Tunis Tervitame õhtut Tuneesia pealinnas Tunis’is. Ööbime hotell Carltonis, mis asub linna peatänaval. Tunis on väga euroopalik linn. Siin on arhitektuuris ja tänavapildis kõige ilmekamalt näha araabia ja prantsuse kultuuri põimumist. Tunise vanalinna mediina kõrval asub prantslaste rajatud elegantne Ville Nouvelle (uus linn). Linn on puhas, palju rohelust, avarad bulvarid. Tänavakohvikud on täis igas vanuses araabia mehi. Tassi kohvi või teeklaasi tagant jälgivad nad mööduvaid naisturiste ning püüavad neid kõnetada.
Järgmisel hommikul tutvume Tunise mediinaga. Kuidas seda adekvaatselt kirjeldada? Andke andeks, et tsiteerin allpool Tuglase poolt kirjapandut 1918. (või 1920.) aastast, mil ta külastas Tuneesiat. See kirjeldus on parim ja sobib hästi tänapäevagi.
„Millega võiks võrrelda nii Tunise mediinat kui teisigi idamaisi linnu? Küllap vist kõige paremini läbilõikega sipelgapesast. Kujutlege kõrgete müüridega piiratud tohutut majade räga, kus elab sada tuhat inimest. Seda läbistav tänavate võrk, ebareeglipärane, siia-sinna looklev, parimalgi puhul ainult paarikümne-süllase perspektiiviga. Ei iial ühtki parki ega puiesteed, vaevalt kunagi ühtki avaramat platsi. Selle vastu tänavadki ääretult kitsad, kõnniteedeta, ülevalt harilikult ahtamad kui alt, täis kangialuseid, võlvistikke, pealt kinni müüritud käikusid. Mida lähemale kesklinnale, seda ahtamaks muutub kõik, kuni majad mõne peamoshee ümber valguvad üheksainsaks kägaraks, mis tihti võrratult huvitav, kuid millest pole võimalik saada isegi linnulennult mingit ülevaadet... Need on mitte-kuhugi-viivad umbtänavad, planeerimis-pimesoolikad, mis ristlevad fantastiliselt siia-tänna ja lõpevad ootamatult mõne lukustatud ukse ees. Labürint — see oleks ainus nimetus sellisele linnale.“
Seikleme selles labürindis tunni või rohkem, püüdes rahvamurrus mitte kaotada giidi. Erki on õnneks pikk ja paistab kaugele oma blondide kiharatega. On hirm teda silmist lasta. Omapead ei leiakski siit väljapääsu. Meie silmi köidavad tuhanded asjakesed, kuid ostmiseks aega ei ole. Kaupmeeste hüüded ja pakkumised on asjatud.
Tunise peamoshee (Zitouna Mosque) asub otse keset mediinat. Sedagi näeme ainult väljastpoolt läbi sammaste ja võlvistiku. See ehitus pärineb 9. sajandist. Suure palvehoone jaoks on kasutatud 200 sammast, mis on päästetud rooma-aegse Kartaago varemeist. Moshee on üheks suurimaks muhameedliku kultuuri keskuseks oma vaimuliku ülikooli ja raamatukoguga.
Bardo muuseum Suurepäraseks elamuseks kujuneb pärastlõunane külaskäik Bardo muuseumi, mida peetakse Tuneesia kõige huvitavamaks vaatamisväärsuseks ning Põhja-Aafrika üheks väljapaistvamaks arheoloogiliseks muuseumiks. See asub Tunise äärelinnas, umbes 4 km kaugusel südalinnast. Muuseumihooneks on Tunise bei (valiseja) residents, õigemini palee, mis on juba omaette vaatamisväärsus. Muuseumiks sai see 1888.a.
Muuseum annab ülevaate kõigist kultuuridest, mis kunagi Tuneesiat valitsenud ja neid on üsna palju: berberi, puunia, rooma, bütsantsi, mauri, araabia, prantsuse, jne. Kolmkümmend kolm ruumi on täis haruldast ja rikkalikku kultuuripärandit. Kõige enam on muuseum tuntud suurepärase mosaiikide kogu poolest, millele pole võrdset mujal maailmas. Suuremad mosaiigid on raamitud seintesse ja põrandatesse. Neilt vaatavad vastu rooma-aegse ühiskonna igapäevase elu tarbeesemed ja toimingud. Ühel näeme 25 erinevat veesõidukit, teisel arvukalt kalaliike, siis jälle söömise ja joomise stseene jne. Mosaiigid koosnevad tillukestest fragmentidest ning jätavad eemalt mulje, nagu oleks tegemist maalingutega. Kõik kivid on leitud loodusest ja on loomulikku värvi.
Palee ise on fantastiline kunstitöö, üks ruum ilusam kui teine. Kõrged kuplid, värvilisest portselanist geomeetriliste ornamentidega kaetud laed ja seinad. Siin võib näha mauri arhitektuuri kaunimaid saavutusi. Seda ilu ja kunstimeisterlikkust on raske kirjeldada ja võib ainult sügava austusega imetleda sajandite jooksul loodud meistriteoste aegumatut veetlust. (järgneb)
