Ühe seenevana seenelood
Kultuur 16 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Erast Parmasto. Varrak, 2005

Eesti on küll imelik maa. Kas armas lugeja kujutaks ette, et kui Kanadas keegi seeneraamatu kirjutaks, oleks see bestseller? Eestis oli. Nimelt too Kalamehe ja Liivi raamat, mida selle lehe veergudel mullu tutvustasin, oli Eestis mitu kuud suurima läbimüügiga — seda mitte ainult teaduslike raamatute seas, vaid kõikide. Esimene trükk kadus paari kuu jooksul, siis teine ja populaarsus jätkub.

Seekord tahaksin tutvustada teist seeneraamatut, Erast Parmasto "Ühe seenevana seenelood", millele julgen samasugust menu ennustada. See pole mitte seente käsiraamat nagu too teine. Autor ise hoiatab: "Seenestama minnes seda kaasa võtta ei tasu." Küll aga võib õhtuti kodus puhates selle sisus mõnuleda. Vaevalt et selle raamatu lõpetanu rohkem seeneliike tunneks, kuid seeni mõistab ta paremini, samuti inimesi, ajalugu, elu ja palju muud. Esimene mulje tekib, nagu oleks tegemist kogutud ajalehe joonealuste või ajakirja artiklitega, ainult et kõik lood on seeneteemalised. Nii ongi, kuna suur osa lugudest on esimest trükimusta näinud just sellistes rubriikides.

Ärge laske ennast pealkirjal peibutada. Ennast seenevanaks tituleeriv autor pole mingi habemega muhe taadike. Pigem esitleb ta ennast kui laia ilmavaatega ja suure ampluaaga erudeeritud loodusteadlast, kes sõbraliku irooniaga jagab lugejale oma tähelepanekuid seenemaailmast ja mujalt; tähelepanekuid, mida tasub kuulata mitte üksnes neis peituvate faktide, vaid ka originaalse vaatevinkli tõttu, mis avardab lugeja maailma ja valgustab talle kirjaniku enda sisemist mina.

Milleks siis selline seenevanatamine? Mees, kes on sündinud aastal 1928, Eesti Teaduste Akadeemia liige, ülikooli emeriitprofessor ja mitme teadusliku seltsi auliige, on eesti seenenduse vaieldamatu "grand old man", kus ta juba seenevanana tuntud ja kes on pealegi seitsme lapse vanaisa. Sellisel mehel peaks olema õigus ennast ka ise seenevanaks kutsuda. Esimene lugu käsitlebki seda seisust. Autor tutvustab meile kunagist seenevana ja noort ennasttäis tudengit, kes vana tagasihoidlikke abipakkumisi üleolevalt eemale tõrjus — tegu, mida ta tänaseni kahetseb. Lakooniline, liialdusteta jutuke, kuid elutruu – tunnen seal end ära nagu vaataks peeglisse! Selliseid tõetruusid vinjette on kaante vahele palju peidetud.

Kuna prof. Parmasto erialaks on need seened, mil puuduvad eoslehed nagu riisikatel või poorid nagu puravikel, s.t. seened, mis tavainimese meelest ehk polegi seened, leiab lugeja seal palju rohkem uudset seeneteadust, kui ehk muidu oleks arvata. Fakte on palju, ehk oleks kaasa aidanud indeks, mille kaudu saaks vast hõlpsamalt mõnda asja taas meelde tuletada või kontrollida. Samuti oleks välismaal üleskasvanule, kel eestikeelsed seenenimed pole kodused, abiks, kui iga seene nimetamise puhul esineks ka ta teaduslik nimi. Näiteks ilus lugu vaikses öises õhus tõusvatest eostest tekitab uudishimu kirjeldatud seene vastu, kuid lugejal, kes ei tea, mis on jänesvaabik, pole ilma teadusliku nimeta võimalik seda täpsemalt kontrollida.

Kahes asjas ei ole ma seenevanaga täielikult nõus. Kuigi ta väidab, et korgikopitus veini mekki ei riku, nii et parem kork jätta nuusutamata, usun ma, et selline kopitus muudab hea veini vaevu talutavaks ja soovitan isiklikult tingimata korki nuusutada enne joomist, vähemalt neil, kes veini maitse pärast pruugivad. Teiseks, esineb kahtlust, kas tõmmu külmaseen (Armillaria ostoya) ikka on maailma suurim elusolend. Kui ma kord ise sellise väite kirja panin, kargasid mulle kohe kõrri teadlased, kes tegid selgeks, et maailmas on mitmed haavametsad (Populus tremuloides), mis koosnevad ühestainsast organismist ja on seega tollest kuulsast külmaseenest suuremad. Kuid need on detailid. See pole ju kellegi arvustaja, kes ei oska leida midagi, mille kallal närida.

Üheks seenelugude nauditavamaks jooneks on oskus eraldada arvatavat ja teatavat, mis on peamine usu ja teaduse vahe. Pahatihti lähevad need piirimaad segi ja üht segatakse teisega. Parmasto aga selgitab väga täpselt ja lihtsalt, mis ja kus see vahe on. Ise jälgib ta rangelt teaduse nõudeid ja kui need pole rahuldatud, tulemust ta teadusena ei serveeri. Meeldiv oli ka raamatus tutvuda Elu Puu süsteemiga, tänapäeva loodusteaduse moodsaima katsega selgitada elu algust ning kulgu ja liigitada olendeid riikidesse, seltsidesse, perekondadesse jne. Kes selle mõistega veel kursis ei ole, ehk saab seenelugudest tõuke edasi uurimiseks.

Seda põgusat ülevaadet ei saa lõpetada ilma pilte mainimata. Siin on suurepärased fotod ja joonised, paljusid võib nautida ainuüksi ilu pärast. Nii nagu teaduslikud nimed, aitavad ka pildid selgitada, millisest seenest juttu on.

Kokkuvõttes igati nauditav raamat, mida soovitan igaühele, ka neile, kes seentest eriti huvitatud pole. Kuigi seened annavad lugudele keskse punkti, tegeleb temaatika palju enamaga. Seal on iga lugeja jaoks, mida õppida ja nautida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus