Dar Essid Muuseum Kitsas tänav seespool mediina müüri viib ülesmäkke. Kivisillutisega tee on mahajäetud, välja arvatud üksikud turistid ja äärmiselt nälginud kassid. Pole ka ühtegi teeviita, mis juhataks muuseumi asukohale, mida
Lonely Planet soovitab külastada. Peagi märkame suuremõõtmelist uhket sinist dekoreeritud ust. (Mida suurem ja uhkem uks, seda jõukam pere.) Selle avamisel sattume 19. saj. Sousse’i rikka ametniku ja ta perekonna elamusse, millest on tehtud muuseum. Kaunilt dekoreeritud fuajeest lunastame 2 dinaari eest sissepääsu, 1 dinaari eest ostame loa pildistamiseks. Tuneeesias tuleb turistidel igas ajaloolises kohas ja muuseumis lunastada eraldi pilet fotografeerimiseks.
Fuajeest astume päikeselisse siseõue, sillutatud valge marmoriga. Sealt viivad uksed mitmetesse perekonna elamisruumidesse, nagu esimese naise magamistuba, teise naise magamistuba, lastetuba, peremehe tuba ja külalistuba. (Tuneeslane võis varem pidada kahte naist, kuid tänapäeval peab ta leppima vaid ühega.) Kõikjal näeb kauneid vaipu, mosaiike ja nikerdusi seintel ja lagedes. Riiulitel ilutsevad kalliskividega dekoreeritud lõhnaõlipudelid. Esimese naise magamistuba on loomulikult palju uhkem kui teise oma. Sellest viib uks ka ainukesse vannituppa suure marmorist vanniga.
Teisel korrusel asub väikene köök puuküttega pliidiga, mida kasutati ainult tee ja kohvi valmistamiseks. Suures köögis on 3 suurt pliiti ning hiigelsuured potid ja savist kannud vee ja toiduõli jaoks. Eesruumis on rakkekaev vee ammutamiseks. Teenijate tube ei ole võimalik seekord näha. Elamul on ka perekonna isiklik moshee.
Jalutame tagasi hotelli mööda laia mereäärset promenaadi. Ilus liivarand on peaaegu tühi, sest suvitushooaeg pole veel päriselt alanud. Üksikud päevitajad ja ujujad trotsivad jahedat ilma. Promenaadil on palju rahvast. Turistide seas märkab noori araablannasid, käest kinni, riietatud euroopalikult. Ainult mõnedel on pead kaetud, kuid kaetud nägusid ei kohta. Ka kohalikud noormehed jalutavad käest kinni. Joome vabaõhukohvikus õlut ja puhkame jalgu. Meie kõrvallauas tõmbab tumedas ülikonnas ärimees vesipiipu, lained rulluvad randa, on mõnus ja rahulik õhtu. Tuneesia on Aafrika kontinendi kõige läänelikum riik.
Kairouan Hommikul algab bussiekskursioon Tuneesia sisemaale. Meiega liitub kohalik giid Abdullah, kelle otstarve jääb kuni reisi lõpuni mõistatuseks. Eesti giid on hästi informeeritud ja on Tuneesias varem mitu korda viibinud. Tema teab kõike ilma Abdullahta. Buss on mugav, õhujahutusega. Eestlastest reisiseltskond näib olevat meeldiv.
Suundume läände läbi suurima põllumajanduspiirkonna. Siin on viljakas muld ja kahel pool teed laiuvad ääretud põllud ning oliivipuude istandused. Peamised teraviljad, mida siin kasvatatakse, on nisu ja oder. Puuviljadest on tähtsamad apelsinid, sidrunid ja greipid. Paljud suurmajandid on pärit prantslaste ajast ning kuuluvad nüüd riigile. On ka eramajandeid ja nende arv kasvab. Üks kolmandik haritavast maast on oliivipuude all (60 miljonit puud) ning oliiviõli moodustab 10% Tuneesia ekspordist. Põlde piiravad viigikaktustest hekid, mis ulatuvad peaaegu õlani ning on praegu kollastes õites. Selline hekk on täiesti läbipääsematu nii kahe- kui neljajalgsetele. Põllumajandus oli varem riigi elus tohutu suure tähtsusega, kuid viimastel aastatel on esikohale kerkinud turism.
Peagi jõuame Tuneesia pühalinna Kairouani, mis olevat olnud esimene islami tugipunkt Põhja-Aafrikas. Umbes 150.000 elanikuga linn asub poolel teel ranniku ja kõrbe vahel. See on üks islami usu seitsmest pühast linnast. Ehkki ta on kaotanud oma poliitilise tähtsuse, saab linnarahvas peamise sissetuleku turistidelt, kes tulevad imetlema linna kuulsaid mosheesid. Kairouan on tuntud ka Tuneesia vaibakudumise keskusena.
Külastame peamosheed Sidi Okba Mosque’i. 670.a. ehitatud moshee on hävinud. Praegune rajati 9. sajandil. Suurte dimensioonidega pühakoja õu on sillutatud hall-valgete marmortahvlitega ja ümbritsetud kaherealise sammasgaleriiga. Giid juhib meie tähelepanu sellele, et moshee materjal on korjatud antiikaja ehitistest, eriti sammastik, mis on pikkuselt küll ühtlane, kuid värvuselt ja kujult erinev. Sammaste vahelt piilume pühakoja sisemusse. Seinte rikkalikud puu- ja portselankaunistused ning laest laskuvad lühtrid loendamatute õlilambikestega jätavad sügavalt idamaise mulje.
Turistidele vältimatuks külastuskohaks on hiiglasuur vaibaäri, kuhu meidki viiakse. Kõigepealt vaatame, kuidas araablannad valmistavad vaipa, sidudes tillukesi sõlmekesi ja luues imekauneid geomeetrilisi mustreid. Seejärel juhatatakse meid suurde saali, mille seinad ja põrandad on kaetud sadade vaipadega. Istume seinte äärde ja meile tuuakse vastavalt soovile kas kohvi või teed. Siis algab vaipade demonstreerimise
show. Hindadest esialgu ei räägita. Ilusad vaibad vahelduvad veel ilusamatega, villased siidistega, suured väikestega. Kui jõutakse hindadeni, siis selgub, et need on üsna soolased. Meie grupist on vaibaostust huvitatud vaid paar inimest. Hinna üle kauplemine on kõva, kuid hiljem selgub, et ikkagi maksti liiga palju.
(järgneb)
