette. Juba filmimise käigus lülitas „kuri käsi“ just valguspeol välja valguse.

Film valmis ja seda kavatseti näidata kaks korda. Peale esilinastust sekkus NSVL-i saatkond Ottawas ning nõudis kategooriliselt filmi korduse keelamist. Teist linastust ei tulnud, originaallint kustutati. CBC arhiivi jäi koopia, neli koopiat anti eestlastele levitamiseks. CBC koopia oli see, mida estdocs’il kaks korda näidati. Rohkem ei lubatud, viidatud olevat autoriõigustele.

Eestlastele antud koopiatest on teada, et need läksid Kanadasse, Rootsi, Saksamaale ja Austraaliasse. Kanada koopia kohta teab E.Väär tunnistada, et see hävis lohaka hoidmise tõttu.
Aga teised?

Tekib küsimusi:

• kas eestlastele antud koopiad olid ette nähtud eesti ühiskonnas näitamiseks ilma autoritasusid maksmata?

• kas neist on mõni säilinud või taastatav?

• 1972. a. oli Eesti NSVL-i okupatsiooni kütkes ning seal filmi näitamine võimatu.Täna on Eesti Vabariik eiramatu tõsiasi. Kas poleks loogiline filmi nüüd seal demonstreerida?
Ilmselt on see sasipundar lahtiharutatav. Ja ilmne seegi, et estdocs’i korraldajatele ülejõu käiv ülesanne.

Film on olemas (vähemalt CBC koopia). Eesti ajaloo ja rahvusliku kasvatuse huvides tuleks film oma valdusesse saada, vajadusel restaureerida ning kodumaal ja võõrsil aina uuesti ja uuesti näidata.

Kaunis unistus oleks vast see, kui Kanada eestlaste valitud esindus ning EV Välisministeerium siin käed kokku lööksid ja ühistegevuses eesti rahvale selle filmi annaksid.

See ettevõtmine vääriks „küünlaid“, mis kuluvad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus