Teame, et naised on meestest kangemad – ja eriti siis, kui nende soontes voolab eesti veri. Sain järjekordselt kinnitust, kui hiljuti avastasin ühe Kanada autorite lühiproosa kogumiku. Kuigi Kanadas pole niisugust liitu nagu Eesti Kirjanike Liit, on siin elukutseliste kirjanike, ajakirjanike ühendusi mitme erinimega olemas.
Üheks neist on Professional Writer’s Association of Canada. Barbara Florio-Graham on sinna kuulunud enam kui kolm aastakümmet. Aastal 2007 otsustas ta liiduliikmetega, kellega ta tutvus- ja sõprussidemeid oli loonud, asutada listi elik oma eragrupeeringu. Selle nimeks sai valitud Private List. Nende sõprade-autorite hulka kuulub Thunder Bay’s elav eestlanna Elle Andra-Warner, kelle ingliskeelseid raamatuid on Eesti Elus arvustatud nii inglise keelses lisas kui ka Eerik Purje poolt maakeeles.
Kogumik [/i]Prose to Go: Tales from a Private List[/i] ilmus tänavu kevadel Florio-Grahami, Irene Davisi ja Fred Desjardinsi toimetusel. Ümbrisel lubatakse lugejale võimalust autorite eraeludesse piiluda. Kogumik on ideaalne näiteks arstikabinetis lugemiseks, või bussi oodates, kuna valdav osa valikust on vaid mõne minuti lugemised. Kuigi kaante vahele toodud lühinovellidest on enamus huumoriga pipardatud on ka tõsisemaid mõtisklusi ja õpetusi, selliseid, mis aitavad, kuidas eluga toime tulla. Neist viimastest tõusevad kaks kirjutist eriti esile. Hilda Young kirjutab, kuidas teda mõjutas poja enesetapp ning sellega seotud südamevalud. Elle Andra-Warneri kirjutis põimib nii huumorit kui jahmatavat enesekindlust, olles nii markantseks eeskujuks.
Andra-Warner panus “Now Should Come The Laughter….” lubab lugejal tunnetada lapse sündi imiku vaatevinkist. Autobiograafiline kirjutis, kuna avastame, et laps tuli ilma puuetega – kannatades spina bifida all. See ilmneb alles sündides, kui avastatakse, et selgroog ning teda kattev neurokest pole sulgunud. Tihti sünnib laps suure lahtise seljahaavaga. Kuid nagu Andra-Warner kirjutab järelsõnas, ei ole see takistuseks tervikliku elu elamiseks.
Tema tütar Tami Saj sündis 1974. aastal. Juba kaheteistaastaselt võitis Tami rahvusvahelisel ujumisvõistlusel Kanadale medaleid. Kümme aastat hiljem, 22-aastasena, nimetati Tami Saj Loode-Ontario spordi auhalli (Sports Hall of Fame). Loorbereid teenis ta pärast ujumiskarjääri, mille kestel ta võitis enam kui 60 medalit, kaasa arvatud paraolümpiatel Seoulis ja Barcelonas. Tami Saj on ainult 11. naissportlane - ning vaid teine puuetega atleet – keda on kodukandi spordi auhalli nimetatud.
Tänapäeval on Elle Andra-Warneri sõnul Tami elu tegevusrikas. Ta elab Victoria linnas Briti Kolumbias, pärast Victoria ülikooli lõpetamist. Ta elu on täitsa iseseisev, ta on omandanud juhiloa ja töötab Royal Roadsi ülikoolis. Tänapäeval harrastab ta ratastoolitennist ning võistleb ikka aerutajana ulgtullpaadi (outrigger canoe) klubi liikmena.
Teame, et emal oli suur roll tütre kasvatuses, kuid selgelt on kange eesti päritoluga naissportlane Tami Saj oma elu ise määranud, visalt võideldes spina bifida vastu, saavutades markantseid tulemusi mitte ainult ujulas, vaid ka selgelt eluareenil.
Raamatu andis välja Bridgeross Communications. Nende võrgulehe aadress on www.bridgeross.com, kus leidub lisa informatsiooni Prose to Go kohta. Raamat on saadaval internetis Amazon Canada kaudu ning raamatukauplustest Indigo/Chapters ja Barnes and Noble (ISBN number on 978-0-9866522-1-9). Samuti on teos saadaval elektroonilise raamatu formaatides, kaasaarvatud hiljuti populaarseks saanud Kindle’i formaadis.
Ühest kangest eesti soost naisest
Inimesed
TRENDING
