Ühendatud unistuste nädal
Eestlased Kanadas | 02 Sep 2005  | Riina KindlamEWR
Lõppes Kotkajärve Metsaülikool

Võõrsil elavad eestlased julgustavad oma lapsi minema kohalikesse eesti gaidi/skaudilaagritesse ja lastesuvekodudesse, et nad saaksid põhjalikumalt suhelda teiste omasugustega. Täiskasvanud, kes sedasama ihkavad, tulevad kokku Metsaülikooli. See on haruldane nähtus välismaal — nädal omade seas.
Riho, Kaia, Tõnu ja Katrin on just lõpetanud tantsuloitsu. Liikumist õpetas kokku üheksale noorele paarile Tartu aasta õpetajaks pärjatud Anita Kreen. Kui nood tantsijad jahutuseks metsatuka tagusesse järve kargasid, algas vanematerühma tund, millele järgnes saun. See ei toimunud Eesti kiigemäel või kütiorus vaid meie oma Kotkajärve tantsulaval MÜ huviringis. Tantsijad olid läbisegi Kanadast, USAst ja Eestist; fotole sattunud nelik on kohalike Maimetsa, Tombaku ja Tamme perede võsud. Foto: Koit Linkruus

Rahvahulgad, kes Kotkajärve Metsaülikoolist on 38 aasta jooksul läbi käinud, on arvukad ja kirjud ning mööda ilma laiali paisatud. Algaastail oli see süstiks noortele, kes isademaast palju ei teadnud ja eriti neile, kes eesti tegevkeskustest kaugel elasid. Kirjanduse- ja kultuuriterad; faktid eraldati sõkaldest; ülikooliealised noored tulid kokku ja olid loomingulised eesti keeles. Neid juhendasid karismaatilised isikud, kes jagasid vaimukust ja teadmisi. Paljud helged pead tulid ka Eestist, eriti siis, kui Eesti vabaks sai.

Siiamaani tuleb augustis üheks nädalaks rahvas kokku meie väikesesse kaljukünka Eestisse, viimastel aastatel järjekindlalt sadakond inimest. Mõningaid kutsutakse Eestist juhendama, nagu tänavu arheoloog Marika Mägi ja tantsupedagoog Anita Kreen, ning üritus on ühtlasi olnud heaks võimaluseks Kanadat külastavatel kaasmaalastel tutvuda oma n-ö välisvendade ja -õdede mõttemaailma ja oludega. Tänavu said meist selgema pildi maalikunstnik Laurentsius, Õie Tampõld ning õpilased Veiko Ling ja Liis Jugaste.
Metsaülikooli peakülaliseks oli Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogia osakonna juhataja Marika Mägi. Ta pidas kokku kolm loengut viikingiaegsete eestlasest elust ja olust, käsitledes mida nad sõid, millega kaubitsesid, kuidas ehitasid ja mismoodi neid teise ilma saadeti.

Kuna paljudel ei ole võimalik nii tihti Eestisse rännata, on MÜ võimalikult see üksainus aseaine nädal aastas, kus jagatakse ajakohast eestiainelist infot sõbralikus, loomulikus õhkkonnas — Muskoka metsakohina, linnusirina ja oma keele keskel. Kui sa ise Eestisse ei jõua, jõuab Eesti nõnda sinuni.

Mõnedele MÜ vaimusammastele on see iga-aastane rännak: nt. dirigent Taavo Virkhausile Alabamast, Urve Auksile Chicagost ja Linda Einpaulile Michiganist. Selliste inimesteta ei kanduks edasi selle ürituse järjepidevus. On ka uusi noori inimesi, kes tunnevad sedasama vajadust: teist korda oli MÜs Philadelphias töötav Alvar Soosaar, kes tuli nädalaks koos isaga Kotkajärvele keelt lihvima ja teistsugust õhkkonda nautima. Tema ameeriklannast abikaasa koges samaaegselt samuti keskkonnavahelduse puhkust oma sõbrannadega matkates. Omaaegne gaidijuht Merike Tamm South Carolinast ja hobustekasvataja Olav Virro Kentuckyst nautisid täiel rinnal põhjamaa looduse võlusid ja tajusid Kotkajärve rajajate hingede lähedalolu, kes kahtlemata rõõmustavad, kui tantsupõrandalauad pauguvad ja saunakorstnast tõuseb suitsu.

Globaalse eestluse vikerkaarsed variandid

Praegusel kiirelektroonika ajastul saabusid filmid, ajakirjad ja muusika Eestist Kotkajärvele kõige tavalisemates kohvrites. Nii ka raamatud, viikingikostüümide kangad, makk (ehk muusikakeskus), arvuti ja kuukahurist teleskoop.

MÜ vanusepiiranguks oli kunagi 35, aga ajad on muutunud ja meie ühes nendega. Tänavusse metsaperre kuulusid nii 2-aastane Eneli Mölder Torontost kui ka 94-seks saanud Helmut Leelov Floridast, kes tuli tutvustama julget põgenemisjärgset teekonda üle Atlandi. Hommikustes EKK (eesti keele ja kõne) rühmades istusid värskelt Toronto Eesti Täienduskooli lõpetanud noored kõrvuti väärika keeleõpetaja Inno Salasooga Austraaliast, kuulasid muuseas koos eestikeelset (kohati rämedat) räpp(rap)muusikat ja lugesid katkendeid kirevast teosest „Hää koht“ — eesti vaimukamatest kempsudest ning nende ehitajatest. Teistes rühmades sukelduti luulesse (Tarvo Toomes), vaadati ja arutati lühidokumentaalfilme (Alliki Arro), harjutati kõnelemiskunsti (Olev Träss) ja alustati tasavägist eesti keele algõpet (Keto Soosaar).

Kõige kompaktsem ja konkreetsem pagas jõuab rahvani loengute näol, olgu see peamajas või rohusel nõlval ja tänavuste viikingite tutvustamise naelteks olid Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogia osakonna juhataja Marika Mägi ja ajakirja National Geographic endine ajakirjanik, fotograaf ja toimetaja Priit Vesilind Washingtonist. Kolme loengu vältel tutvustas Marika viikingiaegsete eestlaste ühiskondlikku struktuuri ja elustiili k.a. linnuseid ja matmiskombeid. Priidu juttu toetasid ajakirja artikli tarvis, kaugemate ekspeditsioonide vältel (Newfoundlandist Saaremaani) võetud valguspildid.

Võimalik on rääkida nii majanduse põhimõtetest kui ka usust lähtudes 9.—11. sajandil seigelnud viikingitest. Mereröövellikku ja muud ettevõtlust käsitles Rein Peterson ja sellest lähtuvat immi- ja emigratsiooni Mihkel Tombak; uut ja vana usku Andres Taul ja Inno Salasoo. Taavo Virkhaus avas meie kõrvad ja hinged taas muusikale ja Paavo Loosberg koos Priit Aruvallaga käsitlesid ajalootandrit (aastat 1924 ja salaluuret I EV ajal).

Pealelõunal pandid käed-jalad liikuma. Huviringide valikuks oli kõladega vöö kudumine (Maimu Mölder), võrkpall (Allan Seim), veinimaitsmine (Toomas Merilo), loodusmatkad (Ronald Plinte), värskete eesti raamatute klubi (Alliki Arro) ja kaasalöömine viikingite rõivakojas (Riina Pintson ja Anne Linkruus). Tantsimine ei olnud valikuline, seda vihtusid kõik. Anita Kreeni rahvatantsuõpetus on rikastanud kolme viimast MÜd vahepeal sohu vajunud särtsu ja innuga. Tema energia ja suure töö tunnustuseks rändas temaga koju Tartusse puust nikerdatud Ülikoll.
Metsikud viikingid peohoos. Vasakult MÜ lõpupeo korralooja ja jauramitaguja, itsitav ANU (Jõe); veinimaitsja, kes valmis oma elu ohverdama valitseva kuninga turvalisuse nimel KETO (Soosaar, Bostonist); rahapajahoidja, selle võtit kiivalt varjav HELGE (Kurm, MÜ laekur); valvur odamees, maailmameister Andrus Värnikust innustatud ALVAR (Soosaar, New Haven Connecticutist) ja üks paljudest võimalikest troonipärijatest, tol õhtul kõige visamalt veinist ja toidust lookas lauale lähenenud südi HENNO (Einola). Päevakohased rõivad oli kujundanud rätsep-juurdelõikajate pealik, nõelakoja Riina (Pintson) ja seltskonna taga rippuva gobelääni ehk seinavaiba jäljenduse joonistas kindla ja oigekäeline Lauri (Sillak, Tallinnast). Värvidega täitsid lüngad töökas lastesalk. Foto: Koit Linkruus

Lõpupeoks pidid kõik suurpere liikmed leidma endale paraja kivi, millele maalida oma peremärk. Me esivanemad lõikasid noaga oma peremärgi tööriistade vartesse, vakakaantele ja väravapostidesse. Peremärgi saab igaüks luua oma nimetähtedest või, miks ka mitte, muistsete ruunitähtede eeskujul? Peremärkidega kaunistatud kivide järgi leidis igaüks oma istekoha viimase õhtu viikingite peolauas.

Üksik metsavahel uitaja võis neil päevil sattuda Anton Õunapuu väljakul suure viikingilaeva purje varju. Selle ja hõbedase laevavööri lohepea kohal plaksus päeviti sini-must-valge, ka siis, kui naaberviikingid püstitasid vahetusse lähedusse oma telklaagri, tutvustasid oma ehetetegemise- ja võitluskunsti ning olid ühel hommikul taas uduna haihtunud. Kahel õhtul kogunesid inimesed hämarasse hiide, kus hiievana Margus Tae suunas mõttelendu esivanemate juurde ja MÜ neljapäeval, omaaegse ristteele minemise ja muu manamise päeval kõlas Lembitu külast eriti omapärast helidesünteesi. Järvel huikav kaur (ingl. loon) ja koioti (coyote) karja klähvimine ja ulg olid võimsateks „punkteerideks“ kanadalasest külalise, helilooja Mark Julsoni regilauluviisidest inspireeritud loomingu esitlusele.

Pildid on parimad sõnumikandjad. Fotod 2005 viikingite MÜst on peatselt üleval võrguleheküljel www.eesti.ca/mu . Sellel moodsa ajastu ristteel palume peatuda kõigil, kellel huvi selle ürituse vastu, mis kord aastas ühendab kõige ehtsamal vanal viisil — puupakul istumise ja käeulatamisega, kõnetamiseks kauge maa armsas keeles.



 
Eestlased Kanadas