Eestis elavatele inimestele pole Tui Hirve nimi ammugi mitte tundmatu. Juba 2001. a. pani ta endast rääkima, kui saavutas Eesti Eurolaulu võistlusel 4. koha, olles tollal 16-aastane. Tui kirjutab ka kontserdiarvustusi ning tema üksikuid luuletusi on avaldatud Eesti ajakirjanduses.
Tui Hirv Pirital. Foto: erakogust
Ka Karlsruhe eestlastele on Tui juba mitmeid kuid hea tuttav kui meie „Stammtischi“ sagedane külaline: tagasihoidlik, samas aga sädelev ja ideederohke vestluspartner. Tema tõeliselt mitmekülgse talendiga saime tutvuda aga alles mullu — advendi- ja jõuluaegsete esinemiste ja kontsertide kaudu.
Käesoleva aasta kevadel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klassikalise laulu eriala lõpetav Tui Hirv andis 2006. a. oktoobri lõpul välja oma esimese luulekogu „Õli lõuendil“ (kirjastus „Tänapäev“, ISBN 9985-62-459-9). 50-st luuletusest koosnevale kogule tegi illustratsioonid Tui 18-aastane õde Käbi. Muuseas, andekad õed kuuluvad kolmandat põlvkonda Lehiste, Hirvede ja Paavelite kunstnikedünastiasse.
Teemade poolest on õhuke luulekogu lai: alapealkirjastatud luuletused nagu „Hõimurahva joiud“, „Natüürmort aatompommiga“ või ka „Egoist profiilis“ jne, puudutavad teemasid, milles kajastuvad isiklikud elamused, olustikupildid, mütoloogia, suhtumine loodushoidu ning pärimuslikku alalhoidu jpm. Taunimist leiab tänapäevases Eestis vohav nõmedus, moraalitus, tühjus.
Luuletuskogus on kasutatud vabavärsi kõrval ka paaris- ja ristriimi. Riimiluuletuste puhul jääb kohati luuletuse mõte ebaselgeks, aga vabavärsis kirjapandu on seda enam nauditav.
Allakirjutanu jaoks oli kogu „Õli lõuendil“ väga meeldiv leid. Oli huvitav lugeda, kuidas üks noor inimene iseenda kogemustele, ümbritsevale ja ka ajaloole niivõrd „elutargalt“ läheneda võib — meeltega, mis on veel nooruslikult ergud ja võimelised tähele panema, jälgima ning jäädvustama.
Apokalüpsis
Põlend metsad, happevihmad, õli – kõik see pole ammu enam moes. Rohtu, millest loodusrahva põli taastuda võiks, veel ei müüda poes.
