Täna tutvustame Tartu College’i kultuuriprogrammi raames tegutsevat lugemisteatrit Ilutuli, vestluskaaslaseks selle tegevjuht Aarne Vahtra.
Lavastusi on Aarne Vahtra teinud juba alates 1987. aastast, kui ta Kanadasse tuli, algul Eesti Maja kohvikus. Ka Peetri kirikus sai mõni lavastus esitatud. Ilutule nime siis veel ei eksisteerinud. Aga oma trupp hakkas vaikselt tekkima. Aastate jooksul on trupist läbi käinud kümneid ja kümneid inimesi; on mitmeid n-ö püsiolijaid kui ka teisi, kes teevad kaasa vaid mõnes etenduses. Mõni aktiivne näitleja on aga Torontost mujale elama asunud. Kõikide endiste ja praeguste näitlejate nimede üleslugemine läheks siinkohal pikale ja et mitte eelistada üht teisele, jätame need nimed hoopis nimetamata. Küllap teavad Ilutule huvilised neid niigi.
Aarne meenutab, et kunagi tuli hr. Tampõlluga jutuks, et trupp võiks Tartu College’i katuse alla tulla. Nii sündiski. Tartu College on olnud väga vastutulelik, andnud tasuta nii prooviruumi kui saali. Esimene etendus Ilutule nime all toimus 13. veebruaril 2004 Ott Arderi loomingust. Kohal oli 50 inimest.
Et saada aimu publikunumbritest, sirvib Aarne külalisraamatuid, mida on kogunenud kohe päris mitu. Näiteks oli 28. mail 2004 toimunud Ilutule etendusel, kui esitlusele tuli Urve Karuksi looming, kohal 65 inimest. 22. oktoobril 2004 Harri Asi ja Hannes Oja loomingule pühendatud õhtul 60—70 inimest. Publiku arv ongi olnud enam-vähem samades piirides, vahel vähem, vahel rohkem; mõnel korral on etendused läinud lausa täissaalile, kus inimesi on olnud üle 100. Ega külalisraamatud tegelikult publikust täielikku ülevaadet anna: mitte igaüks ei kirjuta oma nime sinna.
Mida tuntum on luuletaja, seda suurem publik kohale tuleb. Aga see pole ka sugugi absoluutne näitaja. Näiteks oli 2009.a. detsembrikuus toimunud Ilutule õhtul, kus toimus kohtumine kirjaniku ja kunstniku Toomas Vindiga Skype’i kaudu, rahvast saalis umbes 50, neist pileti ostnuid vaid 12 (nimelt saadetakse alati kutse Ilutule abilistele ja esinejate perekonnaliikmetele). Võib-olla näitab see, et Eestis ülimalt tuntud loomeinimene ei ole paljude Toronto eestlaste jaoks tuttav. Või oli mitmete potentsiaalsete külastajate jaoks lihtsalt tegemist jõuluperioodist tingitud kiire ajaga. Aga ettevalmistused selleks ürituseks olid väga suured, hakates peale juba aprillikuus.
Paljusid Ilutule külastajaid võib nimetada lausa „püsikundedeks“: nad ei puudu vast üheltki etenduselt, olgu tutvustatav kirjainimene neile varem tuttav või mitte.
Ilutuli näeb oma missiooni nii kodu- kui väliseesti kultuuri tutvustamises, elushoidmises ja edendamises. Alati on samaaegselt lugemisteatriga väljas ka kunstinäitus, tavaliselt mõne Toronto eesti kunstniku looming. Laval on esitatud nii juba manalateedele lahkunud kui tänapäevaste, kaasaegsete kirjanike-luuletajate loomingut.
Lavastanud on Ilutule näidendeid peale Aarne veel mitmed teisedki trupi liikmed. Olgu lisatud, et kõikidel on võimalus alati oma ideedega välja tulla ja sõnaõigus on igal näitlejal. Tuleb ette ka improviseerimist.
Aarne sõnul on talle öeldud, et tooge lavale ka midagi ingliskeelset, aga selliseid plaane esialgu veel ei ole: kohti, kus saada osa ingliskeelsest kultuurist, on Torontos ju küllaldaselt, seega jääb Ilutuli edasi ainult eestikeelseks. Sest eestikeelset kultuuripublikut jätkub siin õnneks veel küll.
Kui tihti Ilutule etendused toimuvad? Tavaliselt 3—4 korda aastas. Kui on tulnud pikem paus, ei tähenda see, et korraldajatel ideede puudus oleks: lihtsalt mõnikord juhtub nõnda, et eestlaskonnas toimub samaaegselt mitmeid üritusi ja siis pole ju mõtet publikut ühest kohast teise meelitama hakata. Ilutuli on korra ka Seedriorule rännanud — 2006.a. Suviharjale Killi Mirka lavastatud etendusega „Vanapagan ja Kaval-Ants“, mida eelnevalt sama aasta aprillikuus ka Tartu College’is esitati. Publikunumbrid olid suured.
Milline etendus on Aarnele endale kõige südamelähedasem olnud? Selle peale vastab ta, et ei oska ühtegi eelistada teisele: kõik on talle ka enesele huvi pakkunud, muidu poleks need ju lavale jõudnudki. Kõige armsam ja huvitavam on mõistagi alati see, mis on parajasti ettevalmistamisel. Meie jutuajamise ajal oli selleks Andres Ehini loomingule pühendatud õhtu, mis toimus eelmisel reedel. Sellest on huvitav ülevaade Eda Oja sulest meie tänases lehes.
Lisaks Tartu College’i poolsele toetusele on saadud abi ka Sihtkapitalilt. Sest üksnes piletimüügist saadava tuluga toime ei tule. Piletihind oli alguses $10, nüüd $15 ja selle eest saab lisaks kultuuri ja kunsti nautimisele veel kohvi-kringlit pealekauba.
Tulevikuplaanide hulgas näeb Aarne ka edaspidi Skype’i kasutamist, kuna esimene katsetus selles vallas Toomas Vindi õhtul läks üle ootuste hästi. Tänapäeva maailmas pakub ju Skype suurepäraseid võimalusi, vaatamata sellele, kus maailmanurgas keegi parasjagu asub. See on ju otsekontakt, elav side inimesega ja saalisviibijatel on võimalus mitmesuguseid küsimusi esitada. Üheks probleemiks on aga ajavahe — Ilutule etendused toimuvad ju reeglina õhtusel ajal, kui kaaseestlased kodumaal juba ammu sügavat und magavad.
Tööpõld on väga lai, kinnitab Aarne — Eesti kultuur on ülimalt rikkalik ja leidub veel palju luuletajaid ja kirjanikke nii Eestis kui siin, kelle loomingu tutvustamine võiks Toronto eestlastest kirjandushuvilisele publikule huvi pakkuda. Aarne julgeb isegi öelda, et seda tööd jätkub lausa mitmele põlvkonnale!
