Tulirelvaga iluaias
Arvamus 20 Oct 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

See lugu oleks kirjutamata jäänud, kui mu kauaaegsel sõbral poleks (Olaf Kopvillemi keelepruuki kasutades) idiootlik pirn peas põlema löönud. Tahtis sõita lõuna poole piiri Virginia osariiki noorte tuttavate uut elujärge kontrollima ja avastas minus sobiva matkakaaslase. Kuna noored tuttavad on värskelt puhkepalgale siirdunud, siis paneb see mu sõbra eale selge täkke peale ja — mis seal salata — mu enda omale ka. Kuid sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Sõitsime välja, tegime piiripunktis pärast mõningat ootamist ja närveerimist lõunanaabreile selgeks, et meist kumbki enam terrorismiga tegelda ei viitsi, istusime kordamööda autorooli hoides sääremarjad krampi ning jõudsime kottpimedas ja paduvihmas õigesse kohta pärale ning pärast ilusa ilmaga jälle tagasi ka. Kuid ka sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Seletagu sõber ise, kuidas ja miks me nii vihmas kui eredas päikesevalguses õige tee kaotasime ja lõpuks siiski leidsime. Tema sõit, tema jutt.

Millest ma kirjutada tahtsin ja kirjutangi, on mu kaasasõidu tingimus, mille täitmine kujunes ootamatult meeldivaks. Minu tingimuseks oli, et kui oleme tema noortele sõpradele piisavalt tüli teinud, siis kontrollime ühe minu vana sõbra ka üle. Minu sõbra nimi on Aado Vaigro ja tema elupaik on Baltimore'i linnast Kalevipoja linguviske võrra põhja pool ilusas aedlinnas nimega Glen Arm. Aado ise on mu kunagine relvavend ja hiljem klassivend — sõjaoludes tuleb vahel asju teha vales järjekorras. Meie hilisemad kokkupuuted on olnud põgusad. Seekord otsustasin poolteise päeva jooksul sorida pisut sügavamalt sõbra eraelus. Leidsin sealt nii mõndagi huvipakkuvat, mis väärib lugejatega jagamist.

Et Aado oli meie kunagiste lennuväepoiste hulgas ealt sedavõrd noorem, et teda mobilisatsioon ei puudutanud, oli mul teada, kuid selles polnud midagi üllatavat. Selliseid noori uljureid, kes vajaduse korral vanemate allkirja võltsimisestki tagasi ei põrganud, oli meie hulgas küllalt. Kuid alles nüüd sain teada, et Aado nende hulka ei kuulunud. Tartu poiss põgenes koos vanemate ja vanema õega sõja jalust lääne poole. Mehaanikust isa leidis Läänemaal Nissi alevikus tööd, kuid pärast mõnenädalast peatust jõudis sõda ka sinna järele. Nõukogude võimust oli juba piisavalt ebameeldivat kogetud ja Saaremaal Kihelkonnas ootas Rootsi suunduv paat. Nii oli tutvuste kaudu jõutud korraldada. Jõuti Kihelkonda, kus ootas ebameeldiv avastus, et paat oli sakslaste poolt rekvireeritud.

Ainus tee oli Saksamaale, kui ei tahetud venelaste kätte jääda. Aado pere ei tahtnud. Laev viis Danzigi ja sealt läks tee Frankfurt/Oderi lähedale põgenikelaagrisse. Töölepaigutamise protsessis lahutati pere. Vanemad suunati Austriasse, õde jäi tööle Saksamaale, 15-aastasele Aadole tehti selgeks, et tema jaoks ei ole sobivamat kohta kui lennuväe abiteenistus. Ja hakatigi mu sõbrast sangarit tegema, vabatahtlikult vastu tahtmist nagu Suur-Saksamaa armeesse ikka mindi.

Kui olin pärast vangilaagrist vabanemist USA tsoonist venna leidnud ja Hanau põgenikelaagri gümnaasiumis õpinguid alustanud, marssis ühel päeval meie klassi sisse kaks uut õpilast. Üks neist oli Aado, kelle oli Borghorsti meestelaagrist ära toonud üks sugulane. Nüüd pesitses ta ühes väikeses laagris, kust ilmus Hanausse haridust täiendama. Kooli võeti vastu, kuid laagrisse mitte, niisiis tuli kahel semul käia iga mõne aja tagant teises laagris toiduvarusid täiendamas. Lõpuks lahenes seegi olukord ja Aadost sai laagri täisõigulik elanik. Koolis ei paistnud ta eriti silma millegagi, ei hea ega halvaga, kuid oli sama hea kamraad kui oli olnud Saksa kroonut teenides. Õppetöös ei hiilanud, kuid jänni ka ei jäänud.

Soe sõprus sidus ja püsis kuni minu väljarännuni Austraaliasse, mis kaotas otsese kontakti paljudeks aastateks. Mõni kuu pärast mind lahkus Hanaust ka Aado, kuid veidi iseäralikul viisil. Sõber oli silma heitnud klassiõele, kellega koos kavatseti USA-sse siirduda. Takistuseks tuli aga Aado noorus, mis ei lubanud tal omapead välja rännata. Vanemad oli ikka Austrias ja elukohtade vahetuse tõttu oli isegi side nendega ajutiselt katkenud. Klassiõe vanematele oli Aado igati sobiv väimehekandidaat ja nad otsustasid noormehe adopteerida. Aado klassiõde muutus talle kasuõeks. Koos rännati välja, leiti töökohad ja noored tüdisid peagi õe-venna mängimisest ning otsustasid papat-mammat mängima hakata. Abielu sai sõlmitud ja pühitsetud, kuid katkestati varsti paariks aastaks. Korea sõda oli alanud ning ka USA armee ei saanud Aado abita hakkama. Lausa lahingusse ta siiski ei jõudnud, vaid veetis kaaluva osa oma sundteenistusest pioneerkompaniis Saksamaal.

Sõjaväest naasnuna olnuksid Aadol head võimalused edasi õppida, kuid raamatutarkus meest ei meelitanud. Küll aga lõi võimsalt välja ta tehniline taip, mida juba poisikesena mehaanikust isa kõrval arendatud. Noorpaar siirdus Baltimore'i, kuhukanti pikkamööda kogunes kogu suguselts — mõlema vanemad ja Aado õde. Töökas mees, kes oli algul klaasipuhumisega tegelnud, leidis koha ettevõttes, mis valmistas tehiskivi, millega kaeti majade välisseinu. Produkt oli patenteeritud, kuid kui patent aegus, olid mitmed töölised agarad oma firmat asutamas, Aado kahe partneriga nende hulgas. Kolme peale osteti vana veok ja asuti tööle. Üks partnereist tuli varsti välja osta, kuna mees armastas alkoholi rohkem kui tööd. Kahekesi töötati edukalt edasi, kuni teine partner suri ja Aado jäi firma ainuomanikuks. Töötab tänaseni ja on Baltimore'i ümbruses tuntud kui Mr Formstone.

Glen Arm on minu silmis Baltimore'ile umbes sama mis ennesõjaegses Eestis Nõmme Tallinnale. Ehk just seepärast ostiski Aado sinna ehituskrundi, kui pere kasvama hakkas. Abikaasa Liivi oli ju Nõmmelt pärit. Tema väravast sisse sõites paeluvad kohe pilku põlispuud. Üheks väravapostiks on hiigeltamm, mille embamiseks kahe mehe käte sirulaiusest ei piisa. Peremehe teatel olevat puu üle 300 aasta vana. Nägus elamu on Aado enda ehitatud. Kui majaga seestpoolt tutvume, saame teada, et ka sisemus on täielikult sõbra enda kätetöö, suuremaist mööbliesemeist pildiraamideni.

Üllatused ei ole aga sellega lõppenud. Krundi suurus on pisut üle aakri ja selle tagaosa läbib oja. Hiigelpaplite alla on rajatud iluaed, mille võimsuse tajumiseks tuleks maikuus tagasi tulla, nagu sõber naeratusega tähendab. Rhododendron Society, kuhu Aado on aastaid kuulunud, käib seda pidevalt imetlemas. Meie saame vaid vaadelda ladinakeelseid nimesilte ja konnatiike, kuhu kilpkonnade ja haigrute suust lülitinupu vajutusel vett juurde voolama hakkab. Ei mäleta täpselt aias leiduvate lillesortide arvu, kuid see ulatub sadadesse.

Keldrisse on ehitatud lasketiir, kus meisterlaskur kätt ja silma harjutab. Kaks sõda on kahes erinevas mundris nii õnnelikult läbi tehtud, et inimese pihta lasta pole tarvitsetud. Nüüd sihib püstoliga märklauda ja elutoa üht nurka ehivad arvukad trofeed. Aado on edukalt võistelnud oma ümbruskonnas püstoliklubi liikmena ja ka Seedriorul auhindu välja teeninud. Nüüd kurdab, et silm on veel selge, kuid käsi on kõveraks jäänud, tuleb vist meistritiitlid noorematele loovutada.

Sõber Aado on jäänud üksi. Nii tema enda kui abikaasa vanemad on maetud, ja ka elukaaslane ise on juba mõne aasta eest lahkunud. Kahele tütrele on kõrgharidus antud, need elavad oma peredega lähikonnas ja kahest lapselapsest tunneb vanaisa rõõmu. Koduloomi pole ka enam, kuigi omal ajal oli tervelt kuus kassi. „Liivi korjas iga haige või vigase kassi üles ja tõi koju,“ muheleb Aado. Nüüd on ainult ilus omarajatud kodu ja töö. Usaldame küsida, kas on tõesti ikka veel tarvidus tellingutele ronida ja kas see üle jõu ei käi. „Eluaeg seda tehtud, saab hakkama,“ vastab Aado. „Ja ilma ei oska olla ega elada.“

Kui lahkume, imetleb mu tehnilise haridusega sõber Aado mitmekülgseid teadmisi. Mina mõtlen ta ilusale kodule, mida ihaldan endale, kuni reaalsus sosistab kõrva: „Ja mida sa ilma Aadota sellega peale hakkaksid?“



             
 
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus