Sel aastal andis kirjastus Eesti kirjastus SE&JS Neeme Järvi 70. sünnipäeva puhul välja erakordselt kauni raamatu „Neeme Järvi, kunstniku elu – The Maestro’s Touch” (296 lk.).

Juba formaadilt ja kujunduselt on teos imposantne, suurekaustaline, läikivate kaante vahel, trükitud kriitpaberile – seda annab tõsta! Lisaks huvitavale tekstile leiame raamatus sadu fotosid – ajaloolisi ja kaasaegseid, suuri ja väikeseid, must-valgeid ja värvilisi (eeskujulik värvide reproduktsioon!). Neid üksi võib kaua vaadelda. Nii väärib raamat igati hinnangut „erakordne“.

Kuidas teost iseloomustada? Ta pole vaid reportaazh Järvi elust ja tööst, pole vaid klassikaline biograafia ega esteetiline pildiraamat. Pealkiri annab parima vihje – „The Maestro…”. Raamatu sisu on pigem lend säravate mäetippude vahel, kus orgusid vaevu märgatakse. Ometi tuuakse esile ka paljud huvitavad pisiasjad, mis pärlitena vaatlejast mööda veerevad. Nii näiteks, miks andis ema vastsündinule nimeks Neeme? Seda oli motiveerinud muinasaja vapper eesti rahvas. Kas ei peitu juba siin Neeme Järvi hilisema deklaratsiooni eelkaja: „Ma olen ju Eesti fanaatik. Mul on vaja, et Eesti nimi kõlaks maailmas…”

Raamat on jaotatud kuude peatükki. Esimeses rullub lahti Neeme Järvi lapsepõlv, noorus ja täisikka jõudmine, aastad 1937–1979. Loeme muusikaõpingutest Tallinna Muusikakoolis ja Leningradi Konservatooriumis, kuhu Järvi andekus talle 1955. a. tee avas, hoolimata ülirasketest sisseastumiseksamitest. Samm-sammult tõustakse kõrgemale: kontserdid rea orkestritega Leningradis, esimene täismõõduline kontsert Eesti Raadio Sümfooniaorkestriga, esimesed välismaareisid Euroopasse, USA-sse, Kanadasse jpm. Aastal 1961 abielluvad Neeme ja Liilia; kaks aastat hiljem, 1962, sünnib esimene poeg Paavo, kellest, nagu isastki, saab meisterdirigent. Siis aga tuleb suur murrang.

Aastaks 1980 viis pidev Nõukogude kiviseina vastu jooksmine süveneva pessimismini. Tehti otsus – saagu mis saab, püüda N. Liidust lahkuda. Seda kõike ning järgnevat eluteed kirjeldab peatükk „Aeg ja elu, 1980-2007“, mis toob lugeja ühtlasi tänapäevani. Siin on juba niivõrd palju huvitavat informatsiooni, et selle üksikasjaline loetlemine ei mahu käesoleva ülevaate raamidesse – pingeline töö paljude orkestrite, solistide ja ansamblitega üle kogu maailma, pikaajalised tööpõllud Göteborgis, Detroidis, Newarkis, dirigeerimise meisterkursused Pärnus jpm. Põnev on seda lugeda.

Eriline nauding on aga viies peatükk – pikk intervjuu Neeme Järviga, milles ta selgitab oma elufilosoofiat, rahvustunnet, vahekorda orkestrite, perekonna, kaasinimeste, kuulsate kaasmuusikute ja Eestiga. Eelkõige aga loeme ikka ja jälle muusikast, selle olemusest ning mõjust inimhingele. Ta selgitab, mida tähendab muusika dramaturgia ja milles seisneb dirigeerimise kunst. Mõni samastab dirigeerimist taktilöömisega, kuid vahekord dirigendi ja orkestrimuusiku vahel on palju keerulisem. Lugege selle kohta lk. 186! Huvipakkuvad on Järvi mõtisklused heliloojatest – Haydn (lk. 184), Bruckner (lk. 135), Sibelius (lk. 227), Mozart ja Wagner (lk. 222). Südamlik ja üksikasjaline on kirjeldus tema kolme muusikust järeltulija – poegade Paavo ja Kristjani ning tütre Maarika lapsepõlvest, arengust ja praegusest tegevusest. Kaunilt on esile toodud elukaaslase Liilia osa pikal eluteel.

Raamatus on tohutu hulk faktilist informatsiooni: kõikide Neeme Järvi poolt juhatatud orkestrite nimestik, tema poolt juhatatud maailmaesiettekanded, isiklikud ja kutseelu verstapostid ning täielik diskograafia. Teose tekst on kahes keeles, igal leheküljel eesti ja inglise keel, maitsekalt kõrvuti asetatud. Kuna Järvi on suur eestlane ja suur kosmopoliit samal ajal, siis on see igati kohane, sest nii pääseb raamat ka maailmafoorumile.

Raamatu meeldiv kujundus on uus tõend eesti raamatukunsti kõrgest tasemest. Olgu toimetajad tänatud nähtud vaeva eest! Veel midagi: raamatu esi- ja tagakaanel on juurde lisatud kaks CD-d – Järvi poolt juhatatud Gustav Mahleri 2. sümfoonia ja Anton Bruckneri 7. sümfoonia.

Kas leidub raamatus vigu? Olgu pro forma ära toodud vaid kaks. Lk. 133 tsiteeritakse arvustust ühe Göteborgi kontserdi kohta. Allikaks on Vaba Eesti Sõna, kuid kohaks on Stockholm. Kas peaks olema New York või on ajalehe nimi vale? Lk. 180 seisab, et New Jersey Sümfooniaorkestri mängijatel on kokku 30 Stradivariuse viiulit. Ei, see on kuulsate pillide koguarv, mis mõne aasta eest osteti. Stradivariuse instrumente on nende hulgas 13 – viiuleid 12, tshellosid üks. Ülejäänud pillid on teiste tuntud meistrite – Guarneri, Guadagnini, Amati, Ruggieri, Grancino jt. – tööd.

Märkmed: