Neljapäeva pärastlõunase aruteluga, ning seda lõpetava „päris” vs. „mitte-päris” vastandava jõulise sõnavõtuga ei lõppenud aga Metsaülikooli jaoks identiteedi teemadepundar. Samal õhtul avas Fred Jüssi oma teise loengu tähelepanekuga, et ta oli Krossi artikli arutlusest saanud oma loengu võtme, mille ta aga peitis kavalalt ja sädelevalt oma juttu kui järvepõhja, kust see pikkamööda pinnale ujus. Loeng käsitles suurepäraselt kaunite valguspiltide kaudu Eesti loodust, taimi, linde, puid, maastikke, hääbuvaid maju, milledest Jüssi tihti tuletas eetiliselt kaalukaid tähendamissõnu. Meelde, hinge, kurku jäi mulle kinni üks neist, kuna üks „tudengeist” küsis lektorilt siirast uudishimust, mis vahe on soo ja raba vahel. Rabataim, ütles Jüssi, ei ole juuripidi enam toitvas, mineraalirikkas maa-aluses vees, vaid peab toituma atmosfäärist. Kui aga vaimne atmosfäär on reostatud, siis võisid kuulajad ise edasi mõelda, mis juhtuda võiks. Teist korda tolle neljapäeva jooksul oli tegemist pisikese, kuid olulise mõttenõksatusega, kuna juttu polnud enam taimedest, vaid inimestest ja eestlastest. Reede hommikul võtsin julguse kokku Fred Jüssilt küsida, keda ta rabataimede all silmas pidas — kas mitte jälle neid „mitte-päris“ ja „välis”-eestlasi? Kuid nagu iga hea ja targa tähendamissõna puhul, ei lubanud Jüssi mul nii kergesti võrdusmärke vahele panna ega vastusele pidama jääda. Ehk mõtles ta just nimelt mõlemaid, neid „päris”- (ehk kodu)eestlasi, kes oma loodust ei tunne ja kelle side maaga on äratundmatuseni nõrgenenud, millega on kaotatud tee ühe sügava eestlaseks olemise allika juurde, ja ka neid (eriti nooremaid) väliseestlasi, kelle juured ehk kunagi pole sinna ulatunud avastamaks, et maa all on vesi, ja kes teavad hoopis teiste lindude, loomade ja puude nimetusi ning seda ka asukohamaa keeltes. Küsisin nii endalt kui Fred Jüssilt, kas on võimalik olla rabataim, kes igatseb tagasi sootaimeks ja milles see igatsemine siis ilmneks. Või on see saatust trotsiv ja looduse arenguhoovuste vastane igatsus ei miski muu kui anakronism ehk loodusõnnetus? Kas atmosfäärsest toitumisest saab söönuks? Ning siinkohal helises kell, teatades järgmise loengu algusest, katkestades meie mõttevahetuse ning jättes sõnade ümber toitva ja avara vaikuse, sellesama vaikuse, mille leidsin taas Toronto poole kihutavas autos reede õhtul, millesse sadestusid omakorda need väga keeruliselt sõnastatud mõtted. Kuid järgmisele loengule kõndides läksin hoopis uksest ja kellahelinast mööda, metsa, hiide. Seal istusin vaikides, selg vastu kõverat puutüve, ja seal tuli meelde Asta Willmanni näidendromaanist „Hundisõidul“ veel üks kujund: võõrsil elav eestlane on nagu sõnajalg, kelle juured on õhus...
Kus on sallimatuse ja Eerik-Niiles Krossi „teadmatuse ja kadeduse tavapärase kombinatsiooni” haiguse ravi? Või on päris-. ja vale-eestlaste vastandamine mitte ainult paratamatu eristus, vaid parandamatu tõbi? Lähenedes Toronto linnapiirile jõudsin ajutisele järeldusele, et esiteks — kui päriseestlaseks pole juba põhimõtteliselt võimalik saada ja väliseestlaseks ka ei kõlba, siis „tulnukas olla on uhke ja hää“. Mis see siis tähendaks — Eestis tulnukaks käimist tõsiselt võtta? Kes vähemalt ühte filmi zhanrist „Marsi-elaniku seiklusi maakeral” näinud on, teab, et Marsi-elanik ei oska maapealset pesumasinat käivitada, vaid tingimata tekitab seebimullidest kihava uputuse, et ta kannab sobimatuid (rahvuslikke?) riideid ja ehteid, et ta ei oska märke lugeda ega tunne kohapealseid kombeid, sattudes seetõttu kummalistesse ja keerulistesse olukordadesse. Ta ei kohane kunagi, vaid jääb sulandamatuks võõrkehaks, kelle arvel saab ikka mõne hea seltskondliku naljaga maha ning keda vahel, ehkki harva, „armsaks” peetakse. Paradoksaalsel kombel, nagu selgub ka Jaanika Kressa artiklist, kus ta imetleb väliseestlaste poolt eluülesandeks seatud vabaduseaate alalhoidmist ja vabaduseaate sisendamist järgmistesse põlvkondadesse, peetakse ehk diasporaa lapsi Eestis „armsateks” osalt just nende kange destillatsioonikraadiga rahvusliku kasvatuse pärast. Armsateks, kuid siiski mitte päriseestlasteks ning armsateks senikaua, kuni nad mingi apsuga end ise ümber ei kvalifitseeri. Kuid mõni erandlik ja õpihimuline Marsi-elanik saab pikkamööda kombedki selgeks, on võimeline päris viisakaks külaliseks kujunema, põletab õhulaeva ära ega ihalegi enam „koju” tagasi.
Kuid tõsisemalt ja ilma irooniata ravib „õigete” ja „ebaõigete”; „päris”- ja “mitte-päris”eestlaste pingeid vaid vastastikune uudishimu ning mõistmistahe — see, millele Paul-Eerik Rummo ühes oma luuletuses manitseb: „Kerge on hukka mõista, raskem on mõista.” Mõistmist ei saa põhimõtteliselt peale sundida, külge pookida ega kunstlikult esile kutsuda. See ürgne ja avatud sallivus tuleb seestpoolt, hoovates välja atmosfääri nendest, kelles mõistmine endale sügavad juured on kasvatanud. Tavaliselt pole need inimesed mitte need, kellel elus on läinud „nagu lepse reega”, ikka kõrguste ja saavutuste ja materiaalse heaolu suunas, kuigi enesestmõistetavalt pole majanduslik ega professionaalne tase siin mingiks takistuseks. Sallivuse juured aga peituvad kusagil veelgi sügavamas toitvas põhjamudas kui eestlaste pühad püsiväärtused töökus ja ettevõtlikkus — kuskil hingelättes, mille järele janunevad juurte piirirakukesed. Omakorda toituvad sallivusest nii uudishimu kui avatus selle vastu, mis on pisut teistmoodi ehk hoopis võõras ja sellest tulenev vastastikune külalislahkus. Reostatud vaimse atmosfääri tervendavaks osooniks on just need, kelle aated väljenduvad mitte laval ega kõnepuldis, vaid pigem igapäevase elu nähtamatutes võimalustes olla nii lätlasele kui eestlasele inimene. Juba mõned aastad tagasi rääkis mulle üks mälurühma algatajaliige, kuidas 1996. aasta ESTO ajal laevasõidul Stockholmist Tallinna olid kodu- ja väliseestlased saanud võimaluse üksteisele jutustada oma elulugusid. Inimese jutustatud elukogemuse vastu vaielda on palju raskem kui polemiseerida mõne poliitilise seisukoha üle. Jutustus kutsub kaasa ja sisse elama, kutsub kaastundlikult kuulama, mitte kohut mõistma. Vahetegemine „päris“ ja „mittepäris“, „õigete” ja „mitteõigete” eestlaste vahel taandub ja muutub kummalisel kombel lõpuks ebaoluliseks. Jutustus vähendab heas kuulajas impulssi lahterdada, silte külge kleepida, kuna selles on lahtiseid otsi, otsuseid, mille tagajärjed olid ootamatud ja kaugeleulatavad, etteaimamatuid pööranguid ja kaotusi, hingevalu, rõõmu, vaeva, kahetsust, meeltesegadust ja silmapetet, inimelu kirjut ja mõrumagusat paljusust. Jutustamine ja kuulamine soodustab mõistmist ja annab ehk siinsetele eesti rabataimede juurtele ja lehtedele toitu.