Andres Herkel
Viimase paarikümne aasta jooksul on meil palju räägitud tšetšeenidest, kuid oleme peaaegu unustanud tšerkesside olemasolu. Tegemist on ühe Kaukaasia vanima rahvaga, kes venelaste sissetungi tagajärjel on kannatanud rohkemki kui teised. Kunagi asustasid tšerkessid Põhja-Kaukaasiat pika vööna, mis ulatus Mustast merest kuni tänase Põhja-Osseetia ja Ingušeetiani idas. Tšerkessi keel kuulub loode-kaukaasia keelerühma koos abhaasi ja nüüdseks surnud ubõhhi keelega.
Tšerkesside massiline hävitamine ja maalt välja saatmine kulmineerus 1864. aastal. Kui nende arvukus enne genotsiidi oli 2-3 miljoni kandis, siis pärast veresauna ja väljakihutamist jäi neid Põhja-Kaukaasias järele vaid umbes 5 protsenti algsest arvukusest. Peamiselt põgeneti Türki. Tänapäeval arvatakse maailmas elavat 5-6 miljonit tšerkessi ja neist vaid 10-15 protsenti ehk umbes 750 000 inimest elab Põhja-Kaukaasias. Suurim tšerkessi kogukond on endiselt Türgis – üle 4 miljoni inimese. Jordaanias arvatakse olevat 100 000 tšerkessi, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Ameerika Ühendriikides ja Iisraelis kummaski umbes 5000.
Vene Föderatsioonis on tšerkessid laiali pillatud erinevate liidusubjektide vahel. Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkesk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abassiinide osakaal kokku alla 20 protsendi, samal ajal, kui dominantsed rühmad on türgi rahvas karatšaid ning venelased. Parem on olukord Kabardiini-Balkaari Vabariigis (pealinn Naltšik), kus tšerkesside hulka kuuluvaid kabardiine on pool miljonit ehk pisut üle poole elanikkonnast. Adõgee Vabariigis (pealinn Maikop) on põlisrahva osakaal umbes neljandik ehk pisut üle saja tuhande inimese.
Paul Goble’i WindowonEurasia (kahtlemata üks paremaid Venemaad ja ta lähemat ümbrust analüüsivaid blogisid) pöörab äsjases sissekandes tähelepanu ühele esmapilgul tähtsusetule sündmusele. Nimelt annab Adõgee Vabariigi esindus Moskvas teada keelekursuste korraldamisest. Õpetatakse tšerkessi keele kahte dialekti ehk lääne-adõgee ja kabardiini-tšerkessi keelt. Lisaks sellele on Moskvas elavad tšerkessid teretulnud inglise keele kursustele.
Goble teeb Adõgee esinduse keelekursustest kolm järeldust. Esiteks on see märguanne tšerkesside arenevast rahvusteadvusest. Teiseks kõneleb see tšerkesside tahtest õpetada noortele inglise keelt ja aidata neil kontakti leida tšerkessi aktivistidega Läänes. Kolmandaks on see Goble’i meelest katse kasutada esindust Moskvas pooldiplomaatilise väljundina, nagu tegid paljud impeeriumirahvad enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.
Goble’i tähelepanu tšerkesside vastu pole juhuslik ja see pole tema esimene sellekohane artikkel. Tegelikult on üsna lihtne taibata, et tšerkessi küsimus kerkib lähiaastatel vääramatu jõuga. 2014. aasta taliolümpialinn Sotsi oli kunagise tšerkesside asuala keskus. Isegi algne nimetus „Satše” pärineb adõgee keelest. Tšerkessi pagulased Läänes on algatanud Sotši olümpiamängude vastase liikumise ja küsimus on eeskätt selles, kui laia kõlapinna tšerkesside protest saab. Ilmselt pole realistlik eesmärk mängude nurjamine. Küsimus on eeskätt tšerkesside olemasolu ja ühe ajaloo kõige jõhkrama rahvamõrva teadvustamises.
Kohtusin mõne nädala eest Strasbourgis ühe tšerkesside mõjuka pagulasliidri Iyad Yughariga, kes oli Ühendriikidest kohale sõitnud seoses Põhja-Kaukaasia inimõiguste raporti aruteluga. Yughar, kelle esivanemad lahkusid ajalooliselt kodumaalt poolteist sajandit tagasi, jätab esmapilgul tüüpilise ameeriklase mulje. Kuid seda silmapaistvam on tema läbilöögivõime tšerkesside eestkõnelejana ja olümpia-teema teadvustajana Läänes. Muuseas olin sealsamas tunnistajaks ka kahe Põhja-Kaukaasia põlise rahva, tšerkesside ja tšetšeenide pagulasliidrite kohtumisele – nimelt viibis samal ajal Strasbourgis ka Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria peaminister eksiilis Ahmed Zakajev.
Eestlastena peame me loomulikult teadma sedagi, et eesti külad Kaukaasias tekkisid tšerkessidest tühjendatud aladele.
Tšerkessi faktor on huvitav ka selle poolest, et tegemist on abhaaside sugulasrahvaga. Türgi tšerkessid on konfliktis Georgiaga ikka toetanud abhaaside püüdlusi, mõned neist on nõudnud Türgilt isegi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamist. Kummati on viimaste aastate arengud, sealhulgas Vene-Georgia sõda, pannud tšerkessid üha enam mõtlema nende endi staatusele Vene võimu all. Lisaks olümpiamängude toimumisele tšerkesside verest läbiimbunud maal on tõstatatud näiteks ka küsimus nende senini puuduvast õigusest soovi korral ajaloolisele kodumaale naasta.
www.herkel.net