Turistina Tuneesias (3)
Järjejutt 27 Oct 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sufetula

Teekond jätkub lõunasse. Maastik muutub. Oliiviistandused asenduvad datlipalmidega. Silmapiirile kerkivad mäekünkad. Lopsakas rohelus on muutunud kahvatumaks. Laiu liivaseid alasid katab kitsaleheline vähenõudlik rohi, mis kasvab puhmastena. Seda kutsutakse inglise keeles esparto grass. Selle rohulehtedest punutakse korve ja matte ja vanasti ka köisi. Käesoleval ajal valmistatkse sellest kõrgekvaliteetset paberit.

Sbeitla on koha nimi, kus asuvad ühed paremini säilunud Rooma-aegse linna Sufetula varemed. Linn asutati 1. saj. A.D. ja kuna ümbruskonna põllud olid sobivad oliivipuude kasvatamiseks, sai linn peagi väga jõukaks ja saavutas oma hiilgeaja 2. saj. just tänu oliivikasvatusele. On kevad ja varemed on täis õitsvaid lilli. Siseneme iidsesse linna läbi Antoniuse väravate. Siin on palju vaadata, mis ajahambale vastu pidanud. Näiteks tolleaegne õlipress, termid ehk saunad, tänavasillutis ja isegi saunade keeruline põrandaalune küttesüsteem.

Imetleme kolme kolossaalse templi hästisäilunud sambaid ja võlve. Keskel kõige suurem tempel Jupiterile ja sellest mõlemal pool templid Junole ja Minervale. Nende all olevat asunud varakambrid. 6. saj. pärit kiriku varemetes näeme ristimise vanni. Palju on kauneid mosaiigist ornamente, mis on vaatamata sajanditepikkusele aja ja inimeste hävitustööle imekombel säilinud. Väga tähelepanuväärne oma suuruselt ja ehitusdetailide poolest on ka 3. saj. pärit amfiteater.

Sahara kõrb

Jätkame sõitu lõuna poole ja juba jõuamegi kõrbe piirkonda, mida vahetevahel elustavad rohelised oaasid. Läbime vana Gafsa linna, mis on berberi asundus ja tuntud põllumajandussaaduste tootmise poolest. Gafsa oaasis kasvab 100.000 datlipalmi. Siin kasvatatakse ka pistachio pähkleid.

Surmväsinuina pikast ja muljeterikkast päevast jõuame õhtuks Tozeuri linnakesse, mis asub üsna lähedal Alzheeria piirile. Meie öömajaks on uus moodne hotell Pheidra. See on tõeline oaas kõrbes. Küll on alles rohelust! Buegonvilla põõsad lausa upuvad õitemerre ja suur bassein meelitab kaunilt kujundatud siseõuel. Giid teeb teatavaks, et pärast õhtusööki on veel ette nähtud kohaliku muuseumi külastamine, kus saab ülevaate tuneeslaste elust-olust. Muuseum on huvitav, kuid oleme liiga väsinud, et seda tõeliselt nautida.

Seldja kuristik

Järgmine päev algab osale grupist kell 4 varahommikul dziipidega kõrbesse sõiduga. Meie eelistame puhkust luidetel rappumisele. Hiljem saame kõik kokku raudtee perroonil Metlaouis, et koos alustada rongisõitu Seldja kuristikku.

See raudtee ehitati 1906.a., kui prantslased avastasid Seldjas suured fosforiidi lademed. Tänapäeval toimub seal samuti fosforiidi kaevandamine, kuid maaliline kõrgustik on tehtud ka turistide külastuspaigaks.

Sõidame vanaaegses rongis Red Lizard, mis pärineb 1910. aastast. Rong oli originaalselt Prantsusmaa kingitus Tunise bei’le (valitsejale). Viimane kasutas seda pealinna Tunise ja oma suvepalee vahet sõitmiseks. Vanaaegsed vagunid on igaüks omapärane, lauad ja istmed kallist poleeritud ja nikerdatud puust. Alates 1995.a. on Red Lizard turistide teenistuses ja sõidud toimuvad ainult hommikupoolikuti. Muul ajal on raudtee kaevanduse käsutuses.

Edasi-tagasi rongisõit kesab 1,5 tundi. Möödume huvitavatest kivimoodustistest ja orgudest. Vaatamata taimestiku vähesusele on maastik kütkestav, kohati ebareaalne. Punakad-kollased kaljud ning mäeharjad pimestavsinise taeva foonil, ei ühtegi lindu ega looma ega üldse mingit elumärki, ainult ühes sügavas kuristikus kitsas pulbitsev veenire kui ime. Tagasisõit algab, kui oleme jõudnud kaasaegse tehnikaga fosforiidikaevandusse, kus maadlevad mehed ja masinad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus