EV 89. aastapäeva pidulik kontsert-aktus Torontos

Eestlast seob teise eestlasega palju rohkem kui ainult ühine keel. Kodumaa armastus on kahtlemata tugevamaid tundeid, mida inimene võib kogeda väljaspool pere ja ligimese armastust. Et seda emotsiooni tuntakse tugevalt väljaspool põliseid eesti rahva asupaiku, sai oma silma, kõrva ja südamega kinnitada Torontos möödunud laupäeval, Eesti Vabariigi 89. aastapäeva märkival pidulikul kontsert-aktusel.

Taevaisa oli sünnipäeva omalt poolt õnnistanud jumalikult kauni talveilmaga — selges sinises taevas paistis tugevalt hele päike, oma valguskiirtega soojendades ning valgustades Vana-Andrese pühamut. Noori oli aktusel arvukalt; nende rahvariided ja skaut-gaid vormid andsid kirikule veelgi värvi.

Skautide ja gaidide orkester „Kõla“ avas aktuse, esitades Ed. Tamme „Eesti piduliku marsi“, juhatas Tiina Kai Paluoja. Marsi ajal tõid skaudid ja gaidid saali rahvus- ja asukohamaa lipud.

Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas tervitas aktusekülalisi, soovides neile õnne ja õnnistust aastapäeva puhul. Õp. Kadakas keskendus palvuses lausele Raamatute raamatust, „Issand õnnistagu sind“. Need kolm sõna olid sel päeval ühendamas eesti rahvast kõikjal, inimesi, kes tunnevad rõõmu Eestist ja eestlasena olemisest. Hingekarjane lausus, et täna soovime Eestile õnne, igale eestlasele õnnelikku saatust, sihile jõudmist. Meil on olemas oma õiglasel alusel püsiv riik, mis on iga kodaniku õnneks. Inimliku õnne algläte peitub Jumalas; täname Loojat riikliku iseseisvuse eest. Seda tänu esitati ühiskoraali „Isamaa kogudus, astu“ lauldes, orelil saatis Lembit Avesson.

Oleme valvsad

EV aupeakonsul Laas Leivat rõhutas avasõnas, et täna jagame mõtteid koos vabariigist, ulatades üle mere. Küsime küsimusi, mõtleme oludele ja ohtudele, tajume vajadust valvsuse järele. Suurim oht meile ja riigile on aeg. Mõnele ehk tundub, et siin Kanadas on eestlaskond hääbumas. Statistiliselt pole see aga nii: viimase 11 aasta jooksul on Kanada rahvaloenduse andmetel eestlaskond suurenenud Vahtralehemaal 5000 inimese võrra. Vahe varajasemate põlvkondadega, mis võitlesid paguluses organiseeritult oma kodumaale vabadust nõudes, samas eestikeelset ja -meelset ühiskonda luues, on selles, et praegustel tegijatel, aktiivsetel ühiskonnategelastel on suuremad kohustused. Ainult ühiskonnana saame olla abiks kodumaale.

Eesti Vabariigi Ottawa Suursaatkonna asjur Rasmus Lumi oma sõnavõtus leidis, et saalis olijad väärtustavad iseseisvust rohkem, kuna nad olid selle kaotanud. Eriline tunne on tähistada oma riigi sünnipäeva; siinsed eestlased on hingestatult õnnelikumad vabaduse üle kui mõned ehk Eestis on oma taasvaba riigi sünnipäeval. Rasmus Lumi rõhutas väliseestlaste suurt panust Eestile üle aastate, öeldes eestluse hoidmise eest suur aitäh.

Toronto Eesti Meeskoori häälerühmad oli väga heas tasakaalus, maestro Charles Kipperi juhatusel esitasid laulumehed Roman Toi nõudliku „Pea vastu“, olles dirigendi ja helilooja nõudmistele toonis ja tämbris truud.

Langenuid mälestas Eesti Ohvitseridekogu Kanadas esimees Ülo Isberg, toonitades, et meie rahvas pole kunagi ihanud teiste maid, kuid oleme kandnud tuhandeid ohvreid vabadusealtarile. Ärgem unustage neid, kes langesid Isamaa eest Vabadussõjas ja Teise maailmasõja keeristes. Püha olgu mälestus neist! Langenuid mälestati püsti seistes, kuulates meeskoori esituses Aaviku „Langenud kangelastele“.

Koolikoor kõrgpunktiks

Kontsert-aktuse kõrgpunktiks oli Toronto Eesti Koolikoori esinemine Reet Lindau-Voksepa juhatusel, Charles Kipperi klaverisaatel. Avati koori signatuurlauluga, Peeter Kopvillemi „Eesti, mu Isamaa“. Järgnesid kaks laulva revolutsiooni aegset helindit, Rene Eespere „Ärkamise aeg“ ja Tõnis Mägi „Palve“, esitused toonipuhtas sulaselges eesti keeles. „Palve“ solisti, sopran Liivi Hessi erakordne sillerdav lauluhääl jõudis jõuliselt kuulajaskonna südamesse, mida kinnitas erakordselt kauakestev ja tugev aplaus pärast noortekoori esinemist. Nii mõnelgi oli silm niiske ning raske neelata pärast noorte laulu.

Aktusekõne: „Olen eestlane!“

Aktusekõneleja Viido Polikarpus tutvustas end meie lehe lugejatele Eesti Elu vabariigi aastapäevale pühendatud numbris (# 7, 16. veebruar). Viido Polikarpus lähenes eestlusele inimesena, kes on sündinud võõrsil paguluses, üle elanud pagulaskonna positiivsed ning negatiivsed lähenemised eestlusele, ja aastast 1995 elanud Eestis: see tähendab, eestlasena.

Kõneleja rõhutas, et kui tema on endine väliseestlane, siis seda oleme me kõik. Kogenud laval esinejana rääkis Viido Polikarpus peast ning südamest ilma ettevalmistatud tekstita. Sellisel ex prompt esitusel on teadagi tugevad inimlikud küljed, millele kõneleja toetuski. Ta esitas mälestusi N. Liidu aegadest, kuidas New Jersey's suhtuti okupatsiooni ning kuidas läheneti mõnele anastatud kodumaalt toodud kultuuritaiesele. Polikarpus tarvitas positiivse näitena pastor Rudolf Klemmeri poolt sõjajärgselt ostetud maja ja maad, mis kunagi oli kuulunud Eleanor Roosevelti perele, mille otstarbeks oli eestlastele anda võimalust koguneda rahvuslikuks tegevuseks. Mõte oli alles hoida eestlust. Tänapäeva olmemured ja -kulud kinnisvarade hooldamisega on sundinud nii mõneski väiksemas eesti keskuses võõrsil neid prioriteete ümber reastama; seda probleemi aga Torontos ei ole. Viido Polikarpus rõhutas, kuivõrd põnev oli Torontos olla — sest siinne eestlus on elujõuline, see elab. Siin tehakse nii nagu tegema peaks, toonitas kõneleja, sest eesmärgiks on olla ikka enne eestlane — alles siis elukutsele keskenduda. Eestluse eesmärgid olgu ikka rahvusriigi kaitsmise ja hoidmisega seotud.

Kõneleja mõtestas ka lahti mõnda N. Liidu varisemise ajendit, juhtides samas tähelpanu sellele, et oht idast kehtib ikka, meie töö siin pole veel lõppenud. Keskendudes pronkssõdurile leidis Polikarpus, et Aljosha näol on venelasel tankisti saapas jalg Eesti riiklikus ukseaugus. Pronksmehega õigustavad venelased oma Eestis olekut ja nõudmisi rahvusvahelisel poliitilisel areenil. Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumine ei taga tingimata kõiki vabadusi. Viido Polikarpus lõpetas oma etteastumise kõlavalt — „olen eestlane!“

Ühendkoor (Cantate Domino, Ööbik ja Vana-Andrese kiriku koor) kandis esmaesitusena ette dr Roman Toi „Suur on Jumal su ramm“, solistid alt Rosemarie Lindau ning sopran Marika Wilbiks. Aktusel viibivat heliloojat kviteeriti pikema aplausiga. Järgnes ühislauluna Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“ skautide ja gaidide orkestri saatel, juhatas skm Enn Kiilaspea.

EKNi esimees Avo Kittask luges ette ingliskeelseid tervitusi: Toronto linnapea David Millerilt, Ontario peaminister Dalton McGuinty'lt ja Kanada peaminister Stephen Harperilt. Kittask toonitas aktust lõpetavas sõnavõtus, et tegevusrohke nädal on näinud edukaid ja kordaläinud üritusi, tänades kõiki aktuse kordaminekul kaasa aidanuid, eriti Toronto Eesti Seltsi esimeest Ülo Isbergi, kes oli tagasihoidlikult mainimata jätnud kaunilt programmilehelt, mille olid kujundanud ta tütred Aleksandra ja Katriina, oma vastutuse TES esimehena kui aktuse peakorraldajana.

Koos lauldi riigihümni, ja lipud viidi saalist Viktor Oksvordi „Kodumaa marsi“ helide saatel, skautide ja gaidide orkestri esituses. „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm“ — tõesti, nii ta oli meie riigi sünnipäeval.

Märkmed: