See ei ole vast uudiseks, et tänapäeval suhtutakse perekonna lastearvu veidike tagasihoidlikumalt kui ennevanasti. Üks laps on väike ime (igal juhul!), kaks on nn „Harju keskmine“ ja igati tasakaalus pere, kolmanda lapse puhul võib mõni skeptik juba arvata, et „pingutavad üle“, teised seevastu kiita takka, et tegemist on tõeliselt lastelembeliste inimestega ja neli – see on juba kangelastegu!
Teame Toronto eesti ühiskonnas suuremaidki peresid ja küllap nad äratavad aukartust paljudes. Müts maha nende ees! Kui aga kangelastegu algab neljanda lapsega, siis on Kalev igati õige nimi ja jüripäeval Meipoom-Joneside perre sündinud Kalev ei olnud teps mitte väike, vaid enam kui 9 naelane (4 kilone) terve poisipurikas!
Erika, tema vanem vend Alrek ja noorem õde Marikka on Toronto Eesti täienduskooli ja Jõekääru suvekodu vilistlased. Nad olid aktiivsed gaidluses-skautluses ja veetsid palju aega Kotkajärvel, kus vanavanemad Emilie (Emmi, kirjanik Emo Mei) ja Egon Meipoom olid rajanud suvila. Erika oli pikka aega ka Kalev Estienne’i iluvõimleja.
Abikaasaga kohtuti Guelphi ülikoolis õppides; temagi on Ontariost, Bramaleast pärit, nii et vanavanemad ja laste tädid-onud-nõbud on kahjuks kaugel. Käiakse võimalikult palju vastastikku külas (pere rändab kord aastas itta) ja vanaisa Kennetiga näiteks räägitakse telefoni teel iga nädal. Kahjuks Erika ema Vivi jõudis tutvuda vaid vanima lapselapsega. Küll tema oleks tütre üle uhke! Järgmine võsu Kersti sai oma nime kadunud vanaema teise nime järgi.
Erika ja Neal on üritanud laste eesti-iiri tausta võrdselt nimedevalikus kajastada: Liam ja Kyla (hääldatud „Kaila“) olid nende lemmikud iiripärased nimed, Kersti ja Kalev jäid eesti nimede sõelale ning kõikide laste keskmised nimed kajastavad mõlema pere poolseid esivanemaid. Mitte ainult Erikal, vaid kõikidel lastel on kaksikperekonnanimi Meipoom-Jones. Ta ise naerab, et ametlikel dokumentidel ja ID kaartidel täidavad laste nimed mitmeid ridu! Perel on kodus ka „sugulaste koridor“, kus uuritakse fotosid pereliikmetest, et need värskelt meeles püsiksid.
Õnneks on lastel Calgarys eesti onu Ekke (Loo), kellega kahasse nende isa on kümme aastat arvuti konsulteerimisfirmat pidanud ja kelle poeg Madis hetkel neile ainsaks eesti semuks on. Varem oli omast käest võtta ka onu Hendrik (Nõmmik), kes pärast pikka Calgarys elamist on nüüd Torontosse naasnud. Mõlemad „onud“ on Toronto kasvandikud.
Erika ütleb, et neil oleks võib-olla suuremgi pere, kui nad abikaasaga nooremad oleksid. Praegu on aga otsustatud, et neli on igati õige arv ja toimib hästi. Jõudu neile ning loodame, et täitub emme soov leida uues kodulinnas lastele teisi väikeseid eesti mängukaaslasi. Suure pere võlu ongi aga see, et mängukaaslasi leidub alati. Head emadepäeva!
