Tšetšeenia, Hodorkovski, Magnitski, Navalnõi... (1)
Arvamus 22 Jul 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
Venemaa tuntuima opositsioonipoliitiku ning Moskva praeguse linnapeakandidaadi Aleksei Navalnõi karm kohtuotsus on kahjuks veelkordseks tunnistuseks sellest, et meie naaberriik on ohtlikult kaugenenud iseenda põhiseaduses kehtestatud õigusriigi põhimõtetest. Kirovis toimunud kohtuprotsess näis farsina ning ajaloohuvilistele meenutas väga seda, mis kommunistlike kuritegude ajal juba läbi elatud.

Kahjuks pole selles midagi üllatavat. Ma ei mõista eriti neid Navalnõi opositsionääridest kolleege Venemaal, kes kommenteerisid kohtuotsust kui šokeerivat. On ju ilmselge, et juba aastaid on võim Venemaal halastamatult tasalülitanud iga vähegi peadtõstva poliitiku või opositsiooniliikumise. Viimasel aastal on muuhulgas karmi surve all ka vabaühendused. Kõik ikka selles suunas, et Kremli võimutäiust ei ohustaks keegi.

Minu arvates on täna taas kohane meenutada Anna Politkovskaja nukrat ennustust juba aastast 2001, mil ilmus tema raamat “Teine Tšetšeenia sõda”. Anna kirjutas siis Venemaal toimuvat hinnates: “Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu liinil, “uue 1937. aasta” ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegu on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, meieni ju ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia.”

See oli president Vladimir Putini võimuperioodi algus, mida palistas kohutav vägivald ning karistamatuse õhkkond Tšetšeenias. Kahjuks olid need sõnad Politkovskaja enda jaoks traagiliseks ettekuulutuseks. 7.oktoobril 2006, Putini sünnipäeval, Politkovskaja tapeti. Tema mõrva asjaolud on siiani lahenduseta.

Täna on Põhja-Kaukaasia ammu unustatud, kuigi seal on ohtlikult levimas islamiäärmuslus ning vägivallal ja karistamatuse õhkkonnal pole endiselt piire. Lisan vaid ääremärkusena, et veidi vähem kui aasta on jäänud Sotši taliolümpiani.

Kuulan sageli autos sõites Raadio 4 kanalil argipäeva pärastlõunal ülekantavat Raadio Vabaduse programmi. Ilmekas on see, et juba mitmeid kuid on saate peamiseks sisuks ülevaade erinevatest kohtuprotsessidest üle Venemaa, kus süüdimõistetu seas ikka ja jälle mõni võimuga poliitilisse vastuollu läinud kodanik. Hodorkovski, Magnitski, Nalvalnõi on vaid kõige tuntumad nimed. Kokku on Venemaal täna süüpingis või juba ka vanglas kümneid Kremli poliitilisi oponente.

Venemaa ametlikuks hoiakuks peamiselt Lääne poolt tulevatele kriitilistele häältele on mõistagi jutt iseseisvast kohtuvõimust, võitlusest korruptsiooni või välisriikide sekkumise vastu riigi siseasjadesse.

Moskvas tajutakse, et Lääs on täna hajali ning panustab vähe omaenda väärtuste ja identeiteedi keskteljel oleva õigusriigi põhimõtete kaitsmisse. Tegelikult on nii USA kui Euroopa Liit oma Venemaa poliitikas valinud mugavustsooni, kus räägitakse üksnes nendel teemadel, mis Moskvat vähem ärritab või kus on võimalik leida mingit ühisosa. Jutt strateegilisest partnerlusest räägib pigem strateegia puudumisest.

See taktika poleks tänases väga dünaamilises ning üha reaalpoliitilisemas maailmas midagi üllatavat. Ometi on siin vähemalt kaks väga olulist tegurit, mida oleks lääneriikidel täna vaja kiiremas korras meelde tuletada. Esiteks kehtib Venemaal 1993. aastast põhiseadus, kus on sõna-sõnalt sätestatud: “Vene Föderatsioon – Venemaa on föderaalne demokraatlik vabariikliku valitsemisvormiga õigusriik”. Teiseks on Venemaa 1996. aastast Euroopa Nõukogu liikmesriik. See aga tähendab, et Moskva on võtnud endale rahvusvahelise kohustuse edendada ja täita õigusriigile omaseid norme.

Lääne pealinnades on Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed sageli käsitletud kui tagapingimeeste reisivõimalust, kus “kaaviaripoliitika” kahjustab õigusriigi põhimõtete kaitsmisele keskendunud organisatsiooni tõsiseltvõetavust. Ometi on just see üks väheseid rahvusvahelisi organisatsioone, kus ennast Euroopa riigiks pidavale Venemaale ta enda võetud kohustusi meelde tuletada.

Nii Euroopa Liidul kui ka Ameerika Ühendriikidel oleks täna küllaga põhjust tõsiselt kaaluda olemasoleva poliitika muutmist Venemaa suunal. Brüssel ja Washington peaksid suutma ühiselt koordineerida neid tegevusi ja poliitilisi otsuseid, mis annaksid Moskvale ühese signaali – selline õigusriigi norme rikkuv siseriiklik käitumine pole mingil viisil vastuvõetav ning toob kaasa vastusamme Lääne poolt. Kindlasti poleks väljapääsuks sanktsioonide kehtestamine, kuigi Magnitski nimekiri töötaks USA ja Euroopa Liidu ühise jõupingutusena päris hästi. Kindlasti ei tohiks olla aga poliitka sisukas kauplemine väärtustega stiilis – kui toetate Süürias või edenevad kaubandussuhted, siis ei tule survet inimõiguste teemal.

Igatahes näitab Navalnõi kohtuotsus, et Venemaa president Vladimir Putin on valinud tee ainuvõimu kindlustamise suunas. Ajalugu on näidanud, et Venemaa puhul on see korduvalt viinud tupikusse. See pole lahendus ka tänases nii mõjuderikkas maailmas. Kas see tee võiks teha pöörde tagasi Venemaa enda põhiseaduses sätestatu juurde, sõltub otsapidi ka lääneriikide poliitikast. Mündi teisel poolel on aga Lääne enda tõsiseltvõetavus oma väärtuste kaitsmisel.

(Autori ajaveebist, ilmus 20. juulil 2013)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus