Tui Hirve esikluulekogu „Õli lõuendil“
Kultuur 19 Jan 2007 Meeli BaggerEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eestis elavatele inimestele pole Tui Hirve nimi ammugi mitte tundmatu. Juba 2001. a. pani ta endast rääkima, kui saavutas Eesti Eurolaulu võistlusel 4. koha, olles tollal 16-aastane. Tui kirjutab ka kontserdiarvustusi ning tema üksikuid luuletusi on avaldatud Eesti ajakirjanduses.
Tui Hirv Pirital.
 Foto: erakogust - pics/2007/15160_1.jpg
Tui Hirv Pirital. Foto: erakogust



Ka Karlsruhe eestlastele on Tui juba mitmeid kuid hea tuttav kui meie „Stammtischi“ sagedane külaline: tagasihoidlik, samas aga sädelev ja ideederohke vestluspartner. Tema tõeliselt mitmekülgse talendiga saime tutvuda aga alles mullu — advendi- ja jõuluaegsete esinemiste ja kontsertide kaudu.

Käesoleva aasta kevadel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klassikalise laulu eriala lõpetav Tui Hirv andis 2006. a. oktoobri lõpul välja oma esimese luulekogu „Õli lõuendil“ (kirjastus „Tänapäev“, ISBN 9985-62-459-9). 50-st luuletusest koosnevale kogule tegi illustratsioonid Tui 18-aastane õde Käbi. Muuseas, andekad õed kuuluvad kolmandat põlvkonda Lehiste, Hirvede ja Paavelite kunstnikedünastiasse.

Teemade poolest on õhuke luulekogu lai: alapealkirjastatud luuletused nagu „Hõimurahva joiud“, „Natüürmort aatompommiga“ või ka „Egoist profiilis“ jne, puudutavad teemasid, milles kajastuvad isiklikud elamused, olustikupildid, mütoloogia, suhtumine loodushoidu ning pärimuslikku alalhoidu jpm. Taunimist leiab tänapäevases Eestis vohav nõmedus, moraalitus, tühjus.

Luuletuskogus on kasutatud vabavärsi kõrval ka paaris- ja ristriimi. Riimiluuletuste puhul jääb kohati luuletuse mõte ebaselgeks, aga vabavärsis kirjapandu on seda enam nauditav.

Allakirjutanu jaoks oli kogu „Õli lõuendil“ väga meeldiv leid. Oli huvitav lugeda, kuidas üks noor inimene iseenda kogemustele, ümbritsevale ja ka ajaloole niivõrd „elutargalt“ läheneda võib — meeltega, mis on veel nooruslikult ergud ja võimelised tähele panema, jälgima ning jäädvustama.

Apokalüpsis

Põlend metsad, happevihmad, õli –
kõik see pole ammu enam moes.
Rohtu, millest loodusrahva põli
taastuda võiks, veel ei müüda poes.

Süsihappegaas, osooniaugud –
väikluse ja mugavuse hind.
Naftajanust aetud püssipaugud,
tandri surnud, ülesküntud pind…

Möödavaataval ja juhmil viisil
hävitame ennast ja planeeti.
Pole enam hinda valgel riisil,
mida ennist kalliks kraamiks peeti.

Meie aiamööbel, huulepulgad,
liblikas ja tema kodupuu.
Täissöönud mass ja näljas rahvahulgad –
alati on süüdi keegi muu.



Meeli Bagger Karlsruhest (artiklis on kasutatud fakte 23.12.06. „Eesti Päevalehest Online)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus