ÜEKN-i täiskogu ja sümpoosion: Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu debüteeris kodumaal ja saavutas püstitatud eesmärgid

Kuigi ÜEKN-i pagulaseestlastest asutajad rääkisid sageli vabast Eestist ja vajadusest meie vabadus uuesti kätte võita, ei osanud keegi neist ilmselt oodata, kui nad organisatsiooni rajasid aastal 1955 – vaid 10 aastat pärast II maailmasõja lõppu –, et ühel heal päeval suunduvad ÜEKN-i liikmesmaade esindajad nii läänest kui idast Tallinna lennuväljalt ja reisisadamast Viru hotelli välismaal elavate eestlaste keskorganisatsiooni täiskogule ja sümpoosionile. Nüüd sai see teoks 3. ja 4. aprillil – mitte unes, vaid ilmsi. Seega: päriselus võib esineda ootamatumaid asju kui unenägudes.

Skeptilisemad lehelugejad, kes pole kunagi viibinud ÜEKN-i täiskogul, võivad teha igasuguseid oletusi. Näiteks, et käisid koos mingisugused bürokraadid, või et Tallinnas söödi ja joodi hästi. Ent nii arvata oleks tegelikkuse moonutamine. Tõepoolest toimus õhtusöök viimasel õhtul, ja Viru hotelli kvaliteedile ei saa erilisi etteheiteid teha, kui mõned koridorides sinka-vinka koperdavad hõimuvelled välja arvata. Tänapäeva Viru hotellil Sokosel on normaalsed hotellitoad puhaste linade ja rahvusvahelise standardiga kõikides mõõtmetes, erinevalt sellest, kuidas allakirjutanu mäletab esmakohtumist selle KGB pesaga aastal 1979, kui väljas ulus külm sügistuul, hotelliaken külma õhku sisse laskis ja all tänaval krigisesid trammirattad.

Peamiseks kõneaineks väliseestlaste minevik, olevik ja tulevik

Sissejuhatuseks piisab ehk konstateeringust: mina nägin sümpoosionil ja täiskogul seda, mida mäletan vanast ajast, kui elasin keset lääne-eestlaste globaalset ühiskonda: mitukümmend inimest, kes olid tulnud kaugelt ja tegid vabast ajast vabatahtlikku ning tasustamata tööd Eesti ja kaasmaalaste heaks. Kogesin hästi korraldatud üritust, kus peeti kinni päevakorrast, esineti asjalike kõnedega ja oldi efektiivsed.

Intervjuu ÜEKN juhatuse esimehe kohale tagasivalitud Jaak Juhansooga (elab Bostonis)

Pöördusid ÜEKN-i teisel tööpäeval taas suurde saali kogunenud delegaatide poole, kes olid vahepeal kolmes töögrupis arutanud küsimust, kas väliseestlastel ja ÜEKN-il on tulevikku. Mida nad selle kohta arvasid?

Et meil ei tarvitse kahelda väliseestluse tulevikus. Mina ise olen küll vahepeal muretsenud. Minu arust ei olnud vahepeal midagi väga olulist meie organisatoorses elus toimunud. Paigaltammumine ei meeldi mulle. Mulle tundus mingil määral pärast Vilniuse aastakoosolekut, et saadi kokku ja mindi jälle aastaks ajaks laiali. Seega tuli küsida liikmesmaade esindajatelt otse: „Teie oletegi ÜEKN-i 11 liikmesmaad. Tihedam koostöö Eesti valitsusega ei saa toimuda ilma teieta. Kuidas jääb?

Milline oli siis nende vastus konkreetsemalt? Sinule isiklikult oli aastakoosolek usaldushääletuseks, sest sind valiti tagasi esimehe kohale, kusjuures vastaskandidaate ei esitatud.

Kõik arvasid, et ÜEKN-i on jätkuvalt vaja. Ja on siiski midagi aasta jooksul toimunud. Oleme saanud hästi toimiva ÜEKN-i esinduse paika rahvastikuministri juurde, oleme integreeritud rahvuskaaslaste programmi, käib töö võõrsil elavate eestlaste arhiivides. Millega mina rahul ei ole, on meie kommunikatsioonikett.

Aga nüüd on olemas selline innovaatiline eestihõnguline sidevahend nagu Skype.

Vanasti oli nii, et kaugel asuvaid liikmesmaid pidid esindama Ameerikas ja Kanadas elavad isikud, sest vahemaad on suured. Põhja-Ameerikasse korduvalt Euroopast ja Austraaliast lennata oleks olnud liiga kallis. Praegu on mõnede maade esindajad ja osa juhatuse liikmetest juba kasutanud Skype’i konverentsikõne võimalust. On liikmeid kes ei ole veel järele jõudnud, pisut kardetakse ka arvutikaamerat. Minu elu läheks küll kergemaks, kui rakendaksime kõik seda varianti. Ei oleks vaja iga kord 300 miili kaugusele koosolekule sõita.

Eduka ürituse kriteeriumid said täidetud Tallinnas. Kõnelesid president, meedia oli kohal, ja sümpoosionil viibis pidevalt rahvastikuminister Urve Palo. Ja täiskogu viis läbi kõik üldkoosolekult oodatavad administratiivsed-halduslikud tegevused.

President pidas hea kõne. Mitte nii, et kuidagi pro forma või pinnapealselt tervitades. Toomas Hendrik Ilves, kes on olnud ameerika eestlane, andis ajaloolise ülevaate eestlusest. Ta jäi pärast kuulama rahvastikuministri kõnet ja toredaid Kihnu saare lauljaid, kes andsid ürituse algusele meeldiva jume.

Meedia osas: meeldis see, et saime oma suu läbi tutvustada Eestis neid asju, mida viimase 50 a. jooksul teinud oleme.

Sümpoosioni ettekanded olid täpsed, kõnedega oldi rahul. Kõnelejateks olid valitud õiged inimesed. Paneeldiskussioon jäi ilmselt lühikeseks.

Aastate eest ei tahtnud meie mehed naistele ohjasid käest ära anda. Nüüd on 6 esindajat 11 liikmesriigist naised ja täiskogu koosoleku juhatajateks olid Marju Rink Abel ning Külli Sulg.

ESTO 2009 on meil praktiliselt ukse ees. Vähem kui kolme kuu pärast oodatakse eestlasi kõikjalt Münsterisse.

ESTO tekitab muret. Mitte et Saksamaa eestlased ei oleks tublid olnud, aga kogu maailm elab majanduslanguses ja ESTO passe on vähe müüdud. Paljud sponsorid on loobunud sponsoreerimisest. Seal on suured augud sees, vaatamata sellele, et ÜEKN ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on andnud ESTO korraldajatele 50.000 dollarit laenu. Minu palve kõikidele eestlastele: ostke ESTO pass, kas olete sellele sõitmas või mitte! ESTO organiseerijad Saksamaal vajavad väga ja väärivad konkreetset toetust meilt! Oleks inetu neid üksinda rappa jätta.

ÜEKN on seotud ESTO-de traditsiooniga esmajoones Rahvuskongressi institutsiooni kaudu. Kuidas on lood tänavuse Rahvuskongressiga?

See on veel orastel, aga otsus tuleb lähiajal. Võimalik, et arutatakse poliitilisi teemasid nagu Eesti julgeolek ja rahvusvaheline majanduskriis; võimalik ka, et antakse ülevaade idapoolsete eestlaste küladest. Pole välistatud, et teeme seda kahes osas. Näiteks idaeestlaste küladest ja gaasitoru probleemist.

Väliseesti ajalehed ei ole just kõige paremas seisundis.

Seda arutati küll Tallinnas. Probleemi olemasolu on võimatu eitada, meil on neid lehti vaja, ja mingil tasandil on see ÜEKN-i mure ka, ometi on need liikmesmaade ajalehed, mis on pealegi veel reeglina erakätes.

ÜEKN on jõudnud etappi, kus ta tahab oma lugu ja saavutusi raamatukaante vahele jäädvustada. Teoksil on ÜEKN-i ajalooraamatu kirjutamine. Praegu on see küll veel varajases faasis.

Tead ise väga hästi, millest jutt käib. Projekt on heaks kiidetud. Kõik kuulsid projekti ülevaadet sinu käest ja leidsid, et nii on vaja teha. Projektile pandi üldise heakskiidu alus.

Jah, loodan et inimesed kes teavad midagi ÜEKN-ist ja selle tekkeloost, on valmis minu küsimustele vastama, kui hakkan otsima fakte ja mälestusi ÜEKN-i ajaloo kohta. Fotod ja olulisemat sorti alusdokumendid on samuti alati teretulnud raamatut kirjutades. Aga sellest pikemalt juba tulevikus. Milliste tunnetega sa ÜEKN sümpoosionile ja täiskogule tagasi vaatad?

Minu jaoks oli selles aastakoosolekus midagi väga isiklikku. Et see toimus Tallinnas. Olime jälle kodumaal, kust me kunagi lahkusime. Aga see pole kõik. Antud üritusel oli mõnus viljakoristamise maik küljes. Tuled Eestisse. Kuuled, kuidas mõned inimesed julgevad valitsuse tegevust ja tegematajätmisi avalikult kritiseerida. See on vaba maa tunnus. Väga hea on tulla 20 aastat pärast taasiseseisvumist ja hinnata selle aja vältel tehtud töö tulemusi. Tõdesin Tallinnas: ÜEKN-i aastatepikkune töö pole olnud ilmaasjata. Lähen koju õnnelikuna ning rahulolutundega.

Märkmed: